Pudel veini Sulle ja Mulle
See hinge seest sööv igatsus. See igatsus kõige selle järele mida sulle on lubatud, kuid mida ei saa katsuda..ilmselt kunagi. See hinge sööv viha Sinu vastu. Kõik need suudlused ja hellitused on siiani mu ihul, mu meenutustes. Sa suudad mu panna põlema. Tõsiselt põlema nii et ma leegitsen üle oma keha. Kahjuks aga sa jätadki mind põlema vihast Sinu vastu, ootuses ja lootuses, et homme on parem, et see sinu õrnem pool on Sinus peidus. Jah, eks ta kuskil ongi aga mitte mulle. Ma olen alati olnud kõrvalisem pool, kuskil kaugel. Sinu sõnad jooksevad mu peas ringi ja ma üritan mõista, miks oled Sa õrn teistega. Miks oled sa täpselt see, mida ma tahaksin just teistega. Su sõnad jooksevad mu peas ringi ratast. Vabandused ja armusõnad aurustuvad aeglaselt vihaks. Anna andeks kui ei suuda enam olla. Ei suuda enam olla see õrn, armas, tore tüdruk, kes on alati olemas sinujaoks.. Sa teed mulle haiget ja palud andeks kuid need sõnad aina rohkem ja rohkem aurustavad, sest ma lootsin, et just Sina oled mulle olemas. Oled mulle olemas nagu mina sulle. Eks ma saan aru, et võin olla tüütu ja kurvameelne ja vahel ma nutangi. Päris kõvasti.. ainult, et ma lootsin või kohati siiani loodan ebanormaalse lootusega, et Sa tabad mu nõrkuse ja ei võta seda kui kohustust vaid näed lõpuks mu ära. Ma ei ole keeruline, lihtsalt ma vajan sind ja Sa tead seda. See, et Sa tead seda ja ei tee seda tekitab minus ääretut viha. See on põhjus, miks ma olen järjekordselt see “halb tuju-kuri-pahur”. Sa ei mõista kuivõrd palju see võtab minust, et järjekordselt see endasse matta. Kiht kihi haaval täitub see sahtel.Järjekordselt liigun ma näiliselt edasi. Sujuvalt, ilma et märkasid mind. Ilma, et mõistaksid millsse jälje oled Sa jätnud mu ihule ja hingele Niiet palun anna andeks kui ma olen jälle pahane ja kuri Sinu peale. Lihtsalt tea, et kõigel on piir ja ma ei ole kindel kui kaugel on minu oma..
