Olen haige. Soe pea ja köha alustasid, nüüdseks on vaibunud soojale peale, köhale ja nohule. Esmaspäeval tööle ei läinud, teisipäeval käisin ja nüüd, ööl vastu kolmapäeva, tunnen, et pole tark vist tööle minna.
Teisipäev tööl algas üpris murekstegevalt: Hamish ei olnud mu esmaspäeva hommikul saadetud sõnumit kätte saanud, sest mul oli tema vale number. (ju siis SHG lauatelefon?) Nõnda oli ta pahane, et ma tööle ei ilmunud. Vabandasin ja ütlesin, et ma olen haige. Olgu siis nii, alustasime tööga.
Seekord sain õunapuu jms oksi kasvuhoonest koristada, sest mehed lõikasid kiireltkasvajaid tagasi. Siis andis Hamish ühed käärid mulle ja käskis minul ka lõigata. Eks ma siis nokitsesingi, sest peas mõlkus koguaeg see, kuidas ma koduaias õunapuud ära olin köndistanud. Või noh. ütleme nii, et see võrakujundus pole päris minu teema. Kui ülemus sellest aru sai, ütles ta mulle, et korjaksin hoopis sodi kokku, sest külastajad tulevad kohe sisse. Njaa, eks see tund enne külalisi okste lõikamine väga hea mõte polnud.
Pärast seda sain uue ülesande. Potistamine! jess! lõpuks! Mentoriks osutus seekord poolatar Anya, kellega läbisaamine mul tänu aiandushuvile ja mandri-eurooplusele ja mitmekeelelisule hea on. Ta isegi näitas mulle sammhaaval, kuidas väikest seemikut 9 cm potti istutada. Ma igaks juhuks ütlesin, et ma ei tea. Teadsin küll, olge mureta.
Hullult kuum ilm oli. Ilmateadegi oli öelnud, et tegelikult on 23 kraadi, aga tundub nagu 27. Lubatud äikesetorm tuli aga viis tundi varem. Olin jõudnud kuumarabanduse eest kuivatusruumi pakku minna ning oma piparmüntidega tegeleda. Küsisin enne ka Hamishilt luba. Ütlesin, et mu keha ei pea vastu sellele kuumale. Lubas minna tuppa.
Äikese ajaks olime me Anyaga aga potistamise juurde tagasi jõudnud, sest selleks hetkeks oli vihmasabin ümbruskonna kenasti maha jahutanud ning see töö on tegelikult mõnus. Märkamatult sai kell üks ning nii läksin oma supile järgi. Sõin selle ja võtsin kohvi (americana with cold milk) ning suundusin taas väikeste taimede juurde. Läbi vihma tuli Hamish kontrollima, kas ma lõunal olen käinud ning seepeale sain kohe lisada, et peale selle olen ma nüüd valmis taas palju potistama, sest nüüd organism ei kannata.
Aeh no kogu jutu mõte on see, et mu keha ei kannata üle 25 kraadi soojust tuuleta. Ja isegi tuulega ei kannata, sest usun, et praegu olukorra oma kurgule, ninale ja laubale olen ma just tuule ja päikese pärast saanud. Tööl vihjas ka Alan (ainus mees, kelle jutust ma alati aru saan!), et ah, nädalavahetusel jääbki joogist haigeks, aga mina tõdesin, et kahjuks polnud ühtegi pidu sellega seotud, vaid palju matkamist ja tervislik eluviis. Käisime ju reedel Blackford Hillil. Poleks vist pidanud oma kõhtu selle künka otsas päevitama.
Koduigatsus tuli ka peale. Siin on väga tore ja Helini ja Liisi ja Martaga on väga mõnus koos elada (lisage ka Anette, sest no näiteks täna tulin ma koju, kedagi polnud siin, läksin pesema, tulin välja ja kõik eestlased olid kogunenud elutuppa! st Anette on ka õnneks meiega kambas), aga kodus on kodune. Selline tavaline probleem. pseudokas.