Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 3.osa
“Kaasaegne" Kasvatusmeetod
Kaasaegne kasvatusmeetod on alati muutlik ning ta põhinev peamiselt lastepsühholoogia viimsetel saavutustel. Kuna see meetod on üldlevinud Läänes ning meie vanemaid see aina rohkem meelitab, siis tuleks sellele pühendada natuke aega.
See meetod on vastupidine „vanale“. Last mitte lihtsalt ei piirata, vaid sunnitakse ning tõugatakse avaldama oma metsikuid soove. Tulemuseks- too pilt, kus toimub vanema autoriteedi täielik hävimine, millest me ennem rääkisime.
Tundub, et vanemad ja õpetajad põgenesid raskuste eest. Osaliselt, muidugi see on õige, kuid kui uurida, siis avaneb täiesti uus olukorra mõistmine. Nüüdisaegse kasvatuse vaese seisundi tõelised põhjused on palju sügavamal. Nad ulatuvad viimase saja aasta tagusesse muutuste tormi, mis toimusid pedagoogide ja psühholoogide vaadetes. Uus laine tuli esmaselt USA-st juba 19 sajandi lõpus.
Tundud pedagoog John Dewey lõi Chicagos eksperimentaalse kooli, mis eksisteeris 7 aastat, kuid jättis väga sügava jälje uusaegsetes pedagoogilistes USA ringkondades. Tema peamine idee seisnes kasvatuse kui lapse täiskasvanu elu valmistuse eitamises.
Paljud järglased arendasid sellist lähenemist, kuid niisugustele revolutsioonilistele ideedele teoreetilist baasi andsid kuulsa Zigmund Freudi tööd. Suurest massist ideedest, mis mõjutasid tervet maailma, joonime alla ainult üht. Freud väitis, et karm meetod ning lapse survestamine viivad last neuroosini. Ta kasvab üles julma ja ebaproduktiivsena, ohtlikuna ühiskonnale. Lapsi ei tohi karistada ja hoida hirmust. Nii saadi aru Freudist.
Kuid see meetod oli allutatud kriitikale juba tema ajal. Hiljem paljud pedagoogid kirjutasid et Freudist saidi valesti aru. Seega ta ei pidanud meeles seda, et lapsi üldsi ei pea karistama.Tema uuringud näitasid, ei sellega ei tohi üle pingutada, ei tohi lihtsalt taltsutada lapse isiksust. Kuid vaatamata sellele eksimusele ja sellele et eksperimentaalkoolid ei andnud tulemuslike resultaate, need ideed vallutasid pedadoogide ja hiljem vanemate ajusid.
Jättes järgijate nimed ja detailid eemale, ütleme et 30-ndates kõik need ideed saabusid Euroopasse, muteerusid ning jõudsalt arenesid peale sõda. 50-ndates „valgustus“ Ministeerium importeerib need ideed Iisraelisse ning saavad peamiseks pedagoogiliseks doktriiniks .
Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 2.osa
Tuleb õppida, sest maailm on muutunud.
Aga mõned küsivad: milleks õppida? Me ju mäletame kuidas meid kasvatati, vot nii ka meie samas vaimus oma lapsi kasvatame. Minu vanemad ei õppinud mitte midagi ja sellegipoolest ma olen normaalne!
Kuid asi pole selles. Mitte kõik kasvasid üles ebaõnnestununa ja vahest ka lagunenud perekonnast võivad tulla välja vaimselt terved ja kasvatatud lapsed. Probleem on selles, et väga palju on muutunud ning vana kogemus ei ole alati vastuvõetav kaasaja ühiskonna heaks. Tuletage meelde: kuidas kasvas üles vana põlvkod, kuidas nad suhtusid oma vanematesse ja õpetajatesse? Vaadake nüüd kuidas tänapäeva lapsed kasvava: siin on isa šokis, ema minestab.
-Leena, viska prügi välja- isegi pead ei tõsta
-Lönja, tee kodused tööd ära!
-Ära sega!
Tehke muusika vaiksemaks!
-Rääkige valjemini!
Karje, jõhkrus, solvanug, vahest avaneb häbematus, jultumus,vandalism, huligaansus. Lapsed suhtuvad vanematesse kui maavarasse- ainult siis, kuid nendest on kasu, see tähendab annavad seda, mida lapsed tahavad. Ja kui ei anna, siis suhtumine- nagu tardunud kivistisse.. Kahjuks selline pilt on vanematele valuni tuttav.
Mis muutus? Miks lapsed enam ei kuula? Milles on kurjajuur? Kui otsda vastust ühes sõnas siis: vanematel kadus...autoriteet. Autoriteetne vanem ütleb- Leena täidab. Mitteautoriteetne vanem ütleb- Leonid isegi ei pööra ümber.
