6. juuli, kuuldused kaasaja kiievist
vaevalt on zaporizhia linn näinud rõõmsamat hüvastijättu kui mu aplausi saatel rongile tormamine eile! olya kilkas, carolina, kes minuga kogu teekonna lera korterist kosmosesse kohvri järele ja marsrutkaga vaksalisse kaasa teinud oli, hingas kergendunult, leebe naeratus näol, lera, kupeekaaslane järgnevaks 10ks tunniks, tiirles mu ümber, elevil ja uskumatu; pealtvaatajad perroonil, neid oli umbes 20 võõrast, plaksutasid. vaid tüse vagunisaatjaneiu tõreles, ta oli rongi juba 4 minutit kinni pidanud ning kibeles nüüd mu passi kontrollima, et teekond sevastopolist zaporizhias venima kippunud vahepeatusest hoolimata varahommikul õigeaegselt kiievis lõppeda saaks.
mäherdune irooniline ja mainimisväärtusetu oli järgneva päeva algus, kui raudruunalt maha astusime, pealinna asfalt jalge all, ja aega mcdonaldsis surnuks lööma asusime. kell sai seitse, kell sai kaheksa, üheksa ja kümme ka. üksteist lahkus lera konverentsile ja ma jäin hiiglasliku reisikohvriga vaksalisse seisma, just nagu üksikema karjuva imikuga. mu võõrustaja, kellega kohtumise juba nädalaid tagasi kokku leppinud olime, ei andnud end näole ega telefoni ääres kõrvale. mis mul muud üle jäi kui kohver 19 krabiseva eest pakihoidu usaldada, koostükkis arvuti ja muu tehnikaga, ning linna avastama asuda.
roheline M, eskalaator maa alla. rahunesin kohe, kui metrookaarti nägin. selle transpordiliigi organiseerituses on midagi võluvat, kindlustunnet sisendavat; linna, mille koore all jooksevad nõnda ausalt loogilised jooned, võib usaldada.