Ilusast ajast
Jõudsin neljapäeval kirikusse kell 17:55, kell 18:00 algab väike pärastõhtuteenistus. Ma ei olnud küll plaaninud, kuid Marius viitas väga sujuvalt, et tekstid on lugemiseks valmis seatud. Lugesime siis kolmekesi - mina, Marius ja Katrin. Tellingute mahavõtmine oli pooleli. Valgus oli külm ja hämar. Aga sees oli tunda miskit rahu. Ja usaldust. Vaikset voolamist, nagu väike ojake. Silmasin lugemise ajal kirikukalendrit, kus oli sellele päevale kirjutatud: “VKJ Püha Ekaterina”, mis tähendab, et vana kalendri järgi oli meil mõlemal Katriniga taas põhjus rõõmustamiseks - jälle meie kaitsepühaku mälestuspäev! (uue kalendri järgi peame mälestuspäeva au sees kaks nädalat varem) Kallistasime ja soovisime teineteisele palju aastaid, hoolimata Mariuse heasoovlikust aasimisest “täna sööme komme, homme sööme komme...” Soe ja armas. Soe ja armas.