Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel.
Ravimina kasutatakse sambliku maapealset osa, mida kogutakse kogu suve jooksul.
Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega.
Kirjeldus
Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel, ja on 15cm kõrge.
Ta rakis (varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsajas, lehtjas, püstine või tõusev, alusel ahenenud, osjalt renjas või torujalt kokku jäärdunud, ülal laienevate kitsaste, samuti torujalt käärdunud või ka lamedade, paljaste, serval lühiripsmeliste hõlmadega, peamiselt pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sagedasti veripunaste täppidega, alumiselt pinnalt helehall.
Tumeda pealmise pinna tõttu on islandi käokõrv teiste taimede ja kuivanud männiokaste vahel raskesti märgatav.
Värskelt või niiskunult on rakis pehme, nahkjas, kuivanult kare ja rabe.
Esineb kogu Eesti NSV-s.
Ravim
Ravimina kasutatakse islandi käokõrva maapealset osa - lichen islandicus.
Islandi käokõrva võib korjata kogu suve jooksul. Puhastatakse mullast ja prügist ning kuivatatakse väljas, ka päikese käes.
Droog on lõhnata, märkjas-limase maitsega. Niiskust tohib sisaldada kuni 10%, orgaanilisi lisandeid alla 5%, mineraalaineid mitte üle 1%.
Droog sisaldab kuni 70% süsivesikuid, millest peamise osa moodustab polüsahhariid lihheniin koos vähese hulga isolihheniiniga; need lahustuvad kuumas vees, andes jahtudes sültja massi.
Lihheniini nimetatakse ka samblikutärkliseks. Peale süsivesikute sisaldab droog 3-5% samblikuhappeid, neist peamiselt mõru maitsega fumaarprototsetraarhapet (2-3%) ja protolihhesteriinhapet (0,1-1,5%).
Toimed
Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega.
Eriti tugeva toimega on teistest samblikest (Cladonia, Alectoria jt.) saadud usniinhape, mida kasutatakse naatriumisoolana (Natrii usninas). Preparaati nimetatakse ka binaaniks. Toimib bakteriostaatiliselt juba lahjenduses 1:2 000 000.
Islandi käokõrval on omadus katta limaskesti, seepärast kasutatakse teda sooletegevuse häirete, kõhulahtisuse, aga ka maolihaste lõtvuse (atoonia), kroonilise kõhukinnisuse ja isutuse puhul keedisena, süldina, teena jne.
Rahvameditsiinis on islandi käokõrve tarvitatud köha, nohu, kurguhaiguste, eriti aga tuberkoloosi ravimisel. Juba 200 aastat tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.
Viljaikaldusaastatel on Soomes ja Skandinaaviaamaades lisatud islandi käokõrva leivajahule.
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
Carum carvi L., Umbelliferae
Kööme, köömel, löömes, kümmel, küllemhain, küümne’ jne
Cumin, caraway, meridian fennel
Köömen kasvab kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes.
Ravimina kasutatakse köömne vilju - “köömneid”. Neid kogutakse juulis või augustis, kui osa vilju on juba valminud.
Köömned tekitavad söögiisu, soodustavad seedimist, vähendavad valutunnet mao- ja sooletrakti piirkonnas, kõrvaldavad spasme silelihastes organites, soodustavad diureesi, piimanäärmete tegevust ning lima ja röga eritumist.
Kirjeldus
Köömen kasvab kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes.
Ta on kaheaastane rohttaim tugeva käävja peajuurega.
Vars on püstine, oksine, 30-60cm kõrge, paljas.
Lehed kahelisulgjad, sulglõhiste lehekestega, lehekeste tipmed lineaalsed; alumised sulglehekesed asetsevad risti; ülemised lehekesed on väiksemad; leherootsud pikkade pehetuppedega.
Õied valged või roosakad; katis puudub või on vaid üheleheline, osakatis puudub.
Köömneid on lihtne kultiveerida. Kultuuris saadakse 8-16 tsentnerit hektarilt.
Üldiselt sisaldavad kultuurist saadud köömned eeterlikku õli rohkem.
Köömned külvatakse kevadel võimalikult vara laiarealise külvina reavahedega 45cm, külvinorm 8 kg/ha. Saak saadakse järgmise aasta juunis või juulis.
Esimesel aastal hoitakse põld reavahede pideva kobestamisega umbrohust vaba. Köömne idanemine kestab üsna kaua (3 nädalat). Et umbrohutõrjet õigeaegselt alustada, soovitatakse köömnete külvisele lisada ⅛ koguses salati seemet. Sadat idaneb kiiresti ning teeb read nähtavaks.
Hiljem, kui köömned on tärganud, eemaldatakse salatitaimed (kõplamisel või ridade puhastamisel umbrohust). Koristatakse kombainidega või käsitsi.
Väikekultuuride rajamiseks võib kasutada eelmisel aastal kogutud köömneid.
Ravim
Ravimina kasutatakse köömne vilju - “köömneid” - fructus Carvi.
Köömneid kogutakse juulis või augustis, kui osa vilju on juba valminud.
Lõigatakse ära kogu taime maapealne osa, seotakse väikesteks kimpudeks ja kuivatatakse õhurikkas varjulises kohas. Kuivanud viljad kolgitakse varte küljest lahti ja puhastatakse tavaliste viljatuulaja abil, kusjuures tuleb vältida köömnete kokkupuutumist muld- või savipõrandaga.
Droog on tarvitamiskõlblik kuni 3 aastat.
Köömned peavad olema hästi kuivatatud, pruunikad ja veifi virpjalt kõverdunud. Lõhn aromaatne, meeldiv, maitse vürtsikas.
Sandardnõuded: niiskust mitte üle 12%, lehe- ja varreosi kuni 2%, kõrvalisi orgaanilisi lisandeid ja mineraalaineid minimaalselt.
Droog sisaldab eeterlikku õli 3-7% (standardnõue: mitte alla 4%). Õli koostisse kuuluvad d-karvoon (50-60%), d-limoneen, karvakrool jt. Droogis leidub ka rasvõli (14-22%), valku, parkaineid, flavonoididest kvertsetiini ja kempferooli.
Toimed
Köömned tekitavad söögiisu, soodustavad seedimist, vähendavad valutunnet mao- ja sooletrakti piirkonnas, kõrvaldavad spasme silelihastes organites, soodustavad diureesi, piimanäärmete tegevust ning lima ja röga eritumist.
Nii rahva- kui ka teaduslikus meditsiinis kasutatakse köömneid seedeelundite tegevuse ergutamiseks ja soolegaaside vähendamiseks.
Teeks või kergeks keediseks võetakse lastele 2-3 teelusikatäit, täiskasvanuile 4-6 supilusikatäit köömneid ühe liitri keeva vee kohta.
Imikutele antakse kuni 3 korda päevas 1tl teed korraga, täiskasvanuile 4-5 spl päevas.
Köömneid kasutatakse laialdaselt ka maitse- ja lõhnaainena leiva-, kondiitri-, konservi-, kulinaar-, likööri-, viina-, parfümeerija- ja seebitööstuses ning kodusel toiduvalmistamisel.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
