#emotsioon

[siilikene]

“Võitlus mõistusega”

Motivatsiooni otsimine koguaeg täies hoos Kas saaks nii et igahommik tablett ja jälle moti doos  Nii et saaks koguaeg jooksma ja õppima Ilma et peaks mingi 30 min end koguma Koguaeg parem lähen õue teen ühe tobi Järgmine hetk saad elult jälle rämeda löögi Kõik koguneb ja koguneb, samas tunne et kõik korras Kuid mõni õhtu mõtled et kuidas saaks olla nädalaks koomas

[kriimuline-blog]

Nad ütlevad: lihtsalt tunne. Nad ütlevad: tunded pole sina. Nad ütlevad: ära lase emotsioonidel end juhtida. Nad ütlevad: tiik täis kalu, ole tiik, mitte kala. Ütlevad ja ütlevad. Mõistus kontrolligu, mõistus juhtigu, mõistus ja mõistus. Ja siis olen mina. Ma pean kõike mõistusega tegema. See ei ole ohutu, ütleb mõistus. Kehal on kama, hirmu ei ole. VÄGA raske on sundida end mitte tegema. Sa pead inimestega suhtlema, suhtlemine ergutab ja arendab. Blöäh, ütleb keha. Ei jaksa. Nii tore ju õppida, uudishimu ja ind! Välja arvatud minul. Ma õpin, kui vaja on, täpselt seda, mida vaja on. Ei grammigi rohkem.

Aga kui siis tuleb emotsioon, tuleb vaimustus, viha, armumine või kasvõi kurbus, ma olen: "Võta mind! Võta kõik! Kanna mind veidi aega, las ma olen vaba!"

Sest kõike kogu aeg mõistusega teha, kogu aeg mõistusega valvata, kogu aeg end sundida ja sundida ja sundida, sest mõistus ütleb, et peaks, on kohutavalt raske. Tunne teeb mu vabaks, korraks juhib miski ise, ei pea end mõistusega kontrollima ja see on jumalik nauding.

[ebapoeetiline]

Iga kord ma oletan, et teine inimene on sama suure südamega kui ma ise. Oh, mind naiivitari. Mitut pussnuga mulle selga vaja on, et lõpuks õppust võtta?

[ebapoeetiline]

Allasurutud tunded, emotsioonid, ütlemata jäänud sõnad- ükskord saab see karikas kord täis ja hakkab üle ajama.

[ebapoeetiline]

Tead seda tunnet, kui tahaks inimesele midagi nii rängalt vastu öelda, aga viha lihtsalt ei lase sul rääkida? Jep. Ainult, et enne magama jäämist elad situatsiooni sadu kordi läbi ning seal tulevad välja sedavõrd mahlakad burnid, mis rikuksid selle inimese elu ära.

[kahek6ne]

Sa oled omadega perses. Aga see ei ole isegi Sinu enda süü. Seda on teised sulle teinud. Algusest peale. Aga Sa ei oska end ise korda ka teha.

[maikephoto]

E. M. A. - empaatia, motivatsioon, armastus!

Värske ema rõõmud - mõtted on laiali hajunud. Sa paned hetkeks oma poja käest, et võtta laua alt uus mähe ja sahtlist uued sipukad. Oma aeg - mis see veel on? Toidad rinnaga, vahetad mähkmeid, vahetad lapse riided, sest ta oksendas ennast täis, pühid kiiruga enda pealt suurema jama maha, sest sul ei ole aega, et riideid vahetada. Sa ei julge peeglisse vaadata, sest see vaatepilt ei ole sobilik ajakirja esikaane jaoks. Ning leiad end mõtlemast, millal viimati ise midagi sõid? Sa magad parimal juhul kahetunniste vahedega ja seda öösiti, päeval sa ei maga, sest sul pole selleks lihtsalt aega.

Terve elamine on hullem kui segasummasuvila ja sa ei üritagi seda korda tegema hakata, sest hetk hiljem valitseb ümberringi samasugune kaos. Sa hoiad oma poega kätel ja taipad, et see ongi õnn. Õnn on täiskakatud mähe, õnn on röhitsev laps, õnn on see, kui sa ei pea viis minutit kummagi riideid vahetama, õnn on valus rind, mida imeb see väike olevus, õnn on kakskümmend viis tilka espumisani, sest siis püsib ta natuke aega vaikselt, õnn on siis, kui issi jõuab töölt koju ja sa saad vetsu minna, õnn on öösel ärkamine ja teadmine, et üheksa kuud kõhus kandmine oli vist kergem, kui kõik see tohuvapohu kokku. Õnn on see, kui lapsele antakse peale sinu suuri pingutusi ikka issi perekonnanimi.

Aga siis haarab see väike olevus tugevalt oma pisikese käega sinu sõrmest, vaatab sulle otsa ja naeratab. Ja sa taipad, kui õnnelikuks see kõik sind ikkagi teeb … (｡◕‿◕｡)

PS! Kutsu mind jäädvustama oma pisikese esimesi emotsioone kodus.

[riiamaejahmerdamine]

Suured tunded

Riiamäekad on tundeküllased elukad. Küll nad tunnevad (liigselt?) kaasa, vastu, kõrgelt, sügavalt, õiglaselt, ülekohtuselt ja kõike muid värvinguid.

Mõni ütleb, et emotsioon on  vaid viiv, ning meie endi olemus on midagi hoopis muud. VÄGA HEA. Sest maagilisel nõidade ööl tundsime väga palju tundeid ja need küll kõik meie olemusse ära ei peaks mahtuma. 

Näiteks üks meist päästis pargipingilt ühe ennast oimetusse põgenenu ning sai selle tänutäheks enesele läbi linna hõikleva jälitaja, teine oli sunnitud MISKISE maharaputamiseks võtma ette päiksetõususe 10-kilomeetrise rattarännaku.

 Kõik lõppes muidugi meile omaselt filosoofilises köögivestluses - lõpp hea, kõik hea. Ja üleüldse hea. (Sest päikesetõus on ikka üks imeline asi küll!) Ning motoks jääb siiani siiski veel see, et püüame elada, eelistades homset mina, mitte tänast mina.

Lõpetuseks väike tiiser sellest, mis juhtub kui emotsioon üle keeb: