日本 @miajaapanis - Tumblr Blog

Tere!

Kätte on jõudnud jaanuar ja minu vahetusaasta lõpp. Tegelikult jõudsin koju juba mõni päev tagasi, aga kuna oli veidike tegemist, siis tuleb postitust alles täna.

Sõbrad ja tuttavad küsivad, kuidas ma ennast tunnen. Ausalt öeldes ma ei teagi. Muidugi on hea meel, et olen tagasi aga selline tunne on nagu pool minust oleks Tokyo pilvelõhkujate juurde jäänud. Vajab harjumist.

Veel üks küsimus, mida tihti küsitakse on "kuidas oli?". Parim halvim aasta mu elus. Sotsiaalmeedias ja siin blogiski olen rääkinud vaid toredates asjadest ja vahetusaata ilusast küljest, aga ei saa vaadata läbi sõrmede, kui raske see tegelikult on. Võõras riigis, võõras keeles, võõraste inimeste seas hakkama saamine vajab suurt pingutust ning see võib väga karmiks minna. Sellest hoolimata, ka minu puhul, kõik need pingutused on seda väärt, kuna need läbielatud hetked teevad elu lihtsamaks ning iseenda tugevamaks.

Sellise magushapu tundega ütlengi, et minu vahetusaasta on lõppenud. Kindlasti tegelen edasi veel yfuga, võimalik, et postitan siia blogisse ka midagi ja plaan on ka minna Jaapanisse tagasi.

Nägemiseni

Mia

Jõulud Hiroshimas

Tere!!

Aasta aega tagasi ei oleks ma kunagi arvanud ei jõululaupäeval söön torti ja järgmisel päeval istun rongi peale Hiroshima poole. Aga täpselt nii selle aasta jõul mööduski.

Jaapanis ei tähistata jõule nii nagu seda tehtakse Eestis. Hapukapsa ja verivorstide asemel on KFC ja jõulutort ning rohkem ollakse sõpradega kui perega.

Nagu mainitud käisin ka Hiroshimas vahetusperega. See on tõsiselt ilus paik; hirved, mäed, kaunid pühapaigad. Veetsime aega Miyajimas (saar Hiroshima prefektuuris), külastasime Hiroshima lossi ja lõpetuseks käisime muuseumis, mis on pühendatud tuumakatastroofile 1945.8.6/9.↓

Häid jõule ja imelist uut aastat kõigile!<3

HeiHei!

Käisin õe ja sõpradega mägedes matkamas hiljuti. Kuigi maktkamise all mõtlen siinkohal 3h ühistranspordiga liikumist ja siis treppidest üles-alla kõndimist. Muidu oli väga tore!

Pildid sellest päevast ↓

Seal olid ka kuumaveeallikad. Päriselt sisse ei jõudnud, aga vähemalt saime korraks jalad soojaks kasta.

Terekest!

Mõni päev tagasi oli mul võimalus kanda esimest korda elus kimonot (arvatavasti ka viimast). Mis on kimono? Lihtsalt öeldes on kimono jaapani traditsiooniline rõivas, mis otsetõlkes tähendabki ese mida kantakse. Tänapäeval kasutatakse kimonot vaid väga pidulikel ja tähtsatel üritustel nagu pulmad või festivalid. Heiani (794-1185) ja Kamakura (1185-1333) perioodil kanti kimonot igapäevaselt, kuid langes moest välja umbes Meiji (1868-1912) perioodi paiku.

Kimono on väga keeruline rõivaese ning nõuab aega ja kannatust nii selga panemisega kui ka kandmisega. Minu puhul läks aega umbes tund aega ja mind aitasid 2 teist inimest. Kuna vöö tõmmatakse väga pingule ja kogu asi on raske, siis kandes on veidike raske hingata ja kõndida. Muidugi peab samal ajal mõtlema ka kõikidele etiketi reeglitele ja olema tõiselt distsiplineeritud. Näiteks peavad naised istuma põlvedel ja niimoodi 30 minutit istudes ei tunne enam jalgu ning püsti seismine valmistab ka raskusi. Aga see oli väga tore (ja üliilus) nii et tasus ära selle vaeva!

Mina ja mu sõbrad ↓

Klassiõde pani kokku ühe väga toreda video klassireisist.

Okinawa- imekaunis saareke Jaapani lõunaosas. See neljapäevane koolireis andis mulle tohutult palju teadmisi sealsest kultuurist ja ajaloost, mis on pikk ning veidike kurvavõitu. Lühidalt kokku võttes on Okinawa inimesed sõja tõttu raskeid aegu näinud ja pidanud lahti ütlema oma keelest ja kultuurist. Sellegipoolest on üritatud säilitada seda mis alles ning traditsioone põlvkonnast põlvkonda edasi kanda.

Kui ma klassikaaslastega lennuki pealt maha astusin, siis tundus nagu oleksin hoopis teise riiki sattunud. Õhk oli palju puhtam ja ka temperatuur 10 kraadi soojem. Käisime metsas mööda järve kõndimas ja korra sai rannas ka jalad vette kastetud. Oli tore Tokyo linnasuminast veidikeseks eemale pääseda.

Koolifestival ehk 文化祭

Terekest!

Eelmisele postitusele veidikene rõõmsamaid noote! Kauaoodatud koolifestival on lõpuks toimunud. Ei oskagi kuidagi sõnadesse panna.... olen tohutult õnnelik.

Aga mida see festival endast kujutab üldse? Lihtsalt öeldes, siis iga klass korraldab midagi vahvat ja tulemuseks on väga kirjud kaks päeva täis tillukesi kohvikuid, etendusi, väljanäituseid ja palju palju muud. Näiteks, minu klass käis suvevaheajal koos, et teha paar videot ning festivali jaoks kaunistasime klassi, et valmiks väikene kino ja umbes 10-minutine filmikene.

Need kaks päeva möödusid lennukalt. Olen siinsete inimestega väga lähedaseks saanud ja see üritus andis veel palju juurde. Lubasin juba, et tulen järgmise aasta festivalile külla, aga eks siis näis; peab vanemad ära veenma :)).

Tõesti ei tea kuidas seda kõike väljendada, nii et siin on teile pilte ja ka video ettevalmistustest.

Looduskatastroofidest Jaapanis

Terekest!

Kindlasti teate, et Jaapanis on taifuunid, maavärinad ja tsunamid palju tihedasemad kui näiteks Eestis ja sellepärast tahangi nendest lähemalt rääkida ja teadmisi jagada. (ütlen kohe alguses ära, et minu pärast ei ole põhjust muretseda!)

Tavaliselt Tokyo kandis midagi tugevat ei ole ja taifuunid on siia piirkonda jõudes ainult vihmaks muutunud. Sellegipoolest eelmisel nädalal sattus siiakanti üks kena tugev torm; öösel magada ei saanud, rongid ei liikunud, kool jäi ära ja osades piirkondades polnud elektrit. Meedia oli täis hoiatusi, et inimesed teaksid valmis olla.

Ka maavärinaid Tokyo piirkonnas tihedalt ei ole. Esimene, mida isiklikult kogesin oli alles peale 2 kuud siin viibimist, aga osades kohtades (Kyoto, Sendai jne) on need tublisti tugevamad ja ei saa just öelda, et sagedus harv oleks. Emakesele loodusele ei saa vastu ju hakata ja sellepärast on jaapanlased välja töötanud geniaalsed viisid majade ehitamiseks, et need kokku ei kukuks ja ka mööbel on targasti paigutatud.

Kui peaks juhtuma aga suurem katastroof, siis on tulemused väga kurvad ja laastavad.... Arvatavasti teate 2011 aasta õnnetusest, mis oli väga ohvriterohke (hukkus ligi 16000 ja paljud jäid teadmata kadunuks). See omakorda viis ka Fukushima tuumaõnnetuse ja radioaktiivse reostuseni. Taolisi juhtumeid on tulnud ajast aega ette ning kuigi osa neist on paljude aastate taguses, siis hoolimata sellest mäletatakse ja tuntakse kaasa. Olen siin ollest õppinud, et on hea, kui ollakse teadlikud, et sellised katastroofid on juhtunud ning võivad ka tulevikus juhtuda, aga siiski ei tohiks oma pead otsast muretsema.

hei!!

Suvevaheaeg, mis möödus uskumatult kiiresti on nüüd läbi ja täna oli esimene koolipäev. Oli tõesti tore taaskohtuda kõikide sõpradega, kellega vaheajal polnud võimalust kokku saada.

Nagu ma juba mainisin, lendas suvaheaeg ülikiiresti. Kohe alguses tulid Tokyosse paariks päevaks 2 vahetusõpilast Tokyost ja Nagoyast ning nedegagi sai kenasti aega veedetud. Käisin väljas ka heade sõpradega koolist; vaatasime filme, jõime meeletul hulgal tapiokat jnejne. Mul oli ka õnne käia Ghibli muuseumis (sinna on väga raske pileteid leida kuna see on väga populaarne). Olen juba väiksest peale vaadanud palju Ghibli animet alustades Totoroga lõpetades Earthseaga ning tunne oli väga nostalgiline. Suve jooksul toimus ka mitu Jaapani festivali ja kandsin esimest korda yukatat (õhukesem versioon kimonost). Augusti alguses käisin ära Chibas, kus korraldati vahetusõpilastele orientatsioon ja ka seal oli väga tore.

Kõige tähtsam asi on minu arvates see, et ma vahetasin vahetuspere! Nendele, kes veel ei tea, siis algne pere kuhu mind suunati ei saanud mind enda juurde võtta enne augustit ning sellepärast veedan oma aasta kahe erineva perega. Uus pere elab Saitamas, mis on Tokyo naaberprefektuur ja mul on 3 vanemat õde, ema, isa ja kaks koera. Mind võeti väga kiiresti omaks ja olen väga õnnelik selle üle.

Selline oligi mu suve lühikene lühikokkuvõte. Järgmise vaheajani on jäänud 4 kuud ning nagu jaapanlased ütlevad ganbarimasu!!

花火

Lõpuks on jõudnud kätte juuli lõpp, see osa suvest kus toimuvad ilutulestikud. Jaapani keeles 花火 ehk hanabi, mis otsetõlkes tähendab tulilille. Siin on hanabi vana traditsioon ja jaapanlastele väga tähtis ning tihti tuleb inimesi massidena seda ilu vaatama.

Mina käisin Tokyo ühel kõige populaarsemal tulevärgil, kokku tuli umbes 950000 vaatajat. Mul vedas ja ma ei pidanud seisma teiste seas nagu kilud karbis vaid sain kogu etendust jälgida vahetuspere maja katuselt.

kilud karbis ei olnud ülereageeritud väljend⬇️

Veetsin selle õhtu seal katusel sõprade ja perega vaadates (võimalik,et mu elu ilusaimat) ilutulestikku. Teksis ei saa hästi kirjeldada kui imeline see oli, nii et panen pildid juurde :)

ilusat suve kõigile!!

vaba aeg

hei!

Nagu paljud juba teavad, siis elan Jaapani pealinnas Tokyos. Sellisesse suurlinna kolimine oli minu jaoks suur muutus, kuna Eestis elasin tillukeses maakohas keset metsa. Seal veetsin oma vabad päevad enamasti kodus, sest sõbrad ja linn olid kaugel. Tokyo aga vastupidiselt on tuntud kui maailma ühe populaarsema ja inimrohkeima linnana. See tähendab, et valik, kuhu minna ja mida teha on piiritu.

Kuna ma olen vahetusõpilane, siis koolis pole mul koormus väga suur ja nädalavahetused ning ka mõned koolipäevad on vabad. Tavaliselt käin väljas oma vahetusõpilastest või Jaapani sõpradega. Hetkel jääb peale küll esimene, kuna kõik mu jaapanlastest sõbrad on hõivatud raske koolitööga, aga õnneks kohe-kohe algab suvevaheaeg ja meil on plaanid juba tehtud.

Need pildid on tehtud, kui käisin sõprade Shibuyas, mis on väga populaarne noorte seas. Käisime karaokebaaris laulmas (esimene pilt). Eestis ei ole karoke eriti levinud, aga siin on see peamine tegevus, kui sõpradega välja minnakse. Nii palju kui mina tean, siis see on üpris vana traditsioon, kuid siiski pigem noortele mõeldud.

Viimasel ajal on ka YFU korraldatud üritusi toimunud. Esimesed kaks pilti on hiljuti tehtud Jaapani kultuuri tutvustamise päeval. Vahetusõpilased said osa võtta teetseremooniast, kanda yukatat ja proovisime kätt ka origamis ning kalligraafias. Viimane pilt on ajast, kui käisime kabukit vaatamas. Kabuki on tantsu-draama, mis on üks kolmest Jaapani traditsioonilisest teatrivormist. See sai alguse 17. sajandil ning alguses olid näitlejateks naised, kuid prostitutsiooni tõttu asendati naised meestega ja nii on see püsinud tänapäevani. Kabuki on vanas jaapani keeles ning sellepärast ei saanud ma suurema osa ajast midagi aru, aga sellegipoolest oli väga põnev kogemus. Suve jooksul on veel tulemas YFU üritusi ja ma ootan huviga.

⬆️

Veidikene suvalisi pilte Jaapanist.

-Mia

7/10/2019

運動会

heii!!

Olen Jaapanis olnud juba peaaegu 3 kuud ja aeg on tõsiselt kiirelt lennanud. Võin õnnelikult öelda, et olen juba ära harjunud ning Tokyo on teiseks koduks muutunud. See postitus ei ole aga sentimentaalsuseks, vaid tahtsin teiega jagada oma järjekordset kogemust. Nimelt toimus koolis spordifestival (運動会 undōkai) ja minu jaoks oli see esimene kord, kuna Eestis sellist asja ei ole. Teile tuleb kindlasti silme ette võistlus, kus joostakse, visatakse palli vms, aga ka mulle tuli üllatusena, kui esimest korda nägin, kuidas õpilased üksteiseste selgade peal jooksid ning kukil olles teise võistkonna omadelt peapaela ära üritati võtta. Muidugi oli ka meile tavalisi võistlusi nagu teatejooks, kuid eredamalt jäid ikka meelde need, mida ma varem polnud näinud.

Veel üks asi, mis muutis selle päeva unustamatuks oli see, kuidas kõik ühte hoidsid. Sooviti edu, võistluse ajal karjuti kaasa ning päeva lõpus, isegi kui tulemus ei olnud kiita, oldi õnnelikud. Festivali jaoks nähti niivõrd palju vaeva (hommikuti tuldi varem kooli, lõunapausidel söödi rutem, et ettevalmistusi teha ja kehalise tunnid olid ka harjutamiseks) ja lõppude lõpuks oli see kõige tähtsam. Ka mina sain teistega palju lähedasemaks ja leidsin uusi tutvusi. Selle kõige pärast oli see kogemus mulle üüratult tähtis ja meeldejääv.

Koolis on olemas jalgpalliklubi, mille liikmed sel päeval tähtsal võistlustel olid ning seetõttu ei saanud kaasa teha. Kusjuures neil läks väga hästi ja võitsid Tokyo piirkonna mängud ning pääsesid üle-Jaapanilisele võistlusele. Minu klassis, 5松 (5. klass oleks 11. ja 松 matsu tähendab mändi, mis on klassi nimi) on 5 õpilast selles klubis, kes peale tagasitulekut meile väikse üllatuse tegid tänamaks meie pingutusi ilma nendeta. Veel üks näide kokkuhoidvusest koolis.

Panin mõned pildid, et teil tekiks väike aimdust sellest mida undōkai endast kujutab.

-Mia

15/06/2019

YFU OT+ Kanda festival

Heihei!

Eelmine nädal kogesin ma midagi suurepärast! Nimelt toimus YFU orientatsioon Tokyos elavatele õpilasetele ja tänu sellele saime osa võtta Kanda festivalist (Kanda matsuri 神田祭). Enamasti võivad osaleda vaid inimesed, kes on selle piirkonnaga kaua seotud olnud, aga meile tehti erand. See festival on üks kolmest Tokyo Shinto festivalidest, mis sai alguse 17. saj algusest ning see toimub iga kahe aasta tagant. Tänapäeval peetakse seda kamide austamiseks (jumalad, hinged seotud Shintoismiga). Festivalil kantakse õlgadel väikseid pühamuid (pildil all).

-Nedele, kes ei tea mis on Shintoism. See on Jaapani traditsiooniline religioon, mis tekkis umbes 300 eKr. Praktika seisneb kamide kultuses ning nende austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes. Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozo no kami. Neid ei ole täpne arv, vaid väljendab lõpmatut arvu ning need vaimud/jumalused võivad olla kõikjal (kivid, loodusnähtused, loomad jne).

Peale festivali oli YFU orientatsioon, kus rääkisime oma muredest, probleemidest ja jagasime vahetusaasta muljeid. Nägin üle pika aja oma sõpru, mis oli väga tore.

Last week I experienced something amazing! There was an YFU orientation for students living in Tokyo and thanks to that we could participate in the Kanda festival (Kanda Matsuri 神田祭). Usually only people who have been living in the area for a long time can take part, but they made an exception for us. This festival is one of the three Tokyo Shinto festivals, it first started in the early 17th century and it’s only held once in 2 years. Nowadays it’s for the honor of kami (spirits, gods of Shintoism). In the festival little portable shrines are carried on the shoulders.

-For those who don’t know what’s Shintoism. It’s a Japanese traditional religion which started in 300 B.C. It’s devoted for the honor of kami and the practices takes place at shrines. Kamis all together are called yaoyorozo no kami. There’s no specific number of them and those spirits/gods can be in anything (rocks, natural phenomenon, animals etc).

After the festival we had the YFU orientation where we talked about problems, struggles and shared our exchange experience. I got to see my friends who i hadn’t seen in a long time and that was amazing.

Kool // School

Räägin siis veidike oma koolielust. Ma käin Jumonji keskkoolis, mis asub mu praegusest kodust päris kaugel. Jumonji on erakool ainult tüdrukutele ning see on minu jaoks üpriski uus kogemus. Samuti pean kandma koolivormi, mis on tavaline peaaegu kõikides Jaapani koolides. Koolis käib üle 1500 õpilase ning minu klassis on koos minuga 26. Mu Eesti koolis käis kokku 40 õpilast ja võib öelda, et muutus on suur.

Nagu ma juba mainisin siis kool asub kodust kaugel. Hommikuti ärkan kell 5.00, umbes 5.30 söön ja veidike peale 6 hakkan rogijaama kõndima. Kokku pean sõitma 3 rongiga, mis teeb kokku veidike üle 1h. Kooli jõuan 8 paiku ning 8.15 on igahommikune võimlemine/venitus ning peale seda algavad tunnid. Tunnid kestavad 45min, mis on sama mis Eestis. Kuna ma olen vahetusõpilane, siis on ka mu tunniplaan vedike erinev teistest, näiteks ei ole mul matemaatika, muusika, klassikalise jaapani keele jne tunde. Peaaegu iga päev on mul ka vabad tunnid ja need ma veedan raamatukogus.

Enamasti lõppevad tunnid olenevalt päevast 14.30 või 15.30 ning laupäeviti 12.15 (jah, laupäevad on koolipäevad). Koolis on võimalik ka osa võtta klubitegevusest ning mina valisin kunstiringi. Algselt tahtsin võtta osa tantsuklubist, kuid see osutus liiga keeruliseks minu jaoks ja kuna mulle meeldib kunst ning selles kunstiringis oli juba paar mu sõpra, siis otsustasin hoopis selle kasuks. Päevadel, mil on klubi, saan koolist ära umbes 18.00. Päevad on küll pikad, kuid mul ei ole suurt koormust ning olen leidnud palju sõpru, nii et mind ei häiri, et jõuan hilja koju.

I'm going to talk a little bit about my school life. The school I'm going to is Jumonji high school and it's kind of far from where I live now. Jumonji is all-girls private school and that makes it a whole new experience for me. I also have to wear the school uniform which is pretty common in Japanese schools. There are over 1500 students in school and 26 including me in my classroom. My school in Estonia had 40 students in total so you could say it's a big change.

