At least 30 minutes of uninterrupted reading with a book or e-book helps.
Nad nimetavad seda aeglaseks. Prooviks "üldse".

gracie abrams

oozey mess
official daine visual archive

Product Placement
Keni
occasionally subtle

Jar Jar Binks Fan Club
Cosmic Funnies
cherry valley forever
Cookie Run:Kingdom Official!
TMBGareOK. The Official They Might Be Giants tumblr
★

PR's Tumblrdome
"I'm Dorothy Gale from Kansas"

if i look back, i am lost

Origami Around
taylor price
Interview Vampire Daily
art blog(derogatory)

@theartofmadeline
seen from Italy

seen from Taiwan
seen from United States
seen from Malaysia

seen from Malaysia
seen from Iraq
seen from Malaysia

seen from Colombia

seen from Switzerland
seen from Colombia
seen from United States

seen from Malaysia
seen from Netherlands

seen from Malaysia
seen from Bangladesh

seen from United Kingdom

seen from United Kingdom
seen from France
seen from Australia
seen from United States
@koopiakoopia
At least 30 minutes of uninterrupted reading with a book or e-book helps.
Nad nimetavad seda aeglaseks. Prooviks "üldse".
Everything you look at can become a fairy tale and you can get a story from everything you touch.
Hans Christian Andersen (via cyberpunknoise)
Kui ise ei loe ja kirjuta, siis loetakse ja kirjutatakse sellest hoolimata.
Lugeja õigused: 1. Õigus mitte lugeda 2. Õigus lehekülgi vahele jätta 3. Õigus raamat pooleli jätta 4. Õigus üle lugeda 5. Õigus lugeda mida ignes 6. Õigus bovarismile 7. Õigus lugeda kus iganes 8. Õigus sirvida 9. Õigus lugeda valjusti 10. Õigus vaikida
2010 Juulini - Ajastus ja tunnetus
Ostetud raamatud: Milvi Martina Piir - Liblikad janus Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus? Tove Jansson - Suveraamat Aita Kivi - 17 avameelset naist Truman Capote - Suvine merereis Graham Greene - Lootusetu juhtum John Steinbeck - Vihakobarad ... ja võibolla midagi veel ...
Loetud raamatud: Jan Kaus - Hetk Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus? Tove Jansson - Suveraamat Georges Perec - Asjad Ingmar Bergman - Stseenid ühest abielust Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga tüdruk
Raamatuid tuleb lugeda õigel ajal. See on kogu moraal. Ma olen siin korduvalt imestanud, et kuidas on võimalik, et ma mingi raamatuni pole jõudnud või kuidas on imelik lugeda midagi aastakümneid hiljem, saades aru, et sisu on hämmastavalt kaasaegne. Seletus, liiga kokkuvõtlikult, on lihtne. Raamatud tulevad siis, kui nad on määratud tulema. Siis kui sa oled nende jaoks valmis, sest nemad on sinu jaoks kannatlikult alati valmis, aga sina nende jaoks mitte.
Mul on kümneid lugemata raamautuid riiulis, millest mõned on eksperimendikorras ostetud, mõned on üldisest populaarsusest kantud, mõned on niisama, kuskilt saadud. Nende kümnete hulgas on kümmekond, mille kohta võib öelda, et need on pärlid kirjanduses. “Sada aastat üksildust” näiteks, aga ma pole seda ikka lugema hakanud. Aeg ei ole küps olnud. Võib küll arvata, et seda või teist võib lugeda iga kell. Samas sääraseid hetki olen ma kasutanud pigem mõne loetud raamatu uuesti lugemiseks. Iga kell. Iga kell võib võtta “Parim päev banaanikala püügiks” ette, või võtta Graham Greene “Armastusloo lõpp”. Sellised lühikesed pigem, teadki ette, mis juhtub, ega kandu ära sellest, et tegelikult pole praegu vaja midagi konkreetset lugeda, on lihtsalt kindla peale minek. Aga lugemata raamatutega nii ei saa, lugemata raamat peab sulle andma elamuse, paugu tegelikult, mitte elamuse. Alati see ei õnnestu, vahel loed vägisi ikkagi lõpuni, aga ei saa ja tead, et valesti polnud mitte raamat või kirjaviis või need 20 trükiviga uue värske kirjastuse värske väljaande värskes toimetamises. Tegemist on vale ajaga.
Ma olen nõus ootama mitu aastat, enne kui ma õige raamatu kätte võtan. Ta võib mu ees olla ja ta võib mu voodi kõrval olla ja ma võin teda rahuliku rõõmuga vaadata, aga ma ei tee teda lahti ega hakka proovima. Proovimise pärast. Kõik on tunnetuse küsimus, ei ole vaja vägisi elada, seada eesmärke ja neist kinni pidada selle pärast, et eesmärk ju oli. Veri väljas ja higi otsaees. Tunnetus on asja alus, tunnetus võib kaduda ja hägustuda, kui sedasi käituda. Ma ei räägigi siin pettumusest, mis võib kaasneda, ma räägin rahust, mida tuleb säilitada. Rapsimine ja tõmblemine ainult tekitavad rohkem rapsimist ja tõmblemist.
Ma ei ole aasta algusest siiani suurt midagi lugenud. Oma arvates, kuigi nimekirja täiendades tundus seal ühtteist ikka olevat. Tove Janssoni “Suveraamat” oli väike omas momendis ja suvine saareidüll, oma pingete ja oma asjadega. Ma lugesin selle läbi kiirelt ja leidsin, et kõik oli paigas. Vorm, lava, seade. Mis saabki ühe saareelu juures loetamatut olla. Minu austus Tove Janssoni vastu kasvas, algas kõik tema reisiraamatust, milles reisimist minu mäletamist mööda eriit polnudki. Lugemise hetkel oli selles mu jaoks kõigest mõni lehekülg ehedust, mida ma ei osanud oodata. Nüüdseks on Tovest lugupidamine edasi liikunud ja suvine saar tegi selle veel suuremaks. Näete, muumidest ma ei räägi üldse.
Käbi Laretei “Kuhu kadus kõik see armastus” on dokumentaalfilm. Ka põhjamaine, täis muusikat, kino ja armastust. Ma lugesin selle läbi kusagil jaanuaris-veebruaris, kui ma ei eksi. Väga õrn raamat.
Bergmani, kes eelmainutud dokumentaalis mängib ühte peaosatäitjat, võtsin ma kordussaatena ette alles paar nädalat tagasi. Oli selline kindla peale ülelugemine õigel hetkel ja raamatuks “Stseenid ühest abielust”. Kui ta tõesti kirjutas selle nii nagu järelsõnas väideti, arendades oma osatäitjaid poolkogemata, või ise nende elus äkki sees olles ja neid väga tõsiselt võttes, siis ma imetlen seda, aga mul on seda raske uskuda. Liiga otse elust, liiga ajatu. Liiga päris. See oli siis näidend, ka ametlikult.
Katsed millegi mittepõhjamaisega end siduda on sel poolaastal lootusetult luhta läinud ja viimane, paari päeva tagune raamat, oli “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ma oleks ju võinud seda lugeda aasta tagasi, kui see oli olemas, saadaval igal pool, aga millegipärast ei olnud seda vaja. Ma ei kahelnud kunagi, et ma seda loen, aga ma ei kiirustanud. Nüüd on see tehtud, paratamatus ja võimalus leidsid end hommikul koos voodist. Muidugi võtan ma nüüd teised osad ka ette. Mulle meeldib kõige rohkem, kui ma ei tea, mida ma ootan, aga läbielatu vastab mu ootustele või ma suudan leida, mis selles kõiges minu jaoks õige oli. Samamoodi selgelt skandinaavia raamat just nende elementidega, mida üks eesti õigete juurteta ja laevata viiking naudib. Saared, meri, tuttavate äärmustega kliima, tuttavlikud inimesed. Vallutamas vallutamatuid olukord, maid ja inimesi. Sõnad said nüüd suuremad kui elu. Läks kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et kahju hakkaks, et läbi saab. Oli lihtne, aga mitte halvas mõttes. See oli korralik töö ja õigel ajal.
Lugemisaasta on poole peal ja kaugemalgi veel, aga ma olen vähem lugenud kui eelmisel aastal mõnikord ühe kuu jooksul. Alguses see pani natuke kripeldama, et miks nii, miks nüüd, kus kõik loevad, pean mina mitte lugema. Või miks nad seda aasta varem ei võinud teha. Aga kui ma mõtlesin veidi selle padulugemise peale, siis seda ei saa inimesele peale suruda. Kui on vaja, siis loed öödpäevad jutti, hoolimata üleriigilistest kultuurprogrammidest. Kui ei ole, siis seisavad su 50 raamatut ilusti riiulis ka edaspidi ja sa võid mõne kätte võtta, milllal soovid. Selle pärast ma ei muretse, mul oli oma lugemisaasta ära, õigel ajal ja õigetel põhjustel. Õige tunnetusega.
2009 Detsember - Puder, kapsad ja koopiad
Ostetud raamatud Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money Julie Orringer - How to Breathe Under Water Hugh MacLeod - Ignore Everybody Haruki Murakami - Kafka on the shore Jan Kaus - Hetk Paul Auster - Oraakli öö Thomas Mann - Võlumägi 1 & 2 Siri Hustvedt - The Sorrows of an American Ian McEwan - On Chesil Beach Stephen Clarke - Omadega sees ehk MERDE 2
Loetud raamatud Hugh MacLeod - Ignore Everybody Paul Auster - Oraakli öö Vladimir Nabokov - Räägi, mälu Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money
Tegelikult ma vist olen ostetud raamatutega veidi sohki teinud. Tehniliselt ma ei ostnud neid kõik ikkagi sel kuul. Kumb on ost, kas Amazoni tellimuse esitamine või raamatu kättesaamine. Mul on teatav segadus, ma tahaks öelda, et esimene, aga ma ei saa ju enne öelda, et ma olen raamatu saanud, kui ma pole teda kätte saanud. Kogustest ma parem ei räägi, mu vabandus või rõõm antud koguste üle on, see, et mul olid mõned kinkekaardid vaja ära kulutada. Tulemuseks on nimikiri, mis on aukartustäratav mitte ainult pikkuse vaid ka ruumala poolest.
Sissejuhatus sissejuhatuseks, aga nüüd asja juurde. Alates eelmise aasta jaanuarist olen ma tahtnud ausalt lagedale tulla ülestunnistusega, et formaat on maha pandud Nick Hornby kolumnist ajakirjale The Believer. Eks ma olin vaadanud igasugu raamatublogisid eestis ja mujal ja mis seal salata, ääretult igav on lugeda 1 sissekanne per raamat. Pidi olema mingi parem võimalus, isegi kui tundub, et hoo, näed keegi pani oma mõne lemmikuga nimekirja üles, siis sellest on vähe. Sest sa ei viitsi tagasi tulla ja vaadata, kas ta on seda täiendanud. Samamoodi, kui keegi kirjutab ühest raamatust korraga, siis sama subjektiivset arvamust võib lugeda ajalehest. Puudub taustsüsteem. Seega, kui minna subjektiivseks, siis juba korraliku pauguga. Isegi ebaoriginaalselt. Raamatutest kirjutamine on üldse ääretult … ma tahaks öelda tänamatu, kuigi ma mõtlen nohiklik. Tühi töö. See ei loo midagi kestvat maailma juurde. See on nagu filmidest filmi tegemine. Tee parem oma film, mitte ära lõika kokku juppe teiste parimatest paladest. Miksijad DJ-d pole kunagi tõeliselt originaalse heli autorid. Lihtne on kirjutatud sõnad panna filmide ja muusikaga samasse patta. Miks ma kunagi ei räägi ehtekunstist või maalimisest?
Muidugi, härra Hornby on vaimukam, naljakam, lõbusam, targem, vanem, loeb absoluutselt teisi raamatuid. Tihtipeale ei teadnud ma tema kuu aja raamatutest isegi ühtegi autorit. Seetõttu, katvus on erinev. Erinev on ka see, et ma üritan järele tõmmata lugemata klassikaga, tema seda ei tee. Nende kolme-nelja aasta jookslu oli tema klassika vaid korraks üks Dickens, mis viis mind otsuseni osta endale ka David Copperfield. Selle lugemiseni, nagu te võite aru saada, ma pole veel jõudnud. Rääkides veel mõjutustest, siis käesoleva kuu How to Breathe Under Water on samuti tema kiidetud ja mul on selle osas mõnevõrra suuremad ootused kui reaalsus tuua võib. Need nimetatud ja lisaks veel üks, ongi kõik, mis ma olen kuulda võtnud. Seega suures plaanis pole ma ennast mõjutada lasknud, ma pole läinud ja ostnud kõiki ta loetud raamatuid ja nõrisenud ilast, kleepinud tema plakateid seina peale ega teinud tema raamatutest ühtegi nädalavahetuse maratoni, kus ma vaatan High Fidelity alla ja loen About a Boy peale. Igatahes, inglaseks ei kopeerita ennast, inglaseks sünnitakse. Kogu mu jutt hakkab kõlama nagu vabanduse vabandus, koopia koopia, aga mis siis. Mul on veel asju öelda.
Asi on selles, et Hornby ise ja ta raamatud käisid minu jaoks mõni aasta tagasi alla. Okei, mitte alla, aga mu peeker sai täis. Ma lugesin ja vaatasin ja lugesin uuesti High Fidelity't ja see tõepoolest oli tipp. Teised raamatud polnud päris need. Selleks ajaks kui About a boy film kinno jõudis, olin mina juba kadunud. Loomulikult mul oli selge soov Hugh Grantiga kokku kolida ja temaga lapsi saada, khm, või adopteerida, kasvõi lisades sinna selle koleda ema ja tõsiselt häiriva poisi, aga siiski, ma olin selles filmis pettunud. Ma ei räägi siin sellest, et raamat ja film erinevad, ma räägin sellest, et mulle jäi mõlemast midagi puudu. Muidugi rääkimata kasuvanemarõõmudest koos härra Ibizaga. Kus ma jäingi. Niisiis, ma pole lugenud Hornby viimast kahte või tänase seisuga vist juba kolme raamatut. Küll aga leidsin ma kogemata Helsinki raamatupoest mõni aasta tagasi sellise huvitava kogumiku, kus ta rääkis mida ta loeb ja mida ta ostab. Ma olin selle üle tühja koha pealt kohe tõsiselt rõõmus. Raamat, kus ta rääkis maast ja ilmast, tihtipeale jalkast ja mõnikord isegi terve kuu sellest, kuidas ta mitte midagi ei lugenud. Omal toredal viisil oli see nagu hea blog, ainult et otse paberil (üldse mitte nii nagu Petrone ordu munkade puhul, kus on hea blog, aga palun hoida seda paberist kaugel-kaugel). Ja igati sobivalt ei olnud see väljamõeldud tegelaste või kokku kombineeritud situatsioonide paraad, vaid kuu aega ausat visklemist ümber heade ja halbade raamatute. Ma olen teada saanud väga palju erinevaid asju, sest erinevalt minust luges ta ka tarku raamatuid, ma olen teada saanud, et on olemas ajakiri The Believer, kus on nii mõnigi hea intervjuu. Ja ma olen saanud mõned lugemisideed, nagu ma ütlesin.
Igal juhul pidasin ma eelmise aastavahetuseni vastu, siis tuli uue aasta resolutsioon kirjutada rohkem kasvõi raamatute lugemise hinnaga.
Nüüd on vabandused vabandatud ja võib asja juurde asuda.
Ma ei lugenud sel kuul just palju. Seega mul on kiusatus peale odavaid vabandusi minna veelgi odavamate eelmise aasta kokkuvõtete juurde. Teha sektsioon "aasta numbrites", lugeda ette kui palju ja mida, anda välja auhindu, millest keegi midagi ei tea. Kusjuures seda ma teengi. Mulle meeldisid kõik raamatud, eriti need, mida ma lugesin. Kes oleks teisiti arvanudki, samuti tagasivaates ei tundugi neid ilusa noore naiskirjaniku raamatuid nii palju olevat. Ma vaatan oma nimekirju ja mul on pea igaühe üle hea meel. Isetehtud rõõm. Eriti Maag, Ma langesin esimesel sõjasuvel, Dad, Me tusameele talv, One Day. Läheb ikka odavaks küll.
Aasta lõpp tõi mulle väikese satsi päriselt soovitatud raamatuid. Selles mõttes soovitatuid, et valitud ja soovitatud ja olgugi, et ma eriti soovitusi ei kuule (või kuula? Omamoodi arusaamatutel põhjustel - võibolla ei julge keegi midagi pakkuda, eeldades, et ma niikuinii ei loe või niikuinii see mulle ei meeldi või olen ma väljendanud oma ülbust ja teadlikkust piisavalt, et keegi lihtsalt ei taha midagi soovitada?), siis need tulid igati usaldusväärsest allikast. Ma arvan. Tuleb ju kirjanduslikult hinnata inimest, keda sa oled tundnud ajal, mil tal on vene klassika periood. Rääkideski vene klassikast, Nabokovi mälestusteraamat on puhas mälestusteraamat. Mälestusteraamatust on muidugi täbaravõitu rääkida ajal, mil eestis avaldatakse iga päev üha uusi ja uusi mälestusi, mida keegi ei mäleta, peaks mäletama ega tohiks mäletada. Ja kohe kohe ilmuvad raamatud stiilis "Kuidas ma Helgi Sallo mälestusi kirjutasin", "Katrin Karisma - suurem, pikem, lõikamata", "See modell, keda te ei teadnud ka enne tema esimest raamatut, annab vastulöögi". Olgu, ma teen neile daamidele ehk liiga, aga jutud käivad, et Maire Aunaste kohtab oma kaheksandas elulooraamatus Harry Potterit ja tema võlukeppi, ning üheksandas, peale suhteliselt segast orgiat Weasly kaksikute ja Edward Culleniga, jõuab siiski otsusele teleekraanilt lahkuda. Eks hoiame pöialt.
Et siis Nabokov. Mu ignorantsus on muidugi masendav, sest tõesti ma lugesin seda ja otsisin vihjeid Lolita kohta. Mis näitab, kui lame ma tegelikult olen. Olin. Sest seda lõpetades olin ma targem ja täis austust ja pöördumatut lugupidamist selle vene härra vastu. Tema suguvõsa vastu. Selle ajastu vastu ja nende tohutute, keerulist, põimuvate, üksteisest läbi imbuvate lausete vastu, mida on võimalik kokku ehitada, lisades neisse emotsioone, ohtralt nimesid, oma aja kuulsusi, või kui mitte kuulsusi, siis olulisi isikuid, näidata nende seotust ja maailma väiksust. Mida rohkem ma loen, seda korralikumalt tambitakse mutta mu ettekujutus (mida ma ei aegajalt unustan endal olevat), et kõik juhtub nüüd ja praegu. Tegelikult on kõik ära juhtunud, me oleme oma esivanemate, oma eelmiste põlvkondade haledad koopiad ja nemad on oma esivanemate haledad koopiad. Me ainult arvame, et meie käsutuses olev ainulaadsus on midagi väärt. Kõik on juba tehtud, öeldud, millelgi pole enam mõtet. Niipalju siis ainulaadsetest liblikatest, jälle kord. Ma kaldun kogu aeg kõrvale sellest, et "Räägi, mälu" oli ääretult ilus raamat. Nagu ma ei teadnud temast midagi muud, ei teadnud ma ka tema liblikapüüdmistest (mitte ainult ainulaadsete), mis lisas veel ühe taseme kirge.
Ma võin ennast veel paar korda unustada millestki muust rääkima või odavalt välja vingerdama, seega parem võtan kiirelt ette "Oraakli öö". Kui Nabokov oli täis keerulisi õitsvaid lauseid, siis Oraakli öö oli keeruline, läbi põimunud lugu lugudest, eludest. Mitte segadusseajavalt põimunud, aga lõunamaise käepaela moodi mustrina kadus üks lugu teise sisse nii nagu kaob punane niit musta alla, et ilmuda välja rohelisena, pidada valge paus, et tulla kolmnurksena uuesti üle musta, et jätta ruumi uuele rohelisele ruudule. Saate aru küll. Ühtlasi, ehtekunst - tehtud. Auster on samuti keegi, kelle vastu oli mul austus, enne kui ma teadsin miks. See oli juba olemas, kui ma suvel lugesin tema esseed raamatust "Burn This Book" ja mõtlesin, et see, kuidas ta kirjutab kirjutamise vaevast või paratamatusest on tuttavlik ja ühtlasi, et ta kõlab nii nagu ma arvasin, et ta kõlab. Meeldivalt, usaldusväärselt. Sealjuures jälle ise teadmata, miks ma teda üldse tean. Oraakli öö oli ka tuttavlik, raske oli tõmmata piiri juba tuttava tegelase, just välja ilmunud tegelase või mõne loo vahel, kõik oli kokku kombineeritud meisterlikkusega, seostega, mille kohta ei osanudki arvata, kas need olid kirjas või tekkisid mu peas. See oli mõjuv raamat. Juhuslikkusest, inimeste valikutest ja tulemustest, mis ei jäänud ainult mustaks või valgeks vaid lõpetasid hallina nagu elu. Sõltub, kust sa vaatad. Ei ole õiget, ega valet, on ainult vaatenurk. On ainult see, mis lõpuks on ja seegi on ainult korraks.
Ma jätan endale võimaluse mitte rääkida viimasest loetud raamatust, mis käsib kõike ignoreerida, aga ma ütlen, et see on üks päris õnnestunud blogi realisatsioon. Ma jätan endale õiguse mitte armutult maha teha ühte kevadist raamatut, mis on mul endiselt pooleli ja samuti jätan ma rääkimata, kuidas ma ei kavatse osta sama autori järgmist äsja ilmunud teost. Samuti jätan ma endale võimaluse tekitada teadmata kestusega paus siinsetesse kirjutistesse. Oli meeldiv. Oli vajalik. Oli meelelahutus.
2009 November - Teel
Ostetud raamatud: Doris Kareva - Deka Elio Vittorini - Vestlus Sitsiilias Jean-Marc Parisis - Enne, siis, pärast Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
Loetud raamatud: Charlotte Weitze - Pimeduse pärusmaa Jean-Marc Parisis - Enne, siis, pärast Elio Vittorini - Vestlus Sitsiilias Jean Paul Sartre - Eksistentsialism on humanism Robert Randma - Sigaret Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
See kuu algas nagu iga teine kuu. Õigemini nagu ühisosa igas teises kuus. Ei mingit seiklust ega eksperimenteerimist uue huvitava teema või kirjandusega. Võtad ikka naise Taanist (Pimeduse pärusmaa) ja mehe Prantsusmaalt (Enne, siis, pärast) ja lähed kindla peale välja. Naine on võtnud kätte ja kirjutanud lühijutte, karjatusi, erinevatel teemadel. Sotsiaalsetel, isiklikel ja väga tuntavas äraütlemise vormis. Ei saa enam jätta ja tunnen suurt loomingutulva ja teen raamatu. Ma huviga tahaks mõnda ta teist raamatut näha või lugeda, sest see oli küll vilets. Esimest korda tekkis mul mõte, et kas need, kes Pegasuse väikest sarja teevad tegelikult mõtlevadki vahel, et hea suvakas raamat, kindla peale minek, naine midagi vigiseb, tema ilusa pildi paneme taha kaanele ja tehtud. 150 krooni peale ja poodi. Okei, ma sain selle märgatava allahindlusega, aga ikkagi.
Kahetsusväärselt jätkus mul see mõte ka härraga Prantsusmaalt, kes võibolla oligi parem ainult sellepärast, et ta oli mees. Või kirjutatud mehe vaatenurgast. Samas, kui keegi tahab mehe vaatenurka, siis seda raamatut võib täitsa lugeda. Aga muidu 150 krooni peale ja poodi. Mingid rumalad niikuinii ostavad selle ära, isegi enne kui alla hinnatakse. Ostavad jah. Mina ostsin. Aga mulle tundus sellel päeval, et ma pean midagi mõtlematut tegema.
Loogiline oleks, et ma räägiks nüüd igast järgnevast raamatust, aga seda ma ei tee.
Ma lugesin enamuse neist raamatutest rongis või bussis. Teel olles. Ma lugesin enamuse neist kiiresti, hea hooga, 90-120 km tunnis. Hommikul 8 paiku ja õhtul 8 paiku. Minnes Tartusse või tulles sealt. Transporteerumisel on oma võlud. Kui ma tean, et ma järgmised 2 tundi olen suletud keskkonnas, siis peab mul olema ju ometi kultuurne meelelahutus käepärast. Kaua sa ikka rongis kohvi ja saiakest sööd ja sinna kõrvale ajalehest järjekordse blondi ja tema ärimehest kaasa õndsast teineteiseleidmisest loed. Ilus lugu küll, aga kui järgmisel leheküljel on lugu mõnest õnnetust kadunud koerast, tema peremehest, nende veel õnnetumast, aga peast hullust naabrinaisest ja selle kanadest, kes kuidagi muneda ei taha, siis ... kaob see õnnis tunne kuidagi ära.
Mulle meeldib raamatuid lugeda ja mulle meeldib teel olla. Kõlab kuidagi sarnaselt reisiraamatule, aga sellest hoolimata ei meeldi mulle reisil olles reisiraamatuid lugeda. Sellest tuleks välja nagu kaks reisi korraga ja nii palju pole ju elamusi vaja. Reisil olles tuleb lugeda raamatuid, mida sa muidu kunagi ei loeks. Näiteks ma olen kahel reisil lugenud Murakami raamatuid ja need on mulle seal väga meeldinud. Koduses õhustikus ei tule mul tema nautimine sugugi nii hästi välja. Reisil on samuti hea lugeda kellegi elulugusid, plaanin järgmisele suuremale reisile, kui see peaks kunagi tulema, võtta kaasa Johnny Cashi autobiograafia.
Meeleolu loomiseks teel olles saab ka muusikat kuulata. Rääkides Johnny Cashist, siis kuulasin ma esimest korda elus korralikult tema paari plaati. Tema arvustamine oleks sama hea kui Hemingway arvustamine. Ühtlasi tuleb mul viimasel ajal järjest rohkem jälle see mõte, et ühegi uue raamatu kirjutamisel (või äkki lugemisel) pole suurt mõtet enne kui saab täiesti kindel olla, et vanasti pole juba paremini tehtud. Nagu ka uue muusika kuulamisel pole suurt mõtet, kui vana on nii hea. Ja isegi kui mingi uus lugu või uus raamat sind lõpuks huvitab ja meeldima hakkab, selgub, et täpselt samal teemal on raamat kirjutatud 40 aastat tagasi. Või on Woody Allen teinud sellest filmi aastal 1979. Või on see jube tore lugu tegelikult väga sarnane mõne New Orderi looga. Aga kas meil on vaja uut New Orderit? Ainult juhul, kui see uus on parem, kui õige New Order oli.
Teel olles võib ka vabalt mõelda omi mõtteid, vaadata rongi aknast välja ja mõelda veel üks kord järgi, mis ehitatakse papist suvilad ja uberikud kasvuhooned raudtee äärde. Isegi kui sinna ühtegi teed ei tule. Ma pole tükk aega nii korralikult rongiga sõitnud.
***
Venemaa otsatus on otsatu. Sõita rongiga põhjast lõunasse läbi Venemaa on muidugi kiire retk võrreldes sellega, kui sõita sealsamas idast läände. Aga siiski, need peaaegu 2 ööpäeva koos sõdurite, viina, õlle, kala, kanaga jäävad igaveseks mu sisse. Millegipärast on mul kana meeles, kuigi kana me võtsime ainult korraks. Tundsime loomulikku magedat maitsestamata rasvase kana imalat maitset ja mõtlesime, et seda kana me selles elus enam ei söö. Hiljem selgus, et sõime, sest samal moel valmistatud ja rasvas ujutatud kana pakuti meile õhtuks veel ja veel. Aga pole midagi. Pole ka midagi, kui mõni õilis hing tahab sinuga viina juua restoranvagunis, kus diskopall keerleb ja õõtsub laes rongi loksumise taktis. Ei ole midagi imelikku, kui sulle tuuakse koos tellitud pudeli viinaga kohe lauale ka tassitäis hapukurki. Selles pole midagi imelikku, kui sa leiad mehe, kes tahab sulle rääkida oma elust, oma tädist, oma naisest ja kinnitab sulle pidevalt kuidas teie olete ikka tõelised sõbrad. Ka selles pole midagi imelikku, kui üks noor sõdur räägib üle vähekäigu, kuidas tal on kõige halvem elu, kuidas ta õed vägistati, kuidas ta ema pole enam, kuidas ta pole tundnud oma isa, kuidas see, et ta nüüd piirile sõjaväkke sõidab on parim asi tema elus.
Ega ka selles pole midagi imelikku, kui üks ülejoonud sõdurpoiss istub platskaartis magava võõra naise kõrval ja hoiab oma kätt tema padja all. Mitu tundi.
See on rong ja see sõidab lõunasse. Piirile.
***
Aeg, mis sulle antakse teel olles, on kõik sinu oma aeg. Sa ei saa kuhugi minna, sest sa oled juba kuhugi minemas. Sa ei saa kuhugi jääda, sest sind viiakse niikuinii kuskile mujale. On ainult hetk, on ainult vaja seda hetke nautida. On vaja ainult oodata, millal see mööda läheb ja samas sada protsenti kindel olla, et see läheb mööda. Erinevalt mõne muu olukorraga elus, on reisimine ja teel olemine üks kindlamaid asju. Elu elada samamoodi, olles kindel, et see kõik läheb mööda, pole sugugi nii lihtne. Lihtne on takerduda, jääda tegevusetusesse, jääda oma ängi kinni. Loota teistele, loota, et nemad sinu eest lahenduse leiavad. Selles osas ongi teel olek lihtne väljapääs - sinu eest tehakse otsused ära. Teised otsustavad kus on järgmine peatus, kuhu me lõpuks välja jõuame. Seepärast on iga kohalejõudmine on uuestisünd. Sind paistakse kuskil välja, sa oled pisut uimane ja vaatad, mis sa oma uues olukorras, uues geograafilises punktis teha saad. Uuestisünni värskuse ja teel oleku puhkuse, otsustamisvabadusest pääsemise najal suudad sa olla vähemalt mõnda aega ettevõtlik, olla kellelegi kasulik ja mis peamine, olla endas kindel. Kui see aeg aga ümber saab, kui tekib uus rahutus, tekib iiveldus, mis ajab sind liikuma, muutud sa saamatuks. On vaja jälle vaheldust, rahu, mis tuleb teel olemisest tulevast teadmatusest ja kindlustundest, et mõnda aega hoolitseb sinu ruumis paiknemise eest keegi teine või miski muu. Elu on küll lühike, aga reisina teda võtta on raske, sellest vaatenurgast on ta kannatamatult pikk. Kannatamatult ühekülgne ja paika määratud.
Ma mõtlen oma reiside peale ja kõige pikemad mälestused, kui mälestused üldse saavad olla pikad, on mul just kusagil kohapealse transpordiga. Ma mäletan linnu, platse, vaatamisväärsusi kui pilte, ükskõik kui meeldejäävad nad ka pole. Aga ma mäletan kohalikke bussisõite, kohalikke rongisõite kui tegevusi, kui kestvaid olekuid, kokku kogutud mälestustepakke, pildisarju, emotsioone, lõhnu, sooja, külma. Ma mäletan parema meelega metroosõite, kui lõpppeatusi, kuhu need viisid.
Pidev vajadus teel olla viib muidugi selleni, et rahu on võimatu leida. Rahu, kui õnn või rahu kui rõõm kohalviibimisest on alati kusagil mujal. Ükskõik kuidas ennast ka mitte paika panna, otsustada, tegutseda oma otsuste najal, ühel hetkel saabuv rahutus, pidetus, lootusetus ajavad tegutsema muudes suundades, panevad tekitama kaost ja kõigutama maailma, et mingilgi määral muuta ettemääratud rada. Destruktiivne loomingulisus. Ma ei saa väita, et see on ainus tee, aga rahutuse vastu aitab. Enese kammitsatesse panemine viib niikuinii lõpuks samasse kohta, laamendamiseni ja vastu seinu katki jooksmiseni.
***
Rafa tuli ja oli Rafa, oli mees nagu ikka, ilus ja silmad värvitud. Hi man, whats up. Whats up. Rafa rääkis, et ta on nii läbi, ta elu on nii läbi, drama queen, alati. Tshikk oli ta ära ajanud, või kuidagi. Või midagi. Me rääkisime asjadest ja üldse. Täelike arusaamine, vaatad otsa ja saad aru, mõistad poolelt sõnalt. Tsikid kadusid taustale ja me rääkisime asjades, yes yes, so it is, exatly, yes yes kostis ainult. Ma ütlesin, et kahju, et sul kitarri kaasas pole ja ta ültes, et on, all. Tõi kitarri ja mängis. Mängis oma uusi lugusid, rääkis et teeb plaati, et teeb lugusid. Rääkis kuidas ta esimest korda võttis kitarri ja läks bussi mängima, sai oma peesod ja sai süüa. See päev sõi ta nagu kuningas, aga enne bussi minekut oli olnud ta kõige väiksem räpane kössis elukas. Minna või ei. Minna või ei. Sealt tulid siis kõik lood järjest, mida me küsida oskasime, tsikid ütlesid Radiohead ja Rafa mängis, tsikid ütlesid Coldplay ja Rafa mängis. Iris, Goo Goo Dolls ja Rafa mängis. Ta pidi ennast tagasi hoidma, sest kell oli palju ja Fer käis talle näitamas, et ta vaiksemalt oleks, aga ta lõpetas ikka Irise karjudes. Me läksime välja, teise kohta. Mul polnud aimugi kus see oli, ma tahtsin ainult olla edasi seda elu. Rafa anus mingi hetk põlvili tsiki ka kaasa ja ta tuli, me läksime ja Rafa mängis tee peale kitarri, kui kellelegi on kitarr sedasi kätte sulanud siis temal ja ta ei peaks kunagi mängimist jätma, dramat jätma. Look up the stars as they shine for you. Siis kui Coldplay Tolucas käis. Nostalgia kohtub ennekuulmatuga.
Me läksime siis sellesse teise kohta, seal polnud eriti kedagi, me istusime võtsime oma õlled ja Rafa rääkis, rääkis, et täna on see õhtu, kus me sõbrad saame üksteist avada, ma olin ainult jah jah, lummus ja imetlus. Me kaotasime tsiki seal kusagil, ta ei jõudnud järele, temast sai pidur ja sinna see jäi. Räägi esimene asi mis sul pähe tuleb, räägi kuidas me oleme terve maailma keskel ja kuidas kõik keerleb, meie seal ses ja meie ümber, muusika, pime, valge. Kõik on olemas. Rafa läks lavale ja mängis, mängis kõik samu lugusid ja teisi. Tuli tagasi, tsikk oli väsinud, ahh mulle ei meeldi väsinud tsikid, väsimus on nii teine järk. Sa lihtsalt ole, hea kõik toimub, töötab, läheb edasi, kõik käib. Ei ole vaja hakata tahtma äkki lõhepastat ja kohukest, ei ole vaja tahta äkki magada valgete linade vahel, mis seal ikka, on mis on su ümber ja kui praegu pole, siis kas tuleb või ei või ei tulegi kunagi enam. Jah, jah jah. Rafa läks mängis veel, me ei meeldinud talle, aga mina ka ei saanud midagi teha, et vabandada tsikki, kes teda ei tahtnud ja tsikk ainult turtsus ja oli meist üle, Rafa mängis vihaga ja tõelise vihaga El cancion de mariachit ja sellist viha pole selles laulus veel olnud, võtke te teadmatud valged, võtke te ei tea midagi. Ja ma võtsin ja nutsin.
Paar lugu hiljem me läksime siis ära. Rafa saatis meid tänavale ja taksosse ja me jätsime jumalaga kui parimad sõbrad.
***
Ma panin siia kordussaate korras paar oma maailma innustatuna loetud reisiromaanist. Ma ei saa soovitada "Seitset Maailma", nii nagu ma soovitaks "Me tusameele talve", aga kui su vaim on valmis, et võtta endasse biitnikke, teel olemise kirjandust, hedonistliku hetke olemisrõõmu, siis oleks patt see lugemata jätta. Isegi kui seal on osi, mis kaotavad järje ja ei leia seda enam, on seal vägagi selgelt üks laevamaailm. Selles on suletud ruum ja teel olek. Ja see on kõik, mis loeb. Ma ei saa ju panna kunagi pahaks, kui inspiratsiooni ja rahutust lusikaga sisse söödetakse.
Eksistentsialismist vaevatud, siiralt teie, ...
2009 Oktoober - Aastad lähevad, inimesed jäävad
Ostetud raamatud: Françoise Sagan - Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi John Steinbeck - Me tusameele talv Siri Hustvedt - What I Loved Charlotte Weitze - Pimeduse pärusmaa
Loetud raamatud: Amelie Nothomb - Armastuse sõda David Nicholls - One day Françoise Sagan - Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi John Steinbeck - Me tusameele talv
Seekord mul pole mingit teemat. Ma ei käinud kusagil vanades raamatutes sobramas, ma ei käinud vanakraami turul, ma ei kulutanud isegi üle mõistuse raha raamatute peale. Täiesti tavaline kuu koos raamatutega. Peaaegu.
Ostetud raamatutest on seis ülekaal jälle naistel, midagi mind nende juures ikka tõmbab. Sagani puhul ma ei saa aru, kuidas midagi nii märkmisväärset on minust mööda läinud või õigemini, miks tema ei ole kusagil lõpututest nimekirjades "10 raamatut, mida sa pead elus lugema". Kindlasti on ta top 1000 seas, aga see selleks. Françoise oli verinoor, kui ta kirjutas "Kurbus kummaline tunne". Ma söön oma mütsi ära, kui see pole autobiograafiline. Milline raamat samas pole autobiograafilne. Aga kogu selle tempo, dialoogid, tegevuspaik on haakuvad, sobivad ja muidugi mulle sümpaatsed. Noor neid, suve veetmas koos oma pillava eluviisiga isaga, kusagil prantsusmaa kuurortis, suvilas. Kuhu ilmub isa "femme fatale", kelle tähtsusest saab tasapisi alles hiljem aru. Kuidas see kõik on kokku pandud mängleva kergusega, nagu mängleva kergusega seatakse üles seltskondlikke situatsioone, mis viivad erinevate tagajärgedeni. Selline aus kaheksateistaastase igavleva noore naise raamat, mis üllatuseks ongi kaheksateistaastase noore naise poolt kirjutatud. Uneled rannas, uneled oma toas, mõtled, et võtaks toreda noore mehe, mõtled, et ei võtaks. Mängiks väikest mängu, laseks mängu oma vastupandamatu keha, armuks poolkogemata, võibolla saaks üle, võibolla mitte. Kõige hämmastavam on aasta 1954, millal see ilmus. Võiks ju arvata, et midagi on inimsuhetes vahepeal muutunud, et inimkond areneb, aga ei. Täiesti kaasaegne romaan, mine õue ja vaata ringi, seal on kõik need inimesed olemas.
Françoise elas muidugi ise jah, ka samamoodi. Järelsõnas räägiti pikalt sellest, kuidas ta vaikselt alla käis ja tundus, nagu viskaks ta oma järgmisi raamatuid lihtsalt üle õla valmis ja ei hooliks. Ta kirjutas neid palju ja mulle jäi mulje, te seal taheti öelda, et võibolla ta kirjutaski mõned raamatud selleks, et oma kokteilide eest makstud saada. Kuigi ma tahan uskuda, et tegelikkuses leidus piisavalt mehi, kes ta kokteilide eest maksid ja ta kirjutas raamatuid siiski sellepärast, et ta ei saanud muidu. Peale ühe intervjuu lugemist ma usungi seda. Kuigi jah, aastad pole vennad. Aga analoogselt, kui muusik iga järgmise plaadiga teeb sama plaati, siis inimesed liiguvad lõpuks edasi ja vaatavad mujale.
Vahele üks tsitaat Françoise Sagan'ilt: "A dress makes no sense unless it inspires men to want to take it off you."
"Kas te armastate Brahmsi" oli hoopis teist masti raamat. Muidugi on ka sellega samamoodi, et hämmastav kui ajatu see on. Raamat, mis on peamiselt kirjutatud sellest, kui võimetud on inimesed lahti laskma, ükskõik, mis hea neid siis ka ees ei ootaks. Ka kiires tempos minev, aga väga palju tõsisem. See oli Françoise neljas raamat, viis aastat hiljem, 23-selt niisiis, 1959. Viiekümnendad on iseenesest huvitav aeg, kümnend peale sõda, mida nad seal üldse tegid, kas nad ajasid üksteist kõik vaikselt jalule või mis? Mulle tundub, et paaritud aastakümned on üldse kuidagi tähelepanuväärsemad kui paarisaastakümned. Viikümnendad, seitsmekümnedad ja üheksakümnendad on kuidagi kodused. Samas, kuigi kuukümnedatel tulid hipid, oli nende hiilgeaeg ikkagi seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel on ainult kohutav teksamood, keemilised lokid ja lõputud vuntsid. Üheksakümnendatel... tjah, oma tiineka-aastaid on raske alahinnata.
Ma alustasin küll ostetud raamatutest, aga tegelikult lugesin kõigepealt üht teist prantsuse naist, vägagi kaasaegset. Raamat oli ka nii kaasaegne, sarjast moodne klassika, mängis kusagil avantgarde ja palja efekti peal, mida ilusti ritta seatud sõnad peaks justkui iseenesest tekitama. "Armastuse sõda" jäigi selliseks, ilu ilu pärast raamatuks. Voolavuse asemel oli hakkimine, lennukuse ja erilise õhkkona asemel oli hiina, mis ei andnud edasi hiinat. Oli diplmaadi lapsepõlv, mis ei andnud edasi diplomaadi lapsepõlve, vaid andis edasi liiga väikseid lapsi olemas liiga vastikud. Kunstilises mõttes kahtlemata hea raamat, kirjanduslikus mõttes, loo mõttes, mitte eriti. Keegi võiks seda lugeda ja öelda mulle, mis ta sellest arvas. Mul on tunne, et ma tahaks kellegi teise arvamust ka. Aga ärge ostma küll minge.
Loetud raamatutest veel niipalju, et ma tõesti üritasin lugeda ka ühte siin mitte nimetatud raamatut, aga selles oli nii vähe ilusaid noori naisi, kes otsiks ennast ja oma seksuaalsust, et ma pidin ta pooleli jätma. Olgu, päris nii see ka polnud, aga siiski. Ma proovisin hea ja kurjaga, ma lugesin seda korralikult hommikusöögi kõrvale, ma mõtlesin läbi, kuidas mul seda mees oleks vaja lugeda ikka ja kuidas mul on üks teine tema raamat ka pooleli. See teine on parem kusjuures. Aga kui sa ikkagi sööd hommikut ainult neljal viiel korral kuus, siis sellega väga kaugele ei jõua. Sinna ta jäi. Pole päris alla andnud veel.
Viimasena ja väga kiiresti, nii nagu ka Sagani, lugesin ma Steinbecki. Steinbeck on midagi nagu Kafka või Poe. Ma kujutan elavalt ette neid vestlusi kusagil, veiniklaaside ja sigaritega, kusagil väga tumedate sametkardinate vahel kanapeel istudes, kus härrad ja daamid vestlevad kultuurist ja kirjandusest, kus härra A teatab, et ta ei saa kahjuks järgmisele koosviibimisele tulla, sest ta loeb Steinbecki. Kõik mõmisevad rahulolevalt kaasa ja noogutavad mõistvalt. Keegi ei nimeta kunagi ühtegi Steinbecki teost, kõik loevad TEDA. Laused stiilis "Kas sa Steinbecki oled lugenud? Ära siis räägi kirjandusest!" või "Steinbeck. Ojaa." Kui Hemingway on selline kõigile tuntud Hispaania ja Kuuba, siis Steinbeck on Steinbeck. Ameerika suure A-ga, justnagu oleks olemas Ameerika väikese a-ga. Ma jahun seda mulli siin lihtsalt sellepärast, et umbes sellise eelarvamusega võtsin ma kunagi kätte "Meestest ja hiirtest" ja veel suurema sellise eelarvamusega ma ikkagi ostsin "Me tusameele talve". Mingu nüüd kõik need eelarvamused kus kurat. See oli üks väärt raamat. Ta tuletas mulle veidi meelde "Martin Edenit", kuigi viimast ma lõpuks vihkasin tõsimeeli. Aga midagi oli neis sarnast.
Igatahes, nii hea on lugeda päris raamatut. Mitte mingit kunstilist, mitte mingit värvilise sarja "ma olin õhtul üksi ja mul oli nii kurb ja ma mõtlesin, et kirjutaks ühe loo homodest või lastest või puudega inimestest, kellel on raske elu, aga samas neil on ka oma õnn ja oma rõõm". Aga just lugeda sellist päris raamatut, kus on päris inimesed, kes teevad päris tööd ja elavad päris elu oma lähedastega ja kellel on tuttavad, kes kõik tunduvad päris. Ning kes kõigest hoolimata elavad uskumatut elu, aga kuna kõik selle ümber on usutav, siis lugeja usub ka uskumatut osa. Aga ei, keegi ei pea muretsema, see pole mingi fantastika, see on raamat juhuste kokkulangemistest ja nende kasutamisest või mitte kasutamisest. Lihtsate reeglite seadmisest, nendest kinni pidamisest ja aususest. Mulle meeldis, kuidas sealt jäi kõlama lause, et kui sa räägid tõtt, siis keegi ei usu sind. Mulle üldse meeldis kuidas, kui ma lugesin rahulikult ja siis äkki lajatati ühe-kahe lausega korralik elutõde.
Ma pole eriti avaldanud raamatute originaalpealkirju, aga praegu tundub, et midagi läheb kaduma, kui ma ei maini, et "Kurbus, kummaline tunne" on tegelikult "Bonjour Tristesse" ja "Me tusameele talv" on "The Winter of Our Discontent". Tõlked, mis on head, aga originaalid, mis on veel paremad.
Kui ma siin juba läbisegi rääkima olen jäänud, siis viimasena tuleb juttu raamatust nimega "One Day". Ma unustasin peaaegu ära, et ma seda sel kuul lugesin. Üldse on kuidagi tüütu arvet pidada, aga formaat päästab ja formaat kaitseb, seega tuleb teha mööndusi ja olla tugev. Ma ei unustanud seda ära sugugi mitte sellepärast, et see oleks olnud tühine, vastupidi, see oli kõike muud kui tühine. Ma unustasin selle ära sellepärast, et ma mõtlesin ta peale pidevalt, enne lugemist, peale lugemist, lugemise ajal. Sellepärast oli mul nüüdseks tunne, et ma olin teda lugenud ammu, juba väga ammu, aastaid tagasi, või lugemas ammu, aastaid tagasi ja sellest midagi rääkida või kirjutada ei tulnudki nagu pähe. Aga see poleks aus. Mulle meeldisid selle raamatu juures kõik asjad. Kõik. See, et ta mul ootamatult kõvakaaneline tuli, see, milline ta välja näeb, see milline ta käes on, see mis seal sees on, selle ülesehitus, selle algus ja lõpp ja keskpaik ja see kõik meeldib mulle alatiseks. Raamatu ülesehitus on nimelt täiesti geniaalne - üks päev kahe inimese elust kahekümne aasta jooksul. Algab sellega, et nad on koos peale kooli lõpupidu, järgneb kuni selleni, kus nad on saamas 40. Tegelikult polegi ülesehitus, mis selle geniaalseks teeb, seda teeb fakt, et kuni lõpuni vorm töötab. Sa loed ja ootad, et millal ta alla annab, millal ta murdub ja poole vinnaga vormist mööda hiilib, aga ta ei murdu. Ta kirjutab ja räägib katkematult nii, et sa oled pikali, selili, krõnksus ja loed ja loed ja ei saa jätta ega jätkata. See raamat on elu. Ilma ilustamata. See on ka väga inglise raamat. Nii nagu "Sliding Doors" või "High Fidelity" on inglise film või raamat. Tunned, et oled inglismaal ja teed inglaste asju, et Pariis pole väga kaugel ja kõik muud hüved. Ühtlasi ta on kõikehõlmav lugu ühest generatsioonist. Sugugi mitte nii palju ajaliselt erinevast näiteks minu omast. Mulle meeldis, kuidas teatud aastatel (lugu algab 1988) saab ise mõelda, et mida mina siis tegin, võibolla küll nooremana, aga mida ma ikkagi tegin. Ja kuidas muusika, mida mainitakse või muu eluolu, mis oli näiteks popp aastal 1994, kohe mu jaoks pildi ära sidus.
Ma tahaks veel rääkida, aga ma ei saa. Lugege siis Steinbecki.
2009 September - See pole raamat, see on teater
Ostetud raamatud: Mihkel Mutt - Reisid Ingmar Bergman - Fanny & Alexander David Nicholls - One day John Patrick - The Curious Savage Heinrich Böll - Ametisõidu lõpp Jean Paul Sartre - Eksistentsialism on humanism Jaan Aps - Tähtis kevad Stig Glaesson - Sina maga, mina pesen nõud
Loetud raamatud: John Patrick - The Curious Savage Ingmar Bergman - Fanny & Alexander Stig Glaesson - Sina maga, mina pesen nõud Jevgeni Griškovets - Kuidas ma koera sõin. Vene rännumehe ülestähendused
Valem on lihtne, inimesed tulevad kohale, võtavad oma koha sisse, eesriie avaneb, etendus võib alata. Eesriide avanemine tähendab seda, et ma räägin, kust ja miks sellised raamatud ostetud sai. Publik kannatab ära, ootab, kuni sisuni jõutakse. Tegemist on ikkagi kvaliteetse teatriga, stiilis draama, ütleme. Linnateater oleks liig ja päris sellise, "tulge, ma määrin teie näo ka kokku selle jamaga, mis mul siin laval on" -teatriga ma ennast ka ei võrdle. Aga okei, asja juurde.
(Võtab paki raamatuid.)
Mihkel Muti reisidega on see asi, et ma ostsin kogemata uuesti sama raamatu endale. Ma olin unustanud, kuidas ma samamoodi täikalt ostsin ...
(Taustal pannakse muusika käima. Nostalgiline viis, mees laulab, valsilik, prantslaslik.)
... ja mõtlesin, et näed, seda ma lugesin mingil poolsuvevaheajal, see tähendab siis, keset suve maal, võibolla polnudki suvevaheaeg, seda ja mõtlesin, et ma olen härra Mutti näinud telekas ja ta on väga muljetavaldav, aga et ta ikkagi nii hästi kirjutab oma reisidest on imekspandav. Ma mäletan, et mingi teine reis oli tal parem, aga just Inglismaal kirjutas ta seda, kuidas "tulid kaks naist, üks oli ilus ja teine kohutavalt kole, nagu seaduspäraselt ikka" ja see on mulle sellest ajast alatiseks meelde jäänud. Kõige hullem, mis mehega võib juhtuda on see, et ta naise parim sõbranna on ilusam kui ta naine. Ehk siis, õigemini, tuleks sellised asju tähele panna endale kaaslast valides. Nad on alati kahekesi ja üks neist on selgelt ilusam. Aga mitte sellepärast ei ostnud ma seda raamatut nüüd. Ma ei mäletanud enam, kas see mul on või mitte. Võibolla on aeg kataloogi pidama hakkama. Reastama raamatud autobiograafiliselt, vaatama siis antikvariaatides oma nimekirja ja ... sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes säärases poes vanem mees luges numbreid ette ja noor tüdruk vaatas märkmikust järgi ja ütles kas ei või jah. Kui ma ei eksi siis oli tegemist ajakirjaga "Pikker", mille pakki nad läbi lappasid. Mäletab keegi sellist huumoriajakirja veel? Kuhu ma jäin.
(Vaatab raamatuid oma käes, lappab neid, hüpitab mõnda käes, vaikus hakkab juba veidi piinlikuks muutuma.)
Jah need Loomingu Raamatukogu omad. Vanad ja väiksed pehmed kapsakesed. Mulle tegelikult ei meeldi neid osta. Need kaovad riiulisse ära, mul igasugu toredaid, aga nad on kõik kadunud. Kirbuturg on aga lausa kullaauk nende jaoks. Iga kord ma mõtlen, et mis ma neist ikka lappan ja siis leian ühe või kaks, mida ma kohe pean tahtma. Bergmaniga on ju see lugu, et ... teate ausalt, ma ei ole ühtegi Bergmani filmi vaadanud. Te olete? Millist? Jah? Igatahes, ma muud ei kuule, kui et, no Bergman on nagu ABBA. Ajalooliselt äkki, peaks olema võrdlus jälle teisiti. Rootslased, kui nad parsjagu mööda ei pane (Ace of Base), siis nad panevad, ikka niimoodi pihta, et on pandud.
("The Knife" hakkab taustal mängima.)
Näete. Kuulete. Igatahes. Ma mäletan, et ma lugesin Bergmani "Stseenid ühest abielust" ja ma ei mäleta, et see oleks olnud näidend. Ma mäletan, et see oli raamat, mis võttis oimetuks. Mis ei vajanud suuremat ettekujutust või vahemärkusi, ma lugesin dialoogi lihtsalt üksteise otsa ja nägin, kuidas elud lähevad lahku, paratamatult, midagi päästa pole võimalik, laev upub ja sina istud saalis ja ei saa aidata. Sa ei saa isegi pooli valida, sest kõik on süüdi, elu käibki nii, kõik on süüdi. "Fanny ja Alexander" oli teistmoodi, ma ei ole kindel, et ma seda näinud olen, aga tuttavlik oli. Kuidagi selline, võibolla on jälle sellest hiljem võetud klišeesid, aga pool-müstika, muidugi kogu seadistus on teatriga seotud, ise sealjuures film olles. Fanny ja Alexander on õde-vend muide. Armastus on selles loos teistmoodi. Muidugi kohal, mis te arvasite, et pole? Vangistav armastus, peast segi läinud inimesed, Jumala nimel tegutsev hull ja kõik muu. Mulle meeldis tegelikult lõppkokkuvõttes lahendus, kokkuvõte, filmilik õnnelik lõpp. Selleks sa ju filmi vaatad.
(Paus, läheb laval oleva laua ja tooli juurde. Istub. Valab karahvinist vett ja joob.)
Ma ostsin mõned raamatud seekord interneti vahendusel ka. "One day" ja "The Curious Savage". Esimesest ma ei räägi, sellest ma ei tea veel midagi, aga Amazonis on sellest raamatust videod üleval. Suhteliselt uus tase. Sellest parem reklaam on ainult teater, mida ei olnud olemas. Igatahes, "The Curious Savage" jätab teid siiamaani külmaks jah, te ei tea, mis see on. SALME REEK. Hakkab koitma? Jah, see on see näidend, mille nimi eesti keeles oli "Kummaline mrs. Savage". Ines Aru. Salme Reek. Hullukeste, just nimelt hullukeste ja mitte hullude, kodu, kuhu tuuakse üks daam, kellel on mängukaru. Näidend, mida kõik teavad sellepärast, et seal pisike Salme Reek tuleb ja kustutab tule ära. Ja siis räägib, kuidas ta vihkab. Pikalt. Mrs. Paddy nimekiri pole kunagi lõplik ja tal on neid mitu. Vihkamisega ongi nii, et kui sa juba vihkama hakkad, siis kõike korraga. Järjekordne tõestus, kuidas armastus ja vihkamine on üksteisele väga lähedal, kui sa kord armastama hakkad, siis kõike korraga. Kõik on kas väga ilus või väga masendav. Üleminek võtab sekundi. Mulle meeldis, kuidas eessõnas oli öeldud, et selle niinimetatud hooldekodu elanikke ei tohi kuidagi esituses halvustada, hulluna näidata. Kummal pool lukustatud ust sa ikkagi oled?
Aga vihkamisest. Kui tänapäevast analoogiat vajate, siis filmis "25th Hour" Monty peab ühe korraliku "fuck you" monoloogi. See on nii pagana ilus. See on nii ilus, et .. kurat kuidas ideid tekitab. Ma vihkan, vihkan kogu seda jama, kogu seda etendust, kogu seda nägude tegemist, seda et te pärast plaksutate, lähete koju ja räägite kui ilus ja vägev see siin täna oli, kuidas mees tegi ei millestki kaks tundi teatrit ja oh mis elamus ja kuidas kaks teist kirjutavad arvustuse ja trükivad seda sama juttu nii selles oh-ma-olen-kvaliteet-nädalaleht, kui ka selles teises ma-olen-parim-laupäevalisa-kultuuriga, ilma lauseid muutmata. Ma vihkan seda kuradi mõttetust, saamatust, väljapääsmatust, seda, et lastele õpetatakse Vahitorni ja siis minnakse ise elatakse Soodomat ja Gomorrat. Koguaeg peavad teil olema Vahitorni lõvid ja jänesed taustal paistmas, üksteise kaisus, koos saamas poegi, helge tulevik, ristik õitseb, paigalolek paradiisis. Ja siis te lähete nüüd koju, nutate patja, olete üksi, või kui pole üksi, siis nutate nii, et panete kraanis vee jooksma, et teie usaldusväärne kaaslane teid ei kuuleks, mõtlete, mis siis ikka, homme on jälle päev. Vihkan seda, kuidas inimesed matavad ennast kohustuste ja töö sisse ja ei näe enam sealt välja…
(Monoloog jätkub vastavalt esitaja valitud teemadele. Kulminatsiooni järel seisab näitleja jõuetult keset lava, mõned raamatud on endiselt käes, mõned on laiali pillutud.)
Ma ostsin osad neist raamatutest siin odavalt ühe kaubanduskeskuse eest telgist. Nendega läks nagu läks. Teinekord talvel ei taha kodust välja minna, siis peab valikut olema.
Kõige rohkem sellest puntrast mu käes meeldib mulle "Sina maga, mina pesen nõud." Jälle Loomingu Raamatukogu, aga mitte näidend, aga mitte vana, vaid tuttuus. Lugesin selle kohta mingi päevalehe mõttetust uute raamatute tutvustest, teate küll, see kus kogu aeg on ainult kokaraamatud ja eneseabiraamatud ja Maire Aunaste kuues elulugu, mis räägib tema eriti salajasest, 4 päeva kestnud elust ühes Aasia riigis, kus ta kohtas ühte teist eestlast veel ja mis oli fantastiline kogemus... ee, jah... Okei. Ma enne rääkisin, et kui Rootsist hästi tuleb, siis tuleb väga hästi. "Sina maga, mina pesen nõud" on ühe vana mehe jutustus oma pensionikka jõudmisest, oma armastusest, oma asjadest. Sellest kuidas keegi ei oska enam habemenoaga habet ajada ja ainus juuksur Stockholmis, kes oskas, suri ära. Kuidas ta sõber oma pensionile jäämise päeval läks kuningalossi ette platsile ja seisis seal niikaua kuni ta ära viidi. Kuidas vanaduses sa armastad ikkagi kõige ilusamat naist maailmas. Isegi kui ta oli kõige ilusam mõned kümned tagasi. See oli väga väga armas, rahu tekitav raamat, et ükskõik kui vanaks sa saad, sul on lihtsalt teistmoodi hea. Ja halb. Aga, et elu on ikkagi huvitav ja äge.
(Taustale tekkinud vaikuse asemel hakkab vaikselt mängima “Kino – Leto”.)
Viimasena lugesin ma jälle näidendit. Seletamatutel asjaoludel kingiks saadud Loomingu Raamatukogu kuuest raamatust võtsin ma peaaegu suvalise, no kes samas suudaks vastu panna pealkirjale "Kuidas ma koera sõin" ja lugesin seda. See oli kaks näidendit. Esimene vene sõjaväelase jutustus sellest, kuidas ta, kahtlaselt sarnasel moel nagu mina täna teie ees, laval, üksi räägib oma loo, sellest, kuidas ta läks Vaikse Ookeani laevastikku ja teenis seal 2 aastat, kuidas see oli mõttetuste tipp, kuidas vene laevad läksid põhja, mehed pardal auvalves, kuidas ta tuli nuttes ära, seltsimehi maha jättes, kuidas teised tulid nuttes ära, lubades üksteisele kirjutada, sidet hoida, aga kunagi seda ei teinud. Asjadest nii nagu nad on. Vene hing. Teine pool oli kahest sõbrast, kes vaidlesid reisimise üle, ehk, näete, jõuan otsaga algusesse, reisimisse jälle tagasi, kellest üks oli rõõmus, heatahtlik, kiidab kõiki maid ja teine räägib alati, kuidas jaa, seda jah, aga tead, seal teises kohas oli parem, kuidas see, mis esimene ütles pole oluline, sest kuskil mujal oli veel parem. Ja sellest, kuidas nad siis ikkagi tahavad viina võtta, aga hakkavad jälle vaidlema selle kohta, kuidas ei peaks, võiks, kuidas ükskord võeti, kuidas pole aega, kuidas peaks ikkagi, kuidas..., kuidas…
(Korjab raamatud kokku, vaatab publikusse, justkui otsiks kedagi. Joob veel klaasi vett ja kaob vasakule ära.
Mängima hakkab "Cunts are still running the world.")
Eesriie.
2009 August - Naine ja mees
Ostetud raamatud: John Fowles - Maag Graham Greene - Armastusloo lõpp William Somerset Maugham - Miraaz. Valimik lühijutte Saul Bellow - Mr. Sammleri planeet Ingmar Bergman - Fanny ja Alexander Hubert Kahn - Abielu tervishoiust Ernest Hemingway - Pidu sinus eneses Pascale Roze - Hävituslendur Zero Loetud raamatud: John Fowles - Maag Pascale Roze - Hävituslendur Zero Ei ole mingit mõtet hädaldada. Et tasakaal on puudu või olen läinud liiale ühele või teisele poole või ei oska hakkama saada. Mul polegi mingit õigustust, ma lihtsalt tegin seda. Läksin poodi ja ostsin endale "Maagi" ühel suvalisel kolmapäeva õhtul, peale tööd. Ma arvasin mõnda aega, et sellest mulle aitab. Et mul pole rohkem vaja. Et mul on nüüd korralik doos käes. Aga ei, ma läksin jälle. Ma maitsesin jälle. Kirbuturul müüakse ju nii odavalt raamatuid. Ma oleks isegi seal hakkama saanud, kui ma poleks kogemata leidnud peale terve hulga kastide läbivaatamist "Armastusloo lõppu". Ma olen seda otsinud kõikidest poodidest alates momendist, kui ma seda lugesin. Loomingu Raamatukogu raamatuid otsida on kahtlemata üks tulus töö. Nii et ma olin vahepeal ostnud inglise keelse versiooni ja selle läbi lugenud. Paar korda. Ma ei hakka sellest rääkima, sest ma olen sellest juba rääkinud. Aga nüüd ma sain ta kätte ja temaga koos käis üks krõks ja järgmised 5 kroonised ostud tulid juba lihtsalt. Mind päris huvitab, millal ma neid lugema hakkan. Siis tuli päev Pärnus, kus oleks kõik jälle võinud hästi minna. Aga ei, selgus, et üks mees on teinud põhimõtteliselt “Black Books” poe Pärnusse, teeb seda igal suvel ja sellest pole raske mööda jalutada, kui Pärnusse satutakse. Ma jalutasin sisse ja hoolimata röövellikust hinnapoliitikast, toetasin tema püha üritust. Kuni viimase hetkeni tundus, et nüüd tõesti aitab. Kuni ma läksin jälle. Jälle 5 krooni ja Rahva Raamatu keldrilaadalt sain "Hävituslendur Zero". Ma mäletan seda raamatut nagu kombeks, aastaid, aga pole kunagi julgenud osta. Selgub, et see oli täiesti minu jaoks. Ajast, mil seda poolvärviliste kaantega sarja polnud olemas, kus ilmuvad kõik õnnetute ja muudmoodi segi keeranud ilusate naiste ilusad raamatud. Ma pole küll Pascale ilus kindel, aga raamatust tundub, et kõik on õige. Ta on küll kirjutanud lühidalt, aga korralikult. Alustab ilusti lapsepõlvest, läheb edasi enese avastamiseni, murdumiseni, pettumusteni. Lapsepõlve traagika saadab teda korralikult lõpuni. Puänt on olemas. Ma kirjutan väga kalgilt, aga tegelikult on see omamoodi õrn raamat. Selline, kuhu on elu pandud ja mida on väga lihtne ära rikkuda oma kalgi kokkuvõttega. Hea oli teada, et mu vaist viib mu meeldivasse kohta. Teine loetud, tegelikult niisiis esimesena loetud, John Fowlesi romaan "Maag" (originaal 1966, täiendatud 1977) on hullumeelne teos. Hullumeelselt, võimsalt, metsikult, tohutult meisterlik raamat. Aga ma pean alustama natuke kaugemalt. See on üks neist raamatutest, mida sa näed alati raamatupoes ja mõtled, et jah, kahtlemata, võiks ju lõpuks osta. Samas, kui aastaid pole ostnud, miks nüüd siis peaks. Ma mäletan seda kaua erinevates raamatupoodides. Alati on olnud tunne, et see raamat on liig. Kusagil 4-5 aastat tagasi olin ma töökaaslase või pigem sõbraga laevas teel Helsinkisse ja ta luges "Maagi". Me läksime töö pärast, päevaks, ja mulle tundus veidi imelik, et midagi nii suurt on mõtet kaasas kanda. Ma mäletan, et ma küsisin, et kas see on siis ka hea. Ta oli kusagil poole peal ja ei tundunud, et tal väga kiire oleks. Minu meelest läks see lugu nii, et ta ütles, et nojah, enamvähem. Kui ma õigesti mäletan. Ja siis mõni aeg hiljem, kui ta selle läbi sai, tuli isiklikult ja teatas, et jah, oli küll hea raamat. Kuidagi väga lõplikult. See muidugi ei andnud mulle ikkagi piisavalt tõuget, et ise minna ja lugeda. Võib-olla sa pead olema selleks mingis õiges vaimuseisundis, võib-olla asjad tulevad su juurde õigel ajal ja mitte varem. Võib-olla on tegemist saatusega, võib-olla keegi otsustab neid asju kusagil sinu eest. Või siis oli ta lihtsalt liiga kallis ja minu raamatute ostmine ei olnud veel õiget hoogu sisse saanud. Niisiis ma ei saa öelda, et kui ma nüüd, ühel tavalisel pärastlõunal läksingi ja võtsin sirgelt selle, et nüüd mu ootused oleks kuidagi rohkem paigas, või et mu vaim kuidagi rohkem valmis. See oleks võinud juhtuda iga päev juba mõni aasta tagasi. Ma ei teagi, millest ma nüüd kõige rohkem paika pandud olen. Kas sellest, et ma polnud ammu lugenud midagi, mis on 700 lehekülge ja lausa raske käes hoida. Või sellest, et mul kordagi igav polnud. Või sellest, et peale esimest 100 lehte ma enam ei teadnud, kes ma olen ja kus ma olen. Või on see puhas austus ja respekt, et keegi suutis selle kõik kokku kirjutada. Kui palju erinevaid tahke, niite, ajaloo- ja mütoloogia viiteid sa suudad ühte raamatusse panna, ilma et see muutuks segaseks tohuvabohuks. Kui palju sa suudad rääkida mehe igatsusest oma femme fatale vastu, samas kiusatustest puhta ilu, puhta mängu vastu, neist paratamatult tulevast konfliktist, ilma et sa muutuks labaseks, hakkaks ennast kordama. Väga tihti ei suuda. Väga palju neid inimesi pole, kes suudavad. Lihtsalt võttes on see kohati üksiku, saamatu, nagu ikka õnnetu lapsepõlvega mehe jutustus oma niiöelda tühistest probleemidest. Elust ja asjadest nagu mulle meeldib öelda. Muidugi armastusest. Seatud üles väga maalilisse keskkonda - väikesaar vahemeres. Kreeka õhuga. Peale seda tekkis mul lõpuks soov minna Kreekasse ja vaadata ise, mis selle maaga ikkagi on. Euroopa on liiga lähedal ja liiga lihtne, aga mulle tundub, et nii nagu on võimalik aastaid heast raamatust mööda vaadata, on võimalik ka heast maast aastaid mööda vaadata. Oleks elu ka nii lihtne nagu reisimine. Ma arvan, et peamine asi oligi see, kuidas läbi mängu, läbi reaalsusega kohutavalt seguneva mängu, kaotas ka minu ümber kõik oma reaalsuse ja mõistetavuse. On ainult aimdused, on ainult segadus, on ainult ootused ja lootused, mis ei vii kuhugi. Ma lugesin seda üks hommik paar tundi ja edasine päev oli nagu vati sees. Ma lugesin seda ühel õhtul ja jätsin peale paari tundi pooleli, sest tundus, et liiga palju saab. Ma mõtlen, et hiljem on analoogset reaalsuse ja kujutluse segadust palju kordi uuesti läbi mängitud ja see on alati sama veenev ja muljetavaldav olnud. Võtame filmid Existenz ja Game, eriti viimane. Nendes peituv sarnasus on küll peaaegu ainult selles, et inimene enam ei tea, mis on päris ja mis mitte ja hakkab vaikselt hulluks minema ja see hullus, äng, segadus kandub edasi pealtvaatajasse. Aga just see tunne on see, mis loeb. Kui veel rääkida sarnasustest tänapäevastema filmidega, siis üks moment oli populaarne keerata vint üle erinevate 'cult'ide rituaalidega. Mõelge midagi stiilis Eyes Wide Shut, Ninth Gate jne. See tüütu klishee, kus peategelane saabub peole ja kõik ülejäänud on mustade hõlstidega, maskides, iga mask on omaette sümbol, millega tahetakse vaatajale edasi anda teksti, millest 90% vaatajatest aru ei saa. Tavaliselt pole naiskangelastel musta ürbi all ühtki riiet ja rinnad tikuvad pidevalt välja. Siis saab pidu õige hoo sisse ja viiakse läbi teatav ohverdus või akt, mis sisaldab kitsesarvedega ja üüratu peenisega meest mingit neitsit (või naispeaosalist) vastu tema tahtmist suure hulga pealtvaatajate ees võtmas. Selliste rituaalidega analoogiaid oli "Maagis" ja need olid ka ainsad asjad, mis mind häirisid. Võib-olla just sellepärast, et need on filmides nii tüütuks tehtud ja võib-olla sellepärast, et kostüümipeod pole mu lemmikud, aga peamiselt sellepärast, et tõepoolest, sedalaadi pidu ja akt ei eruta mind. Küll aga oli seal rohkelt muid erutavaid kohti. Soe meri, päikeseloojang, alastus rannal, noored ilusad kaksikud on kõik samuti klisheed, aga maalähedasemad. Midagi, mida ka lihtne inimene oskab ette kujutada. Või kirjeldused sellest, kuidas peale pikki ootusi, peale pikki segadusi, peale pikka igatsust saad pimedas öös oma muusaga üheks. See on midagi, mida iga armunud kuuenda klassi poiss mõistab. Ja kõik see on esitatud selgelt, üle paisutamata, nii et sa mõistad, millest sa ilma jääd. Või aimad, mis tunne on tegelikult magada inimesega, keda sa kogu oma hinges tahad. Veel üks justkui filmianaloogia. Kui ma seda lugema hakkasin ja kusagil veerandi peal sain aru, et ma pole veel üldse kuskil, siis meenus mulle film "Wonderboys" ja mulle tundus, et "Maag" on ka see raamat, kus kirjanik enam pidama ei saanud. Leheküljed tulid ja tulid, aga ikka oli veel ühtteist lisada. Tegelikult ma eksisin. Kõike oli täpselt parasjagu. Kui midagi oli liiga palju, siis ei olnud need kindlasti leheküljed. Ausalt öeldes “Maag” võttis mul lugemise isu päris ära. Kõik muu tundus liiga lihtne ja soperdis selle kõrval. Pean hakkama revideerima oma riiulis teisi suuri ja tähtsaid raamatuid, äkki on midagi vastu panna või midagi, mis mind tagasi tooks, üheks isikuks. Tuleb siis kuu aega jälle oodata ja vaadata, mis elu toob.
2009 Juuli - Ühemõtteliselt
Ostetud raamatud: Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit Loetud raamatud: Laurent Graff - Õnnelikud päevad By the photographers of Redux Pcitures - American Youth Charlotte Roche - Wetlands Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit Kui ma mõni aeg tagasi olin väga rõõmus, et sõjaseis ostetud ja loetud raamatute osas on loetud raamatute kasuks, siis seekord valmistab olukord mulle suurt tuska. Esiteks sellepärast, et loetud raamatutest üks on ka ostetute nimekirjas. Teiseks sellepärast, et see üksainus ostetud raamat oli mõttetult kallis. Kolmandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli mõttetult lühike. Neljandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli pildiraamat. Seega on minulgi käes aastaaeg, mis valmistab kõigile ajakirjanikele ja lehelugejatele suurt rõõmu. Tegin kurki purki, polnud aega midagi lugeda. Pildiraamatus oli samas ikkagi päris mitu lehekülge juttu. Raamat oli suhteliselt impulsiivne ost ja tulemus on sama impulsiivne, ehk siis hetkeline. Ostad ta ära ja mõtled, et oh kui tore. Siis kodus vaatad ja mõtled, et oh kui tore. Siis kuu aega seisab ja näed riiulis ja mõtled, et oh kui tore. Siis mõtled, et võtaks kile ümbert ära ja vaataks sisse ka. On jah tore, aga mis siis nüüd edasi saab. Rohkem pole ju põnevust ega tahtmist teda lapata. Sisuliselt on tegemist erinevate fotograafide poolt tehtud piltidega Ameerika noortest. Elu, töö, lõbu, armastus, mäng. Ilusad pildid on. Mulle sellised eriti kunstilised ei istu ka. Lihtne ja ilus peab olema. Nii et ongi lõpuballi pildid, oma armsamaga pildid, tööpildid. Tööpildid muuseas sisaldavad ka Portlandi stripibaaris töötavaid naisi. Üks huvitavam osa, millest kirjalikus osas juttu tehti, oli see, et koguti noored kokku ja paluti neil kirjutada üks küsimus Jumalale. Päris mõnusad olid, näiteks "What the fuck were you thinking?". Suur osa neist piltidest peaks olema ka internetis väljas, kes otsib, see leiab. Ainus ostetud raamat tõmbas mind lainele hetkega. Kaksteist juttu erinevatest linnadest ja inimestest. Kusagil taustal varjuna Härra Kirjanik, kelle kohalolu on tunda, kuid kes ei häiri lugemist ega pealtvaatamist. Kui ma siinseid jutte kirjutama hakkasin, siis ma olin üsna veendunud, et ma annan edasi rohkem tunnet, mida raamat minus tekitab ja vähem tegelikku sisu. Palveränduritest lugedes tahtsin ma reisida. Eessõna oli pikk ja rääkis sellest, kuidas Marquez käis enne lõplikult lugude valmissaamist kõik jutuks tulevad linnad veel korra üle. Ma tahaks just sedasi minna, natuke suurema põhjusega, järjest läbi mitu minu jaoks olulist linna, et vaadata need üle. Vaadata, kas need asjad, mida ma mäletan, on samamoodi, vaadata, kas ma tunnen ennast endiselt samamoodi. Ma tean küll kui lamedalt kõlab "oo, Berliini ma ei unusta kunagi", aga nii lamedad inimesed ongi ja nii lame olen ka mina. Mu nimekiri käiks umbkaudu nii: Stockholm, Berliin, Viin, Valencia, Merida, San Cristobal de las Casas, New York, Tartu. Selgelt pole tegemist tasakaaluka valikuga, aga idee on vanade kohtade uuesti üle vaatamises. Nostalgia on muidugi sama odav kui internetiporno. "Õnnelikud päevad" on väga õhuke raamat ja ma polnud üldse kindel, et mul seekord õnneks läheb. Ta oli väga kõvasti allahinnatud ja väga ilmetu olemisega. Pegasuse väikese sarja häda ongi see, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan kohe ja kui ma ei taha, siis ma ei taha pärast ka hea hinnaga. Ma olen sellega ühe vea teinud ja rohkem ma mööda panna ei taha. Väikese sarja väike raamat pakkus siiski head äraolemist. "Õnnelikud päevad" on raamat mehest, kes täisealiseks saanuna ostab endale hauaplatsi ja kolib vanadekodusse elama. Meeseksistentsialism oma parimas vormis. Noor, aga kõigest justkui loobunud mees, oma saarel (vanadekodus), ei suhtle, leiab kellegi erineva siiski rääkimiseks (suur vanusevahe), käib läbi omamoodi puhastustule. Kui ta surnud pole, siis elab ta siiani õnnetult edasi. Selge ja asjalik raamat. "Wetlands" oli mu Amazoni soovinimekirjas juba pikemat aega. Ma lugesin talvel Guardianist, et see on olemas ja ilmub peatselt inglise keeles ja kuna mu saksa keel on siiski piisavalt roostes, tuli oma aega oodata. Kannatlikult, kuni selle hetkeni, kus ta ühes lennujaamas väga sobivalt riiulis terendas. Ma tegelikult ei tea, kust sellega alustada. "Wetlands" on raamat naisest, kes täisealiseks saanuna laseb ennast steriliseerida. Naiseksistentsialism oma parimas vormis. Millega ma jõudsingi kohta, kust ma edasi ei oska. Ma nimelt pole sellist naiseksistentsialismi veel kohanud. Võibolla sisust natuke rääkimine ei saa kellelegi haiget teha. Või siis saab. Lugu algab sellest, et minategelane Helen on haiglas, tal on parasjagu olnud sügav pärakuoperatsioon, mis algas sellest, et hemorroidid said kokku raseerimisega. Infektsioon, metsik valu, arst, operatsioon. Saate aru küll. Pärast on kõik pärani mõnda aega. Õige nali algab sealt, kus ta tahab näha, mis tal täpselt ära opereeriti. Õige nali algab sellest, kus ta räägib raseerimisest ja pesemisest natuke rohkem. Idee on selles, et naturaalsuses peitub oma võlu. Et igalt poolt võibolla siiski ei pea raseerima, et ühiskond ei peaks jätma muljet, et naised kasvavadki ilma karvadeta jalgevahel. Et lõhnas peitub võlu ja jõud, et ei pea kogu aeg metsikult seepi kasutama. Helen nimelt valmistub kohtinguks ette nii, et pistab omale sõrme tuppe ja tõmbab siis selle määrdega kaelale paar triipu. Nagu ikka hõrgu parfüümiga. Oi kuidas see töötab. Ta pole veel kuivale jäänud. Rääkides kuivale jäämisest, nii nagu Helenil on alati olnud hemorroidid, nii on ta ka pidevalt olnud väga märg. Ehk siis oma parfüümi jätkub. No ma ei saa kõike ka ära rääkida. Oletame, et teil on nüüd oma visioon värviliste piltidena peas olemas. Seda raamatut on arvustustes nimetatud väga feministlikuks raamatuks. Räägitakse, et kriitikud nimetavad seda pornoks, fännid erootiliseks romaaniks. Kahtlemata on seal palju ärgatavaid momente. Kui sa oled sedamoodi ärgatatav. Aga kommentaar feminismi kohta ajas mu segadusse. Feminism tähendab tavaliselt seda, et mingisugune kole tädi, parasjagu oma menopausi raskuste kõrghoos, räägib Rahvusraamatukogus suurele saalitäiele naistele kui halb ikkagi on, et naised sama palju palka ei saa kui mehed. Peale seda läheb koju ja peksab oma väikest armetut meest. Kindlasti ei ole ta noor, kindlasti ei lõhna ta hästi. Hmm... Okei, tagasi naiseksistentsialismi juurde. "Fight Club" on "Wetlandsi" õde. Või vend. Või homoarmuke. Enese parandamine on masturbatsioon. Sobib sama hästi mõlema raamatu tunnuslauseks. Ma jätan sisulise poole nüüd veidi tahaplaanile ja räägin sellest, kuidas otsad kokku saavad. Autor, Charlotte Roche, oli üks armsamaid Viva VJ-sid. Sel ajal kui Vivas veel muusikat lasti, mobiilihelinaid ei saanud telekast tellida ja rohi oli TTÜ ühika ees ikka kuradi roheline. Mulle ta väga meeldis. Ta tegi igasugu lõbusaid intervjuusid kõikide heade alternatiivsete artistidega ja oli üks vahva saksa tips. Ta on muide poolsakslane, poolinglane. Selle kõik olin ma ära unustanud kuni hetkeni, kus ma nägin tema pilti raamatuarvustuse juures. Siis oli täielik "nüüd ma mäletan küll" moment. Charlotte oli ühel ammusel päeval telekas, meie juures oli mingi seltskond, või olime lihtsalt kolmekesi, keegi meist ütles, et oo, ta on nunnu ja keegi teine ütles, et kuule, see on ju see karvane naine. Järgmine hetk Charlotte tõstab käed ja ta kaenlaalused on linnupesad. Ehk siis ... tagasi raamatu juurde. Kusagil tagumise kolmandiku juures hakkas see mind siiski ära tüütama. Võibolla on see harilik porno efekt, et kaua sa seda nühkimist vaatad. Või siis ta ei nühkinud lõpupoole enam piisavalt, vaid hakkas härdaks ja õrnaks muutuma. Mulle üldse ei meeldinud tema põhjus kauemaks haiglasse jääda. See oli kuidagi liiga lihtne, ainult tiinekas teeks nii. Aga ma ei saa kõike ära rääkida, nii et ma ei ütle, mis see oli. Mõned ilusad lõpulaused veel. Ma nägin uudistes klippi, kus Hardo Aasmäe rääkis, et tänapäeva lõhnaained on halvad, et inimesed peaks neid vähem kasutama. 10 sekundit uudiseklipi lõpp, suvise uudistepuuduse perioodi alguses, ma ei tea millest täpselt jutt oli. Aga moraal oli, et enne kui te lõhnastatud nõudepesuvahendit ostate, mõelge ja võibolla see pole hea idee, et te ei teagi mismoodi asjad päriselt lõhnavad. See kummitas mul kogu aeg, kui ma järjekordseid detaile lugesin. Minu "Wetlandsi" trüki kaanel on plaaster, üks teine versioon on ka avokaadoga. Punane taust ja suur pooleks lõigatud avokaado. Helen kasvatas avokaadosid. Väetas neid naturaalselt, võttes vahepeal seemne potist välja ja pani neid endasse. Polnud suurem asi üllatus, ega? Kõigest muust, mida Helen endasse pani, lugege ise. Järgmine kord tuleb jälle teistmoodi, sest kõige lõpetuseks tuleb öelda kuldne lause - sa oled see, mida sa loed.
2009 Juuni - Paha maa ja palju tuhka
Ostetud raamatud: Toni Morrisson - Burn This Book Johnatan Miles - Dear American Airlines Charlotte Roche - Wetlands Loetud raamatud: William Wharton - Dad Ray Bradbury - Fahrenheit 451 Riikka Pulkkinen - Piir Elina Hirvonen - Et tema mäletaks sedasama Toni Morrison - Burn This Book Alati on natuke naljakas, kuidas erinevad otsad kokku jõuavad. Ajastus, seotus, põhjustatus, ootamatus. Võtame näiteks seekord ahela, mis algas nii, et ma lugesin kuskilt raamatu "Burn This Book" kohta ja olin üsna veendunud, et seda on mul vaja. Natuke aega hiljem, olles nädalpäevi üritanud eemal hoida ühest teatavast "Barnes and Noble" poest, astusin ma ikkagi sinna sisse. Üks esimesi raamatuid, mis ma näen seal .. on jah seesama. Ainus eksemplar riiulis. Viisin siis vaeslapse koju. Koos ühe hariliku reisiraamatuga "Dear American Airlines", mille lugemiseni ma jõudnud pole ja võibolla ei jõuagi niipea. Lugu läheb edasi mu merehädas olemisega. Kolm päeva saarel mööda saates õnnestus mul leida õudsete naiste kirjutatud õudsete naistekate vahelt punane raamat "Fahrenheit 451", mis räägib kohe alguses raamatute põletamisest. Või üldse, on kohe raamatute põletamise raamat. Ma pean ütlema, et mul vedas oma leiuga kõvasti ja ma ei saa aru, kuidas ma seda senini lugenud polnud. Kõik, kes vanu aegu mäletavad, teavad, et vanasti oli ta meeldejääva kujundusega puna-must-valge, mingist sarjast, milles igal pool jäi pigem ette "Pariisi suur kõrv". Mitte, et ma seda viimast ka lugenud oleks. Ta jäi ette nii nagu vanasti külas käies oli torkas ta silma Mirabilia sarja kõrval. Kohe enne Tammsaare kogutud teoseid. Kui ma meenutama hakkan, siis on ikka hirmus, kuidas siiamaani mõned raamatute nimed on pähe kulunud. Võtame näiteks "1000 autot", "Õmblemine", "Mata mu süda Wounded Knees". Sellised, mida sa ei lugenud kunagi, aga mis olid riiulis alati eriti domineerivad. Sellised, mida sa vanade raamatute poes näed ja tunned kodu või maamaja kopitanud lõhna. Igaühel on oma okkad sees. "Fahrenheit 451" oli niisiis minust kuidagi mööda hiilinud, aga mul oli väga hea meel seda lugeda. Esiteks sai mõned tunnid saaretormi kultuurselt mööda saadetud, teiseks oli see palju parem kui näiteks "Hea uus ilm", mis võiks nagu minna samasse kategooriasse (vana, ulmeline). Kui "Hea uus ilm" tekitas mus hirmsat tülgastust, sest noh, vaadake, ma olen näiteks "Logan's run"-i näinud ja ma olen mõnda teist filmi veel näinud, mis kindlasti on vähemalt kaudselt sealt maha pandud, aga mis siiski on targalt mõned totrused välja jätnud. Natuke vääritu on härra Huxleyle ette heita, et kuule katsu olla, kaua sa jorad, seda ju ei ole ja see on piiritundetu korduse kordus, ma saan aru küll, aastal 1931 oli saabuv 1980 ka täielik ulme, aga ... aga ... Niisiis, Mitu korda ma pean ütlema, et Fahrenheit ei olnud üldse halb raamat. Raamatute põletamisest veel niipalju, et meie laiu raamatukogus, kui nii võib seda hunnikut nimetada, oli jah, neidsamu naistekaid omajagu. Nad olid antropoloogiliselt huvitavad, nende kaane peal oli kas naine, hobune või lill, nende pealkirjas oli kas naine, kirg, saladus või tuul. Muuhulgas oli seal ka Jane Austin "Uhkus ja eelarvamus", mida ma isegi üritasin lugeda, aga selleks ajaks oli mul hoog juba maha käinud ja see tegelaste virrvarr lõi pea segi, eriti kui samal ajal mu põhilised mõtteid oli seotud koju saamisega. Olgu ära öeldud, et kõiki neid naistekaid ma ei tahtnud põletada. Põletada tahtsin ma raamatut nimega "Saladus". Tuleb välja, et sellest on ka film. Tuleb ühtlasi välja, et mõned meie seltskonnast olid emba-kumba, kas filmi näinud või raamatut lugenud. Ma siis võtsin ta ka korra kätte. Tuleb välja, et oli hämmastav saast. Hämmastava turustamisjõuga saast muidugi, sest inimesed ostavad ja kulutavadki oma raha, et lugeda ühe sama asja ümbersõnastamist. Ma säästan teie aega ja raha. Saladus on, et kui sa midagi piisavalt tahad, siis sa saad selle. Ärge ostke midagi, kuulage parem Jimmy Cliffi - You Can Get It You Really Want-i". Teil on hea, lugu on lustakas ja elu on hea. Igal juhul need tegelased on oma "saladuse" kummi venitanud Ron Jeremy peenise otsa, lasnud tal panna terve elu jooksul kõike, siis tõmmanud raamatulehtedele ja müüvad seda ullikestele. Ma kindlasti eksisin mingi kopeerimiskeelu vastu nüüd oma ühelauselise kokkuvõttega ja nad hakkavad kõik südamest soovima, et mul halvasti läheks. Noh, ma südamest siis soovin sama neile. Kes siis nüüd saab, ah? Ah? Kõige masendavam oli see, et nad olid oma raamatu trükkinud selgelt mittepõlevale paberile. Hullud on tänapäeval kuradi kavalad. Ma teen nüüd kerge pausi põlevatest raamatutest ja liigun põhja. Lugesin sel kuul kahe Soome naise raamatut. Natuke ebaõiglane on neid ühte patta panna, aga samas ega nad nii erinevad ka polnud. Vähemalt selles osas, et Soome on ikka väga masendav maa. Kui Eesti natuke veel pingutab, siis ta võib Soomeks muutuda küll. tuleb lihtsalt teha eriti kuradi depressiivseid filme, tuleb igasse korterisse saun ehitada ja teinekord mõnele litsile tolmuimejaga pähe virutada. Peale seda võib silla ka valmis teha Tallinna ja Helsingi vahel. Praegune Soome on kohe sisuliselt masendav. Eesti on selline lame wannabe masendav. Oh meil on ka raske ju, me ju oma poisid saatsime Soome ehitama, vaata kui masendav elu meil on. Et on nagu probleemid, aga mitte päriselt. Paar purjus poissi sõidavad ennast surnuks, paar noort ajavad jalgratturi Õismäe tiiki. Üritamisi on, aga sellist päris tunnet nagu ei tule. Ikka leidub mõni ilus tüdruk, mõni kena suvepäev ja kõik saab korda. Aga Soomes on polaaröö ja naised on tegelikult mehed. Pane sellele midagi vastu. Tegelikut Riikka Pulkkineni raamat "Piir" polnud üldse nii masendav Soome poolest, oli masendav pigem nii, nagu inimsuhted ikka on masendavad. Natukese hea tahtmine ärritab paratamatult kedagi, erinevatel inimestel on erinevad soovid, erinevad tüdimused, erinevad uued meelemuutused, ihad ja lootused. "Piir" annab sellest kõigest hämmastavalt korraliku ja selge ülevaate väga erinevate inimeste silme läbi. On omajagu seksi, omajagu keerulisi inimsuhteid, omajagu raskeid olukordi. Selline raamat elust ja asjadest. Ma ei julge öelda, et ta paneb järele mõtlema ja on õpetlik. Ei seda mitte. "Paha maa" film pani ju ka pigem kinost väljudes pea ees poriloku hüppama, mitte mõtlema, et kuidas oma elu päikselisemaks teha. Elina Hirvoneni "Et tema mäletaks sedasama" oli vähemate tegelaste, palju rohkema ühiskondlike seostega, maailmas kohal olev raamat. Olid ka keerulised suhted, võimatud olukorrad, aga kõike veidi kergemal kujul. Poeetilisemal. Just jah, poeetilisemal. Selle raamatu ainus miinus minu jaoks oli 9-11 teemaliin. Või kuidas eesti keeles lühidalt väljendada, et kahte torni enam pole. Ma ei tea, võibolla oleks pidanud varem lugema või peaks see mulle rohkem korda minema. Õigemini see läheb mulle korda, aga mitte raamatust lugedes. Kohapeal auku vaadates läheb see korda küll. Raamatust ja telekast on 9-11 meelelahutus, mille pealt lõikavad pigem alusetut kasu mitte autorid vaid edastajad. Maailm on masendav koht. Inimesed on kõik lollid. Viimasena tulen siis tagasi raamatute põletamise juurde. Toni Morrison on kokku pannud erinevate kirjanike esseed kirjutamisest. Tsenseeritud ühiskondades kirjutamisest, niisama kirjutamisest, soovist kirjutada, sest muidu ei saa elada, kriitilisusest ja rõõmust. Oli hästi kiire lugemine, kohati kerge, kohati sügav. Järjekordselt midagi, mida ma naudin, aga ei julge kellelegi soovitada. Võibolla ma ei tunne õigeid inimesi, kellele julgeks. Oma inimestele ei julge. Kokku oli palju erinevaid mõtteid nagu erinevate inimeste esseedes ikka. Palju huvitavaid vaatenurki kirjutamisest ja miks peaks kellelgi tekkima soov raamatuid põletada. Üks mõte sealt, millega ma otsad kokku tõmbaks selleks korraks - kirjutajal peab alati olema oskus kõikide nurkade pealt olukorda vaadata, kõike justkui läbi elada. Vastasel juhul ei saa ta elavaks teha oma terroristist tegelase mõttelendu, vastasel juhul ei saa ta panna tuletõrjujat raamatuid põletama. Aga pidev teise poole pealt vaatamine on pagana raske, sest lõpuks sa ei tea enam, kes sa oled. Ja depressioon ja skisofreenia on viimaste uudiste põhjal sama asja erinevad küljed, päritavad pealegi. Ärge teie siis raamatuid põletage. Ükskõik, kui halb ka poleks.
2009 Mai - Mööda läinud ajad ja inimesed
Ostetud raamatud: Mihkel Mutt - Rahvusvaheline mees Laurent Graff - Õnnelikud päevad Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution Riikka Pulkkinen - Piir American Youth by Redux Pictures (photo) Loetud raamatud: Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution [üks autor] - [...] Kui ma eelmine kuu rõõmustasin, et ma olen saanud loetud rohkem, kui ostetud, siis seekord on põhjust olla väga õnnetu kohe mitmel moel. Ma olen ostnud terve hunniku raamatuid ja lugenud läbi ainult ühe. Kui metsa võib üks kuu minna. Teine põhjus rahulolematu olla on seotud sellega, et käesolev kirjatükk saab kirjutatud mitte kuu alguseks või keskpaigaks vaid pigem lõpuks. Kui ma teeksin seda siin raha pärast või sellepärast, et keegi mult midagi ootab, siis oleks ma läbi kukkunud. Sellest järgmist ei taha enam keegi näha. Sest ajal, mil kõike on vaja kohe ja palju, ei saa ka parimad Petrone üle naerjad lubada endale pausi. Ma vaatan, et ta on mu juttu kuulda võtnud ja noorte, laias maailmas ennast otsivate naiste asemele mingid mehed võtnud. Tubli töö, aga vaata, sellise labase soovahetusoperatsiooniga ei saa veel endale uusi lojaalseid fänne. Igatahes bränd, mida on müüdud kui naistelt naistele (ja mina olen selgelt olnud sihtgrupp, sest mulle naised väga meeldivad) ei lähe kohe hoobilt sujuvalt paremaks, kui seal ilmub meesautori minu-heietus. See on umbes sama nagu täismees läheks koolitüdrukute dushiruumi oma riideid vahetama. Päris ime, et keegi saab neid raamatuid osta, ilma et selline natuke naljakas ropp tunne tuleks. Tjah, see muidugi müüb. Selge on see, et ostetud raamatud võidavad. Esimesed kaks ostsin ma sellepärast, et mul oli vaja pea puhtaks saada suurtest sõnadest nagu strateegia, visioon ja siht tulevikku, sünergia, samas paadis olemine, samas bussis olemine, samas ookeanis olemine ja kõigest muust absoluutselt korporatiivsest. Võib ju olla, et ma olen sellest lihtsalt väsinud, aga ma vajasin hetke endale. Peab tunnistama, et hetk endale kukkus välja kaunikesti odav, sest esimesed kaks raamatut nimekirjas olid allahinnatud ja maksid kokku umbes veerandi sellest, mida tänapäeval kirjanduse eest nõutakse. Et aga ma pole kumbagi lugenud, siis rohkem ma neist kahjuks rääkida ei saa. Seevastu saan ma rääkida sellest, miks ma ostsin viimase loetletud raamatu "American Youth" ja kuidas enne seda ma ostsin soome naiskirjaniku raamatu. Ma saan aru, et minu hoolikamad lugejad on märganud, et mul on teatav tõmme noorte naiste loodud kirjanduse poole ja nimetatud "Piir" pole tõesti muud kui vastava zhanri järjekordne esindaja. Igatahes, "Piir" sai ausalt ostetud kogemata, sest ma olin parasjagu raha vahetamas, et reisile minna. Reis toimus üle ookeani New Yorki, kust ma ostsin siis ameerika noorte pildiraamatu. Kõik on omavahel seotud. Keegi ei pääse. Reisist ma kahjuks ei saa kirjutada, sest see pole see saade. Aga ma saan lubada, et kuupäevalisest täpsusest kinni pidades on ka juunis paar raamatut sealtpoolt Atlandit. Ma olen ikka väga edukalt kõrvale hiilinud sellest, mida ma siis tegelikult kuu aega tegin ja miks ma ei lugenud reisil ühtegi raamatut. Vastus viimasele küsimusele on, et polnud aega. Vastus esimesele küsimusele on, et ma lugesin terve kuu ühte raamatut, mis jäi pooleli. See oli uskumatult hea raamat. Nii hea, et ma ei julge isegi ta nime siia kirjutada. Pealegi ma pole endaga kokku leppinud, kas ma peaks pooleliolevatest raamatutest kirjutama või ei. Võib ju juhtuda, et järgmisel kuul ma loen veel paar lehte ja järgmisel veel. Ja siis ma kirjutan iga kord oma võimetute omadussõnadega, et oh, oh, äge, ma kindlasti loen lõpuni. Aga ei loe. See raamat rääkis isast. Isadusest. Oma isaga hakkama saamisest, kui ta on vana. Oma isaga olemisest, kui ta on vanaks jäämas ja väsinud. Oma isaga teel olemisest. Ausalt, ma arvasin, et see ei ole nii hea. Et ma pettun, et see kordub. Aga see imes mind endasse ja mul oli tõesti kahju ta pooleli jätta. Mul on kahju, et ma lugesin vahepeal muid raamatuid, aga mulle tundus, et ma ei saa teda kaasa võtta, sest tema koht on kodus, hommikul või õhtul, kümme või kakskümmend või kuuskümmend lehekülge korraga, aga kindlasti segamatult. Et ta saaks teha minuga seda, mida ta teeb. Mulle tuleb nüüd kõik meelde ja ma peaaegu jätan kirjutamise pooleli ja lähen lugema. Ainuke asi on selles, et kui ma kirjutamise pooleli jätan, siis mul pole õiget rahu, et lugeda. Nokk kinni, saba lahti, eks. Ma tahaks öelda, mis raamat see oli, aga ma ei ütle. Ma panen ta kirja, kui ta läbi saab ja ei lausu tema kohta rohkem sõnagi. Ma olen kuidagi kummaliselt üllatunud, et ta pooleli jäi, sest tegelikult, ta pole üks neist pooleli jäänud raamatutest, millest suvekuudel kirjutada. Ta on täiesti korralik “septembris läksin kooli, oktoobris sain hoo sisse ja lugesin täie jõuga” raamat. Mind hämmastas kõige rohkem see põhjalikkus, see, et ta ei saanud läbi, ei kaotanud ennast ja järge, et ... võib-olla ma hakin ta liiga katki. Võibolla ma peaks tema kohta ütlema nagu Anna Gavalda "Koos, see on kõik" kohta, et ma ei laena seda kellelegi ja ei ütle selle kohta midagi. Kusjuures autor on mees. Niisiis. Jätame kirsi tordil viimaseks. Kris Moori "Homefucking is killing prostitution" (vaata ka "Hometaping is Killing Music", "Video Killed the Radio Star", "Internet Killed the Newspapers" ja nii edasi, üks suur massimõrv) oli fotoraamat ja hetkeraamat. Selle kuu saak on niisiis poolteist fotoraamatut. Mulle meeldivad katkendid, poolikult pealtkuuludud jutud ja mulle meeldib pilte vaadata, sest need on ka tegelikult katkendid. Hetked mingist ajast, mingist olukorrast, millestki väga heast või väga halvast. Või lihtsalt hetked, mis jäävad meelde. Väline mälu. Krisi kokkupandud hetked ja pildid moodustavad terviku, tõepoolest. Iga inimese enda asi on millise täpselt. Kas sellise, kus tal jääb puudu piltidest või puudu sõnadest, sest midagi jääb nagu puudu. Mulle tundub, et see puudujääk sobib siia, sest see ongi pealkuuldud vestluse mõte. Pildi vaatamise mõte. Vaatad pilti kohast, kus sind polnud tegevusest, mida sa ei teinud. Sul jääb puudu, sa tahaks rohkem. Olla seal kõrval. Sees. Selline ühe hingamise raamat, mille sa loed ja vaatad läbi korraga. Hah! ja läinud ta oligi. Nii need võõrad inimesed minust mööda kõndisid. * Täiesti valge kass pimedas öös. Novembris on pagana pime ja valge kass jookseb sul mööda õue. Jookseb siia, sinna, teeb haake, jookseb edasi, tagasi. Ronib puu otsa. Ronib alla. Ma võiks vabalt olla see kass, ma teeks täpselt samu asju. Üksi öösel jookseks ringi, roniks puu otsa. Võtaks ühe puu, võtaks teise, teritaks küüsi. Ta just ronis vahtra otsa, vaher viskas kohe lehe laperdades alla. Kass nagistas midagi teha ühelt ja teiselt poolt puud, paari-kolme meetri kõrgusel. Ega need kassi küüned pole ka mõeldud just puu otsast alla ronimiseks, aga hakkama saab. Pikemate hüpetega, pooleldi kukkudes, selle eest on käpad mõeldud alla kukkumist pehmendama. Terve valge kass on tehtud selleks, et öösel pehmelt maanduda. Jooksis väravast läbi. Istus, silitas väravaposti põsega. Vaatas ringi, külm ja kõle tuul, kõik on märg, istus veel korraks maha, jooksis hüpetega minema. Ma hüppan alla ja kardan, et maandun pehmelt. Vist. * - Millal sa viimati kellegagi magasid? - ... - Nii ammu? Või nii hiljuti? Sa ei saa mulle öelda sellepärast, et sa magasid, kas liiga ammu, nii et see on sulle piinlik või nii hiljuti, et see saab mulle piinlikuks, jah? - Ja kui aus vastus on kusagil vahepeal, siis on meil mõlemal ebamugav. Ju. Sest see oleks igav. - Sa siis ei taha valetada, aga tõtt rääkida ka ei saa? - Kas ma pean alati olema osav manööverdaja, võtma kellegi teise rolli, et pääseda sellisest olukorrast puhtalt? - Sa pääsed minuga alati puhtalt. Ma ei oota sult midagi, sa ei oota mult midagi. Ma lihtsalt küsisin ja sa teed sellest äkki suure asja. Nüüd mul ongi ebamugav. Nüüd ma hakkangi mõtlema, et äkki ma pean sult midagi ootama. - Midagi sa võiks ju oodata. - See vestlus ei vii isegi voodisse. * Ma ei teagi. Lugege ise, ostke ise. Seal on paremad tükid, kui need siin. Mul on sellest kahju, et inimesed ei julge seda osta. Sest tegelikult pole päris nii, et see pole liha ega kala. On küll, nii liha kui kala. On raamatut ja on pilte. Kui sa pettud sisus, siis vähemalt oled saanud endale ilusa pildiraamatu. Kui pettud piltides, siis loe teksti. Kõlab nagu poolik alternatiiv, aga isegi kui mulle ei meeldiks Krahl ja mulle ei meeldiks mingitel segastel asjaoludel Kris, siis ma oleks näinud selle reklaami ja tõdenud, et ma ostan selle raamatu kasvõi sellepärast, et tal on parim kaanekujundus. Aasta 2009 Eesti raamatukujundus. Ei olnud ju nii raske. Oleks ju võinud varem tehtud saada.
2009 Aprill - Sõda
Ostetud raamatud: Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel Ursula K Le Guin - Meremaa võlur Mario Puzo - Ristiisa Loetud raamatud: Tove Jansson - Aus pettur Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel Mats Traat - Pommeri aed Céline Curiol - Suletud hääl Graham Greene - Idaekspress Seekord on loetud raamatute nimekiri tervelt kaks raamatut pikem kui ostetud raamatute oma ja selle üle võin ma ainult heameelt tunda. See tähendab, et igaveses võitluses lugemata raamatute hunnikuga on olnud üks võidetud lahing. Lahingutest sobivalt rääkides - üks paremini kirjutatud raamatuid, mida ma üldse lugenud olen, ongi "Ma langesin esimesel sõjasuvel". On sellised raamatud, millest sa saad aru, et see pole kellegi tunnetepuhang või kellegi elu lugu, vaid on kaalutletud, parandatud, üle proovitud, sada korda mõõdetud ja siis üks kord lõigatud töö. "Ma langesin esimesel sõjasuvel" pole mingi lihtne raamat, aga samas on ta just seda. Lühikesed fragmendid, filmilikud pildid, päevikulaadsed, kommenteeritud tükid on need, millest see raamat kokku on pandud. Kõik tükid sobivad omavahel, kõik on omaette lood ja samas haakuvad suuremasse teemasse. Kõike seda seletabki fakt, et Peegel kirjutas seda 12 aastat, ajavahemikus 66-78. See pidi selgelt olema üks vaevarikas töö, aga tulemus on seda väärt. Raamat räägib eesti meestest, kes nõukogude sõjaväkke mobiliseeriti ja esimese asjana kohe Petseri kaudu suurt ja ääretut kodumaad kaitsma viidi. Samal ajal olid saksa väed selja taga peale tulemas ja pidevad lahingud taganemistel noppisidki mehi järjest maha. Ma ostsin selle poolkogemata, see on osa Päevalehe raamatuseeriast ja mul oli just selline tunne, et tahaks mõnda vanade meeste sõjamemuaari lugeda. Midagi, kus on tegevust ja mis on päris inimestest. No ja siis ta seal oligi, poes nätsude kõrval. Üldse mitte kena viis nii head raamatut inimestele anda. Kui ma juba Päevalehe raamatutest rääkima hakkasin, siis ma ei saa jätta ütlemata, kui mõttetu tegelikult see praegune seeria on. Kõik need raamatud on inimestel kas kodus juba olemas või siis on nad sellised, mida keegi ei loe niikuinii. Ehk see seeria süvendab veelgi seda efekti, et inimene ostab saiaga koos raamatu, tunneb ennast jube kultuursena, kodus paneb otse teiste samasuguste kõrvale ja ei võta isegi kilet ära. Kile ju on sellepärast seal, et singist ja vorstist tulev potentsiaalne rasv ei saaks rikkuda singitarbija potentsiaalset kultuurielamust. Nagu nad hooliks. Nagu sellega potentsiaalsus lõpeks. Selle peale ongi tulemuseks riiul-sisekujunduselement, justkui pilt koduajakirjadest, steriilne ja igav. Teisest küljest teeb selline massiline raamatute näkkutoppimine liiga üksikutele headele pärlitele, mis teiste vahel on. Need peavad ka lõpetama näotuna teiste vahel. Ainuke hea asi on viimase seeria juures see, et raamatute kvaliteet on muutunud normaalseks. Ei ole enam imepisikest kirja või "see oligi kõige odavam paber" imelikku paberit ja laialilagunevaid kaasi. Keegi oskab õppida küll oma vigadest. Kui ma vaatan loetud raamatute nimekirja, siis ega mul enam ei tulegi nii väga meelde, kui palju ma ikkagi vaevlesin, et nad sinna nimekirja ilmuks. Tove Janssoni "Aus pettur" jäi mul eelmise kuu lõpust pooleli, sest ta lihtsalt ei edenenud. Selline aeglane ja põhjamaine rannaküla elu, imelik lugu, samas kuidagi tõmbas ikkagi, aga tempo oli aeglane. Lugu ühe väikese küla inimestest, täpsemalt ühest. Kui keegi küsiks, kas ta peaks seda lugema, siis ma arvan, et ei. Kui keegi küsiks, miks ma seda lugesin, siis ma ei oskaks vastata. See oleks võibolla sobinud lasteraamatuks, kui ta poleks nii pikaldane ja vanainimeselik olnud. Mats Traati ma polnud varem lugenud. Ega ta samuti lihtsalt ei läinud, sest ma olen ära harjutatud nende uute moodsate romaanidega, mis on nagu seiklusfilmid või ümarate nurkadega värvilised internetilehed tehtud lihtsad ja tarbijale. Aga mulle ikkagi meeldis. Tsaariaegne eesti elu, kus inimestel on endiselt samad mured, samad ootused, sama segadus igapäeva elu piiride ja soovunelmate vahel. Mul on tegelikult tema lugemiseks veel põhjuseid, aga las nad siin jäävad nimetamata. Teine raamat, millega ma tõeliselt maadlesin, oli Graham Greene "Idaekspress", mis on klassikaline kirjandus selle kahtlase sõnaühendi kõige klassikalisemas tähenduses. Kriminaalne, mitmetahuline lugu, erinevad karakterid, natuke armastust, natuke vedamist, veidi ebaõnne, lootuste purunemist, auahnust. Kõike nagu oli, pealegi oli see "road-movie", tegevuskohad muutusid, rong sõitis pidevalt. Aga jube klassikaliselt väsitav oli lugeda ka. See oli üks neist raamatutest, millest ma pidin suvel kirjutama, sest ma ei uskunud, et ma selle vahepeal läbi saan. Võimaluse, mille ma endalt nüüd ära võtsin ja mis tekitab suveks veel suurema tühimiku. Tjah. Graham Greene sai ühel hetkel mu lemmikkirjanikuks, kui defineerida lemmikuid selle järgi kui palju sa neid tarbid. Ma lugesin kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi kusagil kooliajal, siis inglise keele kodulugemise tarbeks ühe inglisekeelse lisaks. Ja ma isegi ei mäleta, milline neist oli esimene või miks ta mulle meeldis. Aga ma ei saa enam pidama. Viimati eesti keeles ilmunud "Au ja vägi" võttis mult veel enam energiat, kui "Idaekspress". Samas ega ei jäta jonni isegi kui valus on. Siiski, nendest kõigist on üks, mis on teistest minu jaoks üle, mis tuleb mulle ikka aegajalt meelde. See on "Armastusloo lõpp" (i.k. The End of the Affair). Seda ma võiks ikka ja veel uuesti lugeda, võibolla jätaks lõpu teinekord vahele, aga algusest kuni kolmveerandini on see elu nagu Ingmar Bergmani "Stseenid ühest abielust", miinus abielu. Mul on peaaegu välja tulnud seekord ainult raamatutest rääkimine. Viimane loetud, paar kuud tagasi ostetud, järjekordne prantsuse naise raamat prantsuse naise elust oli ootamatult midagi, mis võiks mõistuse viia. "Suletud hääl" on raamat, mille sisu on tõepoolest kohati järjekordne. Järjekordne noor naine, järjekordselt omajagu vaba seksi, järjekordselt palju tahtmist kellegi keelatu järele, järjekordselt palju Pariisi. Selle raamatu trikk aga seisnes tema vormis. Seal ei olnud dialoogi. Mitte ühtegi. See läks ühtlase hooga, seal oleks võinud vabalt ka punktid olemata olla. See oli nagu väljahingamine ilma sissehingamiseta ja ilma vähimagi vihjeta selle kohta, et õhk võiks üldse kunagi otsa saada. Lõputult suur õhupall, mis vaikselt vuhisedes tühjeneb ja tühjeneb. Mul oleks võinud vabalt olla periood elus, kus mulle selline vorm ei meeldi, ajab närvi, jätan pooleli. Ei olnud, oli hoopis haakuv, leplik, see võttis mu oma tempoga kaasa. Mulle meeldib hirmsasti hommikul lugeda, poolunest välja saada raamatuga ja siis tööle jooksta, rahulolevana, aga natuke aega endale saanuna. Ma loen otse voodis või söögi kõrval, unustan ennast lugema, jään tunni hiljaks. Vantsin või sõidan tööle. Aga samas rahul, et midagi viis mu mõtted mujale. Elan vahel veel terve tee oma kümme minutit kõndides raamatutegelaste elu. Pariisi naiste elu. Ta oli metroos teadustaja. Tööl olles ilmetu hääl, mida keegi ära ei tunne, mis kõlab nagu masin, mis võikski olla masin. Kohtus peol ühe mehega, tahtis teda. Peaaegu nagu sai, aga ei saanud ka. Mõtles välja kõik, mis juhtub, kui ta temaga kokku saab ja siis ei juhtunud muidugi midagi. Elas oma mõtetes või oli see raamat otse välja lõigatud ta mõtetest. Sattus kogemata teatrietendusse, sattus üksi teise linna ja muutus nõrgaks, selliseks, kes koguaeg on justkui tugev olnud ja äkki on täiesti paljastatud, ilma enesekindluseta, mida ta väljapoole näitab. Kõik kestis algusest lõpuni, ma imetlen, kuidas vahel kirjutatakse, hoitakse stiili ja tempot nii kaua. Ühtlaselt. Lõpp tuleb alati ootamatult.
2009 Märts - Skandinaavia poolsaar
Ostetud raamatud: Rein Luik - Insener Luige hüperboloid Peeter Helme - Puudutus Tove Jansson - Aus pettur Frode Grytten - Mesilastaru laul Linn Ullmann - Õnnistatud laps Loetud raamatud: Silvia Truu - Pilvede kõrval toas Frode Grytten - Mesilastaru laul Linn Ullmann - Õnnistatud laps Esimese asjana tahaks ma hingelt ära saada selle, et Hillar Palamets ütles Tartumaa raamatukoguhoidjate ajalehes "Meie Leht" järgmist: "Kui ma ostaksin kõik need raamatud, mida ma aasta jooksul läbi loen, kuluks mul kümme tuhat, ehk rohkemgi krooni." Tema idee oli küll selles, et tuleb osta mitte raamatuid, vaid teadmisi nende sees, aga selle lause ideega on nii nagu iga asjaga, et kui kuskilt tilkuma hakkab, siis tuleb muudkui juurde. Nii oli kuskil "kuidas olla ökom" internetilehel üks esimesi asju samuti just see, et ära osta raamatut, vaid mine parem raamatukokku. Või veelgi parem, ära mine raamatukokku ka, hoiad bensiini kokku. Ma vaatan neid ütlemisi ja mõtlen, kuidas nii see asi ikkagi ei käi. Eelkõige on raamatupoed väga toredad kohad, eriti just sellised väikesed, Black Booksi moodi või Mustvee raamatupoe moodi või Räpina raamatupoe moodi. Või Pärnu raamatupoe moodi. Seal saab alati mingit nalja ja samas ostad sa sealt just selle, mida sa oled kas ammu otsinud või mis pakub sulle mingit eriti imelikku rõõmu. Ja seda suurem mure on nende raamatupoodidega, mis kinni pannakse. Ma ei ole kindel, et see pood Mustvees üldse alles on. Isegi maja. Samuti Räpinas. Pärnu Apollo võiks alles olla, hoolimata sellest, et nad põrandat pesevad ujutamise meetodil. Seda isegi ajal, kui inimesed rahulikult riiulite vahel kõnnivad. See oli paar aastat tagasi suvel, kui koristaja tuli ja seal ikka väga märja lapiga ringi tuustis, kuidas kõik ujus ja kuidas õhk täitus imala aurava niiskusega, mis hinge kinni võttis. Mulle tuli meelde, kuidas me klassivennaga olime koristajad koolis ühel nädal ja proovisime ka seda pesemise asja uutmoodi. Lükkasime ämbri klassipõrandale pikali ja ajasime lapiga laiali. Pärast kui me tahtsime klassi üle anda ja õpetaja, kes oli parasjagu korrapidaja (ma olen unustanud õiged terminid kahjuks), tuli klassi, vaatas meid, vaatas põrandat ja küsis, et kas me tahame maja ära mädandada või ära uputada. Seega kõigi eelduste kohaselt võib Pärnu Apollo vabalt ka ära uppunud olla. Teise asjana pole raamatukogud üldse nii toredad kohad. Tee, mis tahad ja kuidas ma ka oma isiklikku ajalugu ei salga, on nad siiski hoopis igavamad kohad kui poed. Alustades sellest, et raamatud pole uued ja lõpetades sellega, et ülikooli ajal oli täiesti moraali hävitav kohustuslik osa TTÜ raamatukogus veeta ja füüsika praktikume teha või mat.analüüsi eksamiks õppida. Ma ei tea miks see nii mõjub, aga mõjub. Tartu Ülikooli raamatukoguga olid mul samas väga head suhted. Mul on väga kahju, et raamatukogusid pannakse kinni (mitte ainult Eestis) ja rahaga on kehv lugu, aga samas, midagi on nende juures valesti. Võibolla on nad ajast maha jäänud, arhiiviks, mitte enam info keskuseks. Võibolla see, et internetist leiabki tänapäeval peaaegu kõik üles, teebki inimesed laisaks ja nad ei taha enam raamatukokku minna. Aga võibolla ei ole ma tegelikult senini andeks andnud seda, et minult Tallinna Keskraamatukogus 200 krooni tagatist nõuti. Raamatupoodi lähen ma niisiis alati hea meelega ja mul pole kahju sellest rahast, mis ma seal kulutan. Küll aga on mul kahju, kui ma käin mõnes raamatupoes viimast korda. Tartus pannakse kinni Kupra raamatupood ja ma käisin seal siis, kui esimene laastamistöö oli juba tehtud. Segaks jäi, kuidas 40% allahindlust tähendab ikkagi 200 krooni heade raamatute eest, aga olgu, need müüjad seal nägid välja nagu viimsepäeva laupäeval. Nad pakkisid küll endise hoolikusega kõik mu ostetud raamatud paberisse, mitte kilekotti ja voltisid selle kinni teipi kasutamata, mille peale mul hakkas ka pisar silma tulema. Hävingu pealtvaatamine ei peagi olema meeliülendav sündmus. Ma ostsin sealt esimesed kolm raamatut oma kuu ostmise nimekirjast. Need olid just need maapoe tennised ja kastekann, mille sa ostad, sest sa pole neid varem kuskil näinud. Paar kandidaati oli veel, mille juures ma kahtlesin, aga need olid sellised igapäevased piim ja vorst, milleks ei pea minema kohale kuhugi kaugele. Kahjuks ma pole ühegagi neist naljakatest tennistest lõpuni jõudnud, et ma saaks midagi asjalikku öelda. Varsti, siis kui tuleb suvi, pean ma kardetavasti tegema paar kuud raamatutest, mis ma olen pooleli jätnud. Aga ma lugesin siiski rohkem kui paistab. Kaks raamatut jäi pooleli, mida ma ei tohi nimetada, sest see oleks nende suhtes ebaaus. Ma olin kunagi veendunud, et ma ei jäta kunagi ühtki raamatut pooleli, aga elu tõestab vastupidist. Asi polegi selles, et need konkreetsed 2 raamatut oleks halvad olnud, vaid pigem, ma leidsin kaks hoopis paremat, mis tõusid lugemisjärjekorras ettepoole. Linn Ulmann on Anna Gavalda on see, et ma loen ja tahan järjest vähem lugeda, sest muidu tuleb viimane lehekülg ja kõik saab läbi ja mul pole enam midagi käes hoida ja mul pole enam tuju midagi muud kätte võtta. Nad on nagu liiga hea ja ilus tüdruk, kellega kohtumisel sa hakkad juba enne kohtumist kartma, et sa pead millalgi tema juurest ära tulema. Siin saavad mu sõnad otsa. Mesilastaru laul on maja. Minu kõrvalmajas elab mees, kes käib ristiga ringi. Või elas vähemalt paar aastat tagasi. See habemega mees, kes käis suur puust rist seljas mööda linna, trollis, bussis, kus iganes, kaelas silt mingi ebamäärase kirjaga jumalast ja rääkis inimestele lauseid, mida nad kuulda ei tahtnud. Minu majas elab punase parukaga vene naine, kes käib mööda linna ringi ja sõimab kõiki. Võibolla südamest, võibolla mitte, võibolla on tal mingi mõte, võibolla mitte, aga ta tekitab viha. Ta sõimab kurjalt ropus vene keeles ja kui ta satub sulle otsa vaatama, siis on raske talle mitte kallale minna. Kui ta parasjagu trollis pole, siis sõimab ta meie majas oma rõdul. Kõiki möödaminejaid, olgu need koolilapsed või jõmmid või kes iganes. Kui mu trepikojas teisel korrusel põles, siis selgus, et kolmandal korrusel elas üks vana naine, kellel polnud vett ega elektrit ja kes ei lasknud kedagi kunagi enda juurde sisse ja kelle tuletõrjujad leidsid oma korteri ukse tagant maast. Ta oli tõstetud trepikotta, ta oli riide all väike kühm tahmast mustas koridoris, kui ma koju lõpuks sisse sain. Minu all elab mees, kes vaatab telekast vormelit raja äärest. Kes kuulab muusikat kontserdil pea vastu kõlarit. Kes mängib Playstationiga rallimängu oma toa kruusasel teel, katkise summutiga autoga. Ta hääled elavad meie toas. Tulekahju ajal räägiti, et meie majas tapeti viiendal korrusel üks mees. Vastasmaja korterist või katuselt olla tulistatud. Palgamõrvar tulistas. Teine korrus põles sellepärast, et üks naine pani oma isa korteri põlema ja hüppas ise aknast välja. See isa, vana mees, elab senini ja räägib alati kõigiga, kes temast mööda lähevad. Selline vanaisa, keda kõik endale tahaks. Need on need lood, mida ei olnud mesilastarus. Märts on läbi, linnud laulavad.