Kui me tahame arusaada põhjalikumalt, mis muutus, siis tuleks analüüsida lähenemised kasvatusele, mis on praeguseks kujunenud. Anname neile tingimuslikud nimetused:
Vananenud
Eimingi
Kaasaegne
Uurime neid täpsemalt.
„Vanenenud“ Kasvatusmeetod
Vananenud kasvatamise meetod on meile kõigile tuttav. Mõnele ka „üdini“ tutav. Me kasvasime nendega. Vanas maailma vanemate ja täiskasvanute autoriteet oli vastuvaidlematu. Ta hõlmas endas pidevaid märkusi, kriitikaid, rangust, jõudu, hirmu, karistustega ja vahest ka löömisega. Lapse soovidega ja iseärasustega ei arvestatud. Sõnavabadus täiskasvanute keskkonnas lihtsalt puudus. Kui teda kutsuti, siis pöörduti tema poole sõnadega: „Kuule sina“. Arvestamata eranditega praktiliselt terves ühiskonnas tegutseti sellisel viisil, nii oli kombeks. Kui isa ütles „ei“ siis ei tulnud pähe mõtet vastu vaielda. Algklassides mitte keegi ei arutanud selle üle, kas õpetaja on hea või halb. Lapsed vaatasid vanemate poole teisiti. Neid kutsuti „tädideks“ ja „onudeks“... See on vana meetod. Ta töötas aastatuhandeid. Vanasti, kuid mitte praegu.
Kõik muutus: maailma on julgelt edasi arenenud. Kõik on lubatud. Ühiskondlik atmosfäär, sotsiaalsed suhted muutusid. Nüüdsest ei ole võimalik kasvatada last vana viisi, täielikkus alluvuses ja karistuse hirmu ees. Need kes lähevad seda teed, veenduvad, et see on ainult aja küsimus kuni lapsed üles ei kasva ning lihtsalt ei jooks majast minema ning sellele lisaks hakkavad vihkama ka oma vanemaid. Nad ju näevad et naabritel suhtumine on täiesti teistsugune. Seepärast meie ajal niisugune tee kinnitab mitte autoriteeti vaid omavolilistust ning pälvib mitte vanemate vaid türanni ja sõgesikku au. Paraku meie ajal vanemate autoriteeti vananenud meetodiga ei saavuta.
"Eimingi" kasvatusmeetod
Selline kasvatuse meetod ei ole vana ega uus, ta on lihtsalt „eimingi“. See on vanemate põlvkond kes tekkisid kusagil keskel. Vana meetodit kasutada juba terviklikult ja täielikult enam ei suuda ning uuemeelsed pedagoogika ideed veel nendeni ei jõudnud.Seda meetodit järgivad enamus tänapäeva vanemaid. Kui küsida nende käest, kas nad kasvatavad oma lapsi siis vastust on jaatav: „Muidugi!“ Kui aga proovida aru saada, milles täpsemini see kasvatus seisneb siis selgub et see peitub reageerimises laste halbadele tegudele. See tähendab, et kui laps ei tee häält, vanemad hingavad rahulikult ning on hõivatud oma tegudega:“Las mängib...“ Ja kohe kui laps hakkab segama vanemaid, teda märgatakse ja keelatakse... et ta ei ei segaks, tõrjuvad neid.. ning seda nimetavad kasvatuseks.
Teiste sõnadega, nendel vanematel ei ole mite mingisugust metoodikat ja ausalt öeldes nad lihtsalt ei tea ega taha aru saada mida teha oma lastega. Kõik käib silma järgi, sponaatselt, kuidas tuju tuleb, intuitsiooniga. Nende kodudes vahelduva eduga toimub pidev sõda võimu nimel- kes keda. Vahel õnnestub seda „peletist“ midagi teha panna ja vahel tuleb alistuda. Ja kui lapsed kasvavad suurteks, nad ei saa mitte kuidagi aru, miks nad neisse niimodi suhtuvad ja miks vigastel lastel on nii raske elus toime tulla...
Rav Asher Kushnir: Laste kasvatuse põhiprintsiibid 1. Kasvatus. Mis see on? 1. osa
Me alustame loengute seeriaga, kus proovime esitada lastekasvatuse peamised printsiibid. Meie esimene loeng on pühendatud üldistele seisukohtadele, definitsioonidele, nendele teoreetilistele printsiipidele, mis on aluseks kõikidele praktikapõhistele järeldustele.
Tuleb õppida olla lapsevanem.
Teine kool on barakk. Ebamugav, must, näotu, kõik õpetajad on pedagoogika teaduse kandidaadid ja veel kõrgemad. Kuhu te saadaksite oma lapse? Loomulikult kõik vastavad- barakki. Miks nii? Seal on head õpetajad. Me teame, et koolis ei käida heade ja ilusate seinte pärast vaid selleks,et õppida õpetajatelt midagi head. Me hindame õpetajaid, sest nad on väga pikalt valmistunud olema pedagoogid. Selleks, et saada heaks õpetajaks, peab õppima vähemalt viis aastat ning omama 3-aastalist kogemust.
Siit tuleb välja, et õpetajatel on vaja 8 aastat õppida, et vanemad saaksid oma last usaldada neile vaid mõneks tunniks. Me peame esitama endale väga keerulise küsimuse. Kui palju õppisime meie,selleks et saada emaks ja isaks terveks eluks?!! Vastus, mitte sekunditki.
Muidugi 20 aasta pärast oleme juba kogemusega ning oskame rääkida ja jagada õpetussõnu tehtud vigade kohta. Kuid noor paar. Kust nemad teavad kuidas last kasvatada ? Ükskord ma küsitlesin ühte noort isa. Vastuseks kõlas: „Mis siis on,kui juba sündis, las elab. Anname talle süüa, nüüd aga vaja minna teenida...“ Hiljuti helistas üks noor isa ja küsis:
-Mida teha? Poeg lööb naist. Ma keelan teda, kuid ta ei reageeri! Ma isegi lõin teda- ei aita.
-Kui vana on laps?
-Aasta ja kaks kuud..
Öelge palun, kust saavad noored vanemad teada, mida lastega teha ? Millal rääkida, millal vaikida? Millal lubada, millal keelata? Millal karistada, millal karistusest mööda vaadata?
See ei tule automaatselt intuitsiooni kaudu. Seda kõike tuleb õppida.
Maailmas on mingisugune paradoks. Koolis valmistati meid ette täiskasvanute eluks. Meile õpetati mida iganes, noodivõtmest trigonomeetriani- kindlasti on sellele praktiline rakendus, kuid vähe ja vähestel. Ja kui tuleb juba täisealise elu, praktiliselt kõik abielluvad.Kuidas olla head abikaasad ning head vanemad- mitte kuskil seda ei õpetata! Kuid ilma selleta ju ei saa. Inimene võib omandada ametit. Kui ei meeldinud, võib vahetada. Töö võib ära vahetada, kuid lapsi vahetada ei saa ning võimatu on lõpetada olla vanem!
Olla vanem tähendab võtta enda peale kolossaalset vastutust!
Kuid kahjuks, tüüpiline pilt, millal paar abiellub ja sünnib laps: perekondlik elu muutub rutiiniks, vanemad hoolitsevad lapse eest, kuid enamasti enda eest- töö, tegemised, unistused, solvumised... Kõik jooksevad, pidevalt hõivatud. Kuid aega, et mõtestada oma rolli vanemana – vabandust- ei ole!
Veelgi enam, absurd ja tragöödia antud olukorra juures on see, et keegi ei pea selle eest vastutama.Igasuguses professionaalses töökeskonnas ei lubata inimest tööle, kui pole kindel, et ta on spetsialist ja tal on diplom. Et midagi ära ei rikuks. Kui insener- et koosinus siinusega ei segaks, sest sild võib kokku variseda. Kui elektrik, siis tuleb teada, mis millega ühendada, et ei oleks lühist jne. Ainuke tegevusala, mille jaoks ei ole mitte midagi vaja- ei luba, ei diplomit, ei teadmisi- on olla mees ja naine, olla vanemad. Nii kuidas tahan, nii ka käitun. Selles ongi absurd, et võrreldes inimene teiste ametitega, kus vastava loa puudumisel võib pöörduda kohtusse, vanemad ei kanna mitte mingisugust vastutus oma vigade eest ja väljaõppe puudumise eest. Nad võivad teha oma lastega kõike mida nad tahavad ja mitte keegi ei ütlegi neile sõna.
Olla ema ja isa on väga oluline roll! Me peame olema selleks valmis, koguaeg õppima ning tõstma oma kvalifikatsiooni. Kui palju kurbust ja valu, vigu ja kaotusi oleks võinud vältida, vahest tänu väikesele soovitusele või isegi ettevaatlikusele ja teo läbimõtlemisele.