As I said previously the school is far from my house. I have to wake up 5am every morning, eat breakfast at 5.30am and leave the house around 6am. In total I take 3 trains which is a little over an hour. To school I arrive at about 8am and 8.15 is daily morning exercise, after that the classes begin. Each class lasts 45mins (tha same as in Estonia). As I am and exchange student I have a different schedule from others, for example I don't have maths, music, classical Japanese etc. Almost every day I also have free classes which i have to spend in the library.

Depending on the day, the day ends at 2.30pm or 3.30pm and 12.15pm on Saturdays (yes I have school on Saturdays). There are also available some club activities and I'm joining the art club. At first I wanted to take part of the dance club but that was way too difficult for me and I like drawing, painting etc. and I already had few friends in art club so in the end I chose that. On those days I leave school at around 6pm. The days are long but I don't have much load on me and I've made lots of friends so I don't mind arriving home late.

Pildid mu kooli ümbrusest ja koolivormist (viimane pilt on tehtud muumimuuseumis).

Some pictures of the school area and the uniform (the last picture is taken at the moomin museum).

- ミア

04/27/2019

お花見

Eile (31/3) käisin oma vahetusperega pargis お花見 (ohanami). お花見 tähendab otsetõlkes kirsiõite (sakura) vaatamine. See on Jaapanis väga levinud traditsioon minna parki piknikule kui kirsipuud õitsevad.

Pikniku jaoks aitasin vahetusemal valmistada onigirisid (riisipallid) ning me sõime ka tangot ja mochit (Jaapani maiutused).

Samuti nägin koi kalu esimest korda ning nad on tõeliselt ilusad. Koi kalad pärinevad algselt küll Hiinast, kuid tänapäeval on nad tuntud Jaapani sümbolina.

Yesterday (31/3) I went お花見 (ohanami) with my host family. お花見 means cherry blossom viewing, people go out to parks with friends and family when cherry blossoms (sakura) are blooming and have a picnic.

For the picnic i helped my hostmom to make onigiri (rice balls) and we also ate tango and mochi (Japanese sweets). Luckily the weather was great and we had nice time together.

I also saw koi fishes for the first time and honestly they are so pretty. They were originally domesticated in China but nowadays koi fishes are known as a symbol of Japan.

-ミア

4月1日２０１９年

こんにちは！

Minu nimi on Mia ning veedan 19/20 õppeaasta Jaapanis YFU programmiga. Kui ma seda inimestele mainin, siis tihti küsitake "miks?". Põhjuseid on muidugi palju, kuid peamised on keele ja kultuuri õppimine, sõprade leidmine jne.

My name is Mia and I'm an exchange student in Japan with YFU. When i tell that to people they often ask "why?". Of course there are many reasons but the main ones are learning language and culture, making friends etc.

Jõudsin Jaapanisse 19. märtsi hommikul (lend kestis kokku u 13h). Meile tulid vastu YFU vabatahtlikud ning edasi suundusime aasta alguse seminarile (aas). Aas on üks parimaid kogemusi mu elus siiamaani. Sain tuttavaks nii paljude toredate inimestega ning meid valmistati aastaks kenasti ette.

I arrived to Japan 19th of March. YFU volunteers welcomed us at the airport. After that we went straight to the arrival orientation. It was one of my greatest experiences so far. I met so many nice people and the volunteers prepared us for the year.

Aas kestis 3 päeva ja peale seda saime lõpuks kohtuda oma vahetusperedega. Mul oli küll kahju jätta hüvasti oma sõpradega ja kui aus olla, siis ka veidike nutsin, kuid samas olin üliõnnelik, et saan vahetuspere juurde (mul on parim vahetuspere hehe).

The orientation lasted for 3 days and after that we finally met our host parents. I was so sad that i had to say goodbye to all of my friends and to be honest i cried a little bit but at the same time I was super happy to meet my host parents (i have the best host family!).

Esimesel pildil on nuudlid (うどん), mida me esimesel õhtul sõime ja teisel plakat, mille mu 9-aastane hostvend tegi.

In the first picture there are noodles (うどん) that we ate on the first evening and in the second picture there is a sign that my 9 year old host brother made for me.

Mõned pildid Jaapanist:

Some pictures of Japan:

-ミア

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs

日本