2009 Veebruar: Vana
Ostetud raamatud: Jenny Erpenbeck - Vana laps Silvia Truu - Pilvede kõrval toas Loetud raamatud: Ernest Hemingway - Üle jõe ja puude varju Jenny Erpenbeck - Vana laps Tuleb kohe üles tunnistada, et ma olen teinud sohki. Või siis tuleb kohe andeks anda, et ma ei suuda lugeda täpselt päeva pealt ja kirjutada samuti päeva pealt. Hemingwayga ma alustasin kohe, kui eelmine raamat läbi sai, aga siis tuli midagi vahele ja millegipärast jäi see soiku. Kuigi mul oli täpselt valmis mõeldud, kuidas Hemingway viib mind otse kirjanduse juurde ja lööb hooratta käima ja nii ma saan lugeda, lugeda, lugeda. Kiirelt käima ja siis kohe suure isuga edasi, et kõiki (ja eelkõige ennast) rõõmustada juttudega paljudest huvitavatest kirjanduslikest teostest ja veel huvitavamatest kirjanduslikest keerdkäikudest neis. Tegelikkus oli see, et ma lugesin mõnikümmend lehekülge Hemingwayd, siis ei lugenud pea kolm nädalat sõnagi, siis ostsin "Vana lapse" ja lugesin selle läbi. Päev hiljem lugesin siis Hemingway ka lõpuni. Vot siis isa ja tütar. Algus ja lõpp. Isuärataja ja magustoit. Mõnes mõttes olid need sarnased raamatud. "Vana laps" oli muidugi palju keerulisem. Meelelahutust oli vähe, sõnadega mängimist palju, aga midagi temas ikkagi oli. Esimest korda kui mind ei häirinud kellegi analüüs teose kohta, mis oli pandud kõige lõppu. Ma mäletan, kuidas ma lugesin Camus' "Võõrast" ja selle lõppu oli keegi sõna otses mõttes kleepinud oma diplomitöö eksistentsialismist, Camus'st ja ma ei tea millest. See oli nagu külm vesi, mis lajatati mulle ootamatult selga. Võtame terve raamatu tükkideks, ärme lase lugejal midagi mõelda, analüüsime puiselt, aga palju. Eriti rumal, et seda tehti kohe peale raamatu lõppu. See on nagu vaataks filmi treilerit kohe peale filmi. Või õigemini, mitte treilerit, vaid seda "kuidas me seda kõike tegime, kui lõbus meil kõigil oli, kuidas sellest saab imeline film ja kuidas x oli maailma parim partner ja ma thaan temaga veel filme koos teha" lõputut 25 minutilist lõiku. Tark inimene oleks selle muidugi lugemata jätnud, nagu tark inimene ei vaata ka DVD lisasid. Aga mina rumal muidugi lugesin ilusti ära kõik tähed, mis raamatusse trükitud olid. Nii et "Vana lapse" lõpus olev kirjutis ei olnud just täpselt see eelnenud kirjeldus, vaid rääkis ilusti Jennyst ja tema raamatutest. Mulle meeldis, kuidas seal kirjutati umbes nii "... iga kirjanik kirjutab vähemalt ühe raamatu oma elust, aga Jenny kirjutabki ainult ühte raamatut...". Eks me ole kõik vaevatud lapsed. "Üle jõe ja puude varju" pole varem eesti keeles ilmunud. Fakt, mis pani mind algusest peale mõtlema, et mis põhjusega see nii on läinud. Mul on kerged kahtlused, et asi polnud poliitikas või meelestatuses või raamatu sisus, kus vanem härra võibolla liiga noore naisega koos aega veedab. Mul on kuri kahtlus, et see lihtsalt pole nii hea raamat, et läbida nõukogudeaja klassika taset. On ju selline tase? Stiilis, et kõik need armeenia kirjanikud, keda te loete ja ei saa raamatu lõpuni aru, mis soost nad on, et nende vahele ikkagi trükiti maailmaklassikat, mis oli päriselt ka hea. Igatahes, pole varem eesti keeles ilmunud. Sest jah, mulle tundub, et tegelikult ka see polnud nii hea raamat. Kui mind üks asi häirib (võib-olla on asi tõlkes), siis see, kui ma dialoogis aru ei saa, kes räägib. Pidev järelemõtlemine, pidevad küsimärgid peas, pidev uuesti lugemine, et kes see nüüd siis oli, kes ütles need laused ja kes need teised. Kusjuures isiku tuvastamine ei olnud raske kahte lehekülge täitva dialoogi sees, see oli raske ka kolme lause juures, mida kaks inimest vahetasid. Kui ma nüüd ainult teaks, kumb ütles kaks ja kumb ühe lause. Ma peaks tegelikult rääkima ka oma raamatute ostmise tagamaadest. Näiteks, võtame Jenny. Jenny raamat on sarjast, milles on väga ilusaid raamatuid. Seda esiteks. Teiseks, Jenny raamatu tagakaanel on VÄGA armas Jenny. Ma ei saa ainult aru, kas temast on sinna mingi noorpõlve foto pandud või ongi ta selline. Endiselt. Tema sünniaasta 1967 lubaks nagu arvata, et tegemist on mitte nii toreda plikaliku olemisega tüdrukuga. See ei ole muidugi esimene raamat, mille ma ilusa pildi või ilusa autori pärast ostan ja milles ma pettuma ei pea. Või ei pettu ma sellepärast, et mulle pilt meeldib? Kas ma söön kõike, mis mulle meeldib või meeldib mulle kõik, mida ma söön? Top 3 ilusa pildiga raamatud samast sarjast, mida ostes mul polnud aimugi, mida ma ostan: Irina Denežkina "Anna mulle! (Song for lovers)", Silke Scheuermann "Rikkad tüdrukud", Veronique Ovalde "Üldiselt mulle mehed meeldivad". Vene, saksa, prantsuse hästi kirjutavad naised. Järgmine kuu ma juba aiman, mille ma ostan ja mida ma loen, aga sellest siis järgmine kord. Ma ostsin ka Silvia Truu, aga see juhtus kätte kogemata, vanakraami poes aega veetes. Ma kõhklesin tükk aega, kas võtta terve sari "Silja, päikesekiir ja mina" raamatuid, aga siis kuidagi jäin ainult selle õnnetu õhukese juurde. Õrna pohmelliga veel õrnema kevadet lubava veebruaripäikesega võib ju endale midagi lubada 5 krooni eest. Ahelvabandus. Eks ma olen neid teisi lugenud ka ja nad on ühes kapis kõik alles, ootamas oma aega uuele ringile minna. On ikka kõik lugenud seda, kuidas väike tüdruk saab ilusaks inimeseks? Lugege. Ma tõesti pole üheski ta raamatus pettunud. Ma ei oska öelda, mis neis head on. Ehedus ja lihtsus äkki. Samuti läheb ta kokku alustatud teemaga, milleks oli "vana". Veebruar on lühike kuu. Mul on selline tunne, et ma unustasin midagi ära, aga las ta siis jääb.
2009 Jaanuar: Minu ... raamatud
Ostetud raamatud: Maria Kupinskaja - Minu alaska Celine Curiol - Suletud hääl Loetud raamatud: Haruki Murakami - After Dark Gabriel Garacia Marquez - Kadunud aja meri Ernest Hemingway - Jutud II Maria Kupinskaja - Minu Alaska Ma olen natuke raamatuid lugenud. Numbrid ei ütle siin midagi, aga ütleme nii, et peale mõnda aega lugemata olemist hakkab mul sees keerama ja pole enam õige tunne. Siis aitab ainult pealelugemine. Nii, et ma olen natuke raamatuid lugenud. Raamatuid lugeda on oluliselt lihtsam, kui nendest kirjutada. Nendest kirjutada on oluliselt lihtsam, kui neid kirjutada. Ma olen teisel tasemel kolmest ja ma ei ole rahul. Eessõna lõpp.
Hemingway juttudega on kõik kõige paremas korras. Nii nagu eessõnas öeldi on mõni hea, mõni mitte nii hea, aga kõigiga võib rahul olla. Sest jutud on soravad, nad liiguvad ühest kohast teise, need on kirjutatud sellepärast, et sisemine soov kirjutada oli suurem, kui sisemine soov midagi muud teha. Sa loed ja loed ja sind ümbritseb kergus ja soravus ja klassika. Tõlge on hea, trükivigu pole, formaat on hea, kõik on hea. Hemingwayst on kõik juba kõike kirjutanud ja siin ma rohkem ei heieta. Kuni järgmise tema raamatuni.
Sama hea oli "Kadunud aja meri". Üks mu tuttav, keda ma viimasel ajal näen ainult kokkuleppimata juhtudel ja meie vestlused on ainult kokkuleppimata teemadel, on tegelane kadunud aja merest. Tema mainis kunagi "Sadat aastat üksildust" ja minu jaoks on ta sada aastat üksildust ka siis, kui ta enam teadmata põhjustel Soomes ei käi ja tuleb räägib mulle Pärnu naisterannast lebavatest keskealistest pereemadest keset suvist Viljandi ööd. Mitte et meie vestlused oleks enne olnud joonega või selgusega. Iseenesest on "Kadunud aja meri" samamood kogum jutte. Kirjutatud soravalt ja tõlgitud kadudeta. Aga kirjutatud sügavamal mere põhjas kui Hemingway lood. Kirjutatud võimatutes olustikes igapäevasest mustusest.
Ma olin aasta alguses veidi hoos ja After Dark on jäänud möödunud aastast. Mida rohkem ma Murakami raamatuid loen seda selgemini ma saan aru, et mulle Banana Yoshimoto meeldis rohkem. Olgu, Norwegian Wood on parem, selgem, täiuslikum, aga samas ... Kui võtta kõik need After- lood (Dark, Quake), mis on vastupidi "Kadunud aja merega" - kohad on reaalsed, aga lood on võimatud, siis neis on sama Jaapani müstikat nagu Yohsimotol, nad on õiged, neis on usutavad tegelased, aga nende hingest jääb midagi puudu. Või ilust. Kui võrrelda Yoshimoto ja Murakami lugusid, siis Murakami lugudes pole piisavalt ilusaid naisi, pole piisavalt armastust, pole piisavalt aurat läbi lihtsate sõnade. Kõike nagu on, aga vähem. See on nagu Julia Roberts "Runaway Brides", sa tead, et "Notting Hillis" on ta 5 korda parem. Midagi jääb lihsalt puudu. After Darki puhul häiris mind lõpuni see vaheloo teema, mingi pealtvaates kaamera-, kella-, lähen läbi teleka teema, mis ei saanudki lõpuks mingit oma elu. Keegi ei kadunud ära, keegi ei ärganud üles. Ma hakkasin lõpuks neid juppe üle rea lugema, et mitte lasta ülejäänud head rikkuda (ehk siis ilusad tüdrukud, müstlised kokkusattumised, Jaapan). Kui sa teed filmi, tee filmi, kui sa teed raamatut, tee raamatut. Ja iga mu loetud Murakami raamatu juures on olnud midagi sellist tõsiselt häirivat. Mõned küll, jah, pole autori viga. Näiteks, kes iganes tegi eestikeelse "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" kujunduse, peab küll elu lõpuni häbenema, sest midagi sellist sirge näoga poes müüa on kuritegu.
Ja nüüd ma siis jõuan kirsini koogi otsas. Minu Alaska on väga tubli raamat. Maria on väga tubli tüdruk. Võrreldes teiste "Minu ..." raamatute seeriaga. Ma olen kokku lugenud nüüd kolme neist. Hispaania (sest Anna Maria Penu kirjutas varem Ekspressis suht teravalt ja mõnusalt), Argentiina (sest kasvõi kaugelt tuttavaid tuleb toetada ja Argentiina kohta ma tahtsin rohkem teada saada ja sellepärast, et ma olen sama elu Mehhikos näinud) ja nüüd siis Alaska. Kahe esimese puhul oli väga valusalt tunda, kuidas on võetud blogi või artiklite hunnik ja keeratud kokku sellest nii ja niipalju tähti kui parasjagu DJ Epp tahtis. DJ jah, sest kogu Petrone Prindi tegevus tundub mulle nagu klassikaline 90ndate Lõuna-Eesti disko. Puldis on DJ Epp, kes keerutab ükskõik mida, mida jommis tiinekad tahavad. Talle võib ju endalegi mõni lugu meeldida, ta võib ju olla edukas ja saada igaks laupäevaks kolme erineva maabaari kutse, ta võib ju lasta õhtu jooksul ka mõne tõeliselt geniaalse loo, aga kurat, see ei muuda fakti, et enamus aega on ta publik käpuli, peksab naaberküla nolke või lihtsalt nii haaratud sellest, et järjekordset 14 aastast rajalt maha võtta. Kogu mu austuse juures tema avaldatud noortele naistele: te olete ausad ja head, aga palun, ärge laske sellel hullul DJ-l poolikuid megamikse rahva hulka paisata lihtsalt selleks, et järgmine palk kätte saada.
Võtame näiteks Hispaania, kõik oli tore, kui Penul oli seal mingi lugu rääkida, kõik oli tore, kui ta tegi teravaid märkusi selle või teise kohta. Aga miks on vaja sama sõnastust kuues kohas korrata? Ma loen raamatut, järjest, huviga, ma mäletan, mida ma kaks tundi tagasi lugesin. Palun, toimetaja, mäleta sina ka. Asi oli natuke parem Minu Argentiinas. Kui te tahate teada, kui vaene on vaene inimene ja kui jõuetu üks vabatahtlik, siis see on hea raamat. Kui te tahate teada Buenos Airesest, siis see hea raamat. Kui te tahate raamatut lugeda, siis lugege midagi muud. Iga natukese aja tagant korduvad samad teemad, samad kiired märkused kellegi harjumuste, millegi olemuse kohta. Ja need trükivead, ohjah. Blogist ei saa raamatut, raamatul on algus ja lõpp. Blogi, millel on sissejuhatus ja kokkuvõte, ei ole raamat. Siiski, kõigest hoolimata, sisuliselt, tubli oled, Liis. Et sa läksid ja olid ja nägid.
Peale seda kõike ma olin Alaska jaoks väga tugeva halva eelaimdusega. Aga ostsin ikka. Sest ma leidsin blogi siis, kui ta juba tagasi oli, sest paber on parem kui internet, sest koerteteema on mulle alati huvi pakkunud (võibolla peaks tegelikult ühe uue tiiru "Valgekihva" tegema). Aga peamiselt sellepärast, et Maria kirjutas oma blogis nii ilusalt raamatu kirjutamisest, et see on klass omaette. Ja teate mis, seal raamatus oli ainult paar kordust. Seal oli ainult 1 silmatorkav trükiviga. Ja seal oli pool raamatut liiga palju, jah see tagumine. Aga hoolimata sellest viimasest, see oli siiski raamat. Tegevus kulges, tegelane arenes. Kõik oli lõpuni samas napis ja heas rütmis. Jah, just rütmi puudumine mind häiriski neis teistes. Ilma rütmita ei saa.
Igatahes ma sain vastuseid. Koerte kohta, jää kohta, Alaska kohta. Ma natuke teadsin sealsest turismindusest enne ka, okei, mitte päris sealsest, selle maanurga turisimindusest ehk Montana mägedest. Trailerparkidest, suvistest hordidest ja hooajast, talvisest vaikusest, surnuks igavlemisest ja lumeuputusest. Hirmus on muidugi mõelda, kuidas linnatäis inimesi elab suvel selleks, et laevatäitele inimestele "kohaliku elu" etendust mängida. Miks sama ei võiks ka talvel näidata. Tuleb kohale laevatäis turiste, viiakse 20 kaupa kohalikku baari, kus joovad 3 meest, telekas on jalgpall või kriket või mõttetud uudised katastroofidest, baarimees lahendab ristsõnu. Keegi ei räägi midagi peale giidi, kes seletab pikalt meeste elulood, sellest, kuidas neil tööd pole, sellest kuidas neil sai 10 aastat tagasi kõik omavahel räägitud ja sellest, et siin maailma ääres midagi uut ei toimu, sellest, kuidas nad nüüd joovad ennast vaikselt surnuks. Pärast antakse igale turistile pudel viina kaasa. Maksta tuleb 500$ nägu, et sellest kõigest osa saada. Ega ei peagi Alaskale minema, sama teemapargi saab teha suvalisse Soome mereäärsesse linna, või miks ka mitte Kuressaarde, Pärnusse või teistesse linnadesse, kus talvel on ... vaikne. Ütleme 10 sellist baari on reas, selline kompleks, sinna on toodud mehed sisse jooma ja nii nad seal on. Jah, miks mitte. Sellise äriideega lõpetangi. Kui Petrone pole vahepeal mulle Lõuna-Eesti kante peale saatnud, siis jätkame järgmisel kuul.