( AADE = ÜLEV MÕTE )
Sissejuhatus
Vabamüürlusel on palju ülevaid mõtteid. Minult ja minu vendadelt on küsitud, et mida annab vabamüürlus oma liikmetele ja mis kasu on sellest liikmele endale, perekonnale, ühiskonnale ja maailmale. Täpsustuseks olgu öeldud, et me ei räägi selles kontekstis mitte materiaalsest ega sotsiaalsest, vaid vaimsest kasust.
Oma mõttekäigu selgituseks võtan appi:
I Vabamüürluse definitsiooni.
1. Moraalisüsteem, mis on väljendatud allegooriana ja illustreeritud sümbolitega;
2. Elamise kunsti õpetus ja sellest õpetusest lähtuv elulaad;
3. Vennaskond, mis teeb headest meestest veel paremaid.
II Vabamüürluse ideaalid.
1. Tõearmastus;
2. Abivalmidus;
3. Vennaarmastus.
III Vabamüürliku eetika printsiibid.
1. Usk
2. Lootus
3. Ligimesearmastus
IV Vabamüürlaseks vastuvõtmise sisulised eeltingimused.
1. Usk Kõigevägevamasse
2. Usk hinge surematusse
V Vabamüürluse eesmärgid.
Vabamüürluse eesmärgiks on oma liikmeskonna vaimne areng.
Järgnevalt vaatleme ühte võimalust, kuidas see areng võiks välja näha.
Vabamüürluse ideaalid ja voorused
Vabamüürlus elukunsti õpetusena ja moraalisüsteemina õpetab üllaid põhimõtteid ja voorusi. Olgu öeldud, et see ei sisalda midagi uut või salajast, seda on õpetatud kõikidel aegadel, suunates inimesi otsima tõde, headust ja kaunidust.
Vabamüürlus suunab oma liikmeid otsima tõde ja sellest lähtuma. On öeldud ka, et vabamüürlus on teadus otsimisest ja leidmisest. Jätkuvais tõeotsinguis selguvad otsijale uued tõekspidamised ja teadmised. Ühe väljapaistva antiikaja tarkuse armastaja — filosoofi — Sokratese (469—399 e.m.a.) väitel on teadmine ja voorus lahutamatud. Seepärast käitub ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Vooruslikule inimesele on võimalik usaldada tarkusi ja tarkus on omakorda vooruslikkuse allikas. Vabamüürluse õpetuses lisanduvad voorus ja tarkus käsikäes.
Harrastades abivalmidust, õpib müürlane pidama kogu inimkonda üheks suureks vennalikuks pereks. Selle pere liikmed peaksid kõik ühe ja sama taevase Isa lastena ja sama taevakeha asukaina üksteist toetama, abistama ja kaitsma. Puudustkannatavate inimeste abistamine on kõikide inimeste, eriti aga vabamüürlaste kohus.
Armastuse õppimiseks ja harrastamiseks on venadadele antud kolmas vabamüürluse ideaal - vennaarmastus. Õppides armastama oma venda vabamüürluses, harjutame armastama oma ligimest selles vennaskonnas, mille liikmeteks on kogu inimkond ja mille Isaks on Looja ise. Müürlane, kes on omandanud selle vooruse kõige laiemas tähenduses, on saavutanud oma müürlasameti ja pürgimuste kõrgeima tipu. Inimese arenedes areneb ka tema võime armastada. Alguses hoolib inimene vaid iseendast, siis oma perekonnast, abikaasast, lastest, vanematest. Seejärel õpib ta armastama oma rahvast, rassi ja kõiki liigikaaslasi. Lõpuks kogu elusat ja eluta loodust ja Kõiksust. Tsitaat pühakirjast, esimesest Johannese kirjast:
“Kes armastab oma venda, see armastab ka Jumalat, kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda, Kes oma venda armastab, see püsib valguses”.
Vabamüürliku eetika printsiibid
Vabamüürluse õpetus kasutab arengu ja selle etappide võrdkujuna pühakirjast pärit lugu, kus patriarh Jaakob nägi ingleid üles ja alla liikuvat mööda redelit, mis ulatus maast taevani. Sama analoogia on olnud kasutusel ka Egiptuse müsteeriumides. Vabamüürluse õpetus lisab, et selle redeli tähtsamad astmed on usk, lootus ja armastus. “Ent siis jäävad usk, lootus ja armastus, neist suurim on armastus” (1. kiri Korintlastele 13:13).
Järgnevalt vaatame, kuidas need voorused venda arengu teel aitavad.
Esimene redeliaste sümboliseerib meie usku pühakirja, mille õpetuse abil saame tõusta järgmistele astmetele. Usk kaob, kui selgub tõde, ehk kui uskumus asendub teadmisega. Saadud teadmine viib meid redeli järgmisele olulisele astmele, mida esindab lootus.
Lootus äratab meis soovi saada vääriline tasu oma vooruste ja püüdluste eest maise maailma lõppedes. Lootuse täitumisele aitab kaasa vabamüürluse vooruse, abivalmiduse harrastamine. Kui me tunnetame hinge sugulust kõikide inimestega, tundub meile iseenesestmõistetav nende toetamine, abistamine ja armastamine.
Armastus, viimane aste sellel redelil, sisaldab endas kõike. Armastus on ühendussillaks väljapoole maise maailma piire.
Vabamüürluse õpetuse edastamise ja vastuvõtmise eeltingimused
Vabamüürlaseks saamise sisulisteks eeldusteks on usk Kõigevägevamasse ja hinge surematusse. Kes seda ei tunnista, sellele ei ole võimalik edastada vabamüürluse õpetust.
Vabamüürlaslik õpetus kasutab allegooriana kuningas Saalomoni templi ehituse lugu. Ca 3000 aasta tagune templi ehitamise lugu on meie sisemise nähtamatu templi ehitamise võrdkuju. Meie sisemise templi ehitamine on meie vaimse arengu võrdkuju. Meie sisemine nähtamatu tempel on ka Jumala Vaimu asupaigaks.
Pühakirjast leiame hulgaliselt lõike, mis kirjeldavad inimest, kui Jumala templit: Näiteks: “Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja Jumala Vaim elab teie sees”. (1. kiri Korintlastele 3:16). Kuningas Saalomoni tempel sobib suurepäraselt inimese, kui Jumala templi võrdkujuks, sest erinevalt tänapäeva sakraalehitistest, ei olnud esimene mõeldud mitte jumalateenistuseks inimestele ja vaid eluasemeks Jumalale. Siit võime teha järelduse, et meie sisemise nähtamatu templi asukas on Jumaliku päritolu ja olemusega.
Kuningas Saalomoni tempel oli jaotatud kolmeks osaks: eesõu, püha paik ja pühamast püham paik, milles igaühele kehtisid erinevad sissepääsupiirangud. Nii on ka inimese keha, kui templi eesõu nähtav kõigile. Inimese vaimsest tasandist on parim ülevaade inimesel endal. Kuid meie sisemise templi “pühamast püham paik”, meie sisemise mina ja Vaimu asukoht koos temale teada olevaga, on enamiku meie eest suletud.
Väidetavalt on Kõigevägevam selle niiviisi korraldanud oma kõikehõlmavast tarkusest. Sest kõiki teadmisi ei saa avaldada mitte igaühele, vaid ainult sellele, kes neid teadmisi kurjasti ei kasuta. Seega eeldab teatud teadmiste saamine teatud vooruste olemasolu.
Vabamüürlus on üks viisidest ja võimalusi vooruste õppimiseks ja harrastamiseks ning vaimsete kõrguste saavutamiseks. Vabamüürluse rituaalid sisaldavad ja kannavad endas informatsiooni, mis võimaldavad innustunud ja innukal õppijal näha allegooria ja sümboli sügavamaid tähendusi ja seoseid. Valdav osa arengust sõltub õppija enda arengusoovist, -tahtest ja teostusest. Seda kinnitab ka tsitaat Pühakirjast: “Nii on siis meil vennad, - julgus sissepääsuks pühasse paika” (Kiri Heebrealastele 10:19).
Kokkuvõtteks
Vabamüürlik mõtteviis loob soodsa pinnase uute vooruste ja tarkuste omandamiseks ja kasutamiseks. See on omakorda aluseks ja eelduseks arengule vaimsetesse kõrgustesse, millest meil täna võib olla aimugi ei ole.
Eespool toodu on vaid üks subjektiivne mudel ja käsitlus vabamüürluse õpetusest ja aatest.
Usun, et kes otsib, see leiab endale ise sobiva suuna ja liikumise vahendi oma vaimse arengu teel. Vabamüürlus on vaid üks paljudest võimalustest. Ja minu kirjeldatud lähenemine üks paljudest võimalikest.
Lõpetuseks
Kui vennaskonna liige on kord omandanud meie õpetuse ideaalid ja moraalisüsteemi voorused ning neid igapäevaelus aktiivselt kasutab, siis see on tõestuseks, et üks hea mees on saanud veel paremaks. Ja ma olen kindel, et kõik, kes selle vennaga kokku puutuvad, tema perekond, töökollektiiv, kogukond ja ühiskond saavad osa sellest vennast kiirgavast tarkusest, headusest, hoolitsusest ja armastusest. See on üks viis, kuidas vabamüürlusest on kasu kõikidele.
