Risto Kask: riigieelarve kogukulu kasvatasid 2022. aasta alguses pensionid ja toetused
Risto Kask: riigieelarve kogukulu kasvatasid 2022. aasta alguses pensionid ja toetused
Riigieelarveliste asutuste kogukulu kasvas 2022. aasta jaanuaris eelneva aasta jaanuariga võrreldes 66,7 miljonit eurot ehk 6,8 protsenti, täpsemalt 1,044 miljardi euroni. Kogukulu kasvu panustasid peamiselt kodumaised toetused ja edasiantavad maksutulud.
Riigieelarve positsiooni mõjutavad kulud, milleks on kulud ilma välisvahendite ja edasiantavate maksutuludeta, suurenesid 2022. aasta…
Risto Kask: 2022. aasta algas valitsussektori eelarveülejäägiga
Esialgsetel andmetel algas 2022. aasta 8 miljoni euro suuruse valitsussektori eelarveülejäägiga, mis on 101 miljoni võrra parem positsioon kui eelmise aasta jaanuari lõpus.
Valitsussektoris oli eelarveülejääk nii sotsiaalkindlustusfondidel kui ka kohalikes omavalitsustes koos oma allasutustega, aga mitte keskvalitsuses. Samas oli kõigis alamsektorites parem seis kui aasta varem jaanuari lõpus.…
Risto Kask: riigieelarve positsiooni mõjutavad kulud kasvasid 2020. aastal 11,4 protsenti
Risto Kask: riigieelarve positsiooni mõjutavad kulud kasvasid 2020. aastal 11,4 protsenti
Rahandusministeerium saatis 15. veebruaril välja pressiteate, kus annab ülevaate riigieelarve positsiooni mõjutavatest kuludest. Riigieelarve positsiooni mõjutavad kulud suurenesid 2020. aastal ca 798 miljonit eurot eelneva aastaga võrreldes, mis teeb aastaseks kulude kasvuks 11,4 protsenti. Teade on muutmata kujul alljärgnev:
Peamiselt tulenes riigieelarve positsiooni mõjutavate kulude (s.o…
Risto Kask: head uudised rahandusministeeriumist, 2020. aastal täitus lisaeelarve maksutulu prognoos 111 protsenti
Risto Kask: head uudised rahandusministeeriumist, 2020. aastal täitus lisaeelarve maksutulu prognoos 111 protsenti
Rahandusministeerium andis teada, et detsembriks oli tasutud maksu- ja tolliametile 7,7 miljardit eurot makse, millest detsembri maksutulu moodustas 761,3 miljonit eurot. 2020. aastal täitus lisaeelarve maksutulu prognoos 111 protsenti.
Maksutulu vähenes aastases võrdluses nii kumulatiivselt kui viimase kuu vaates, vastavalt 2,4 ja 6,5 protsenti. Maksutulude vähenemine tulenes eelmisel aastal…
Rainer Kattel ja Egert Juuse, TTÜ Nurkse instituut
Seoses Euroopa Keskpanga otsusega alustada kvantitatiivse leevendamisega ning seoses sellega Eesti Pangale tekkinud kohustusega osta riiklikke võlakirju ning samuti lähenevate valimistega ning OECD raportiga Eesti kohta, on Eestis üle pika aja tekkimas debatt riigieelarve olemuse ja pikaajaliste vajaduste üle. Nii nt on Äripäev asunud ühemõtteliselt toetama riiklike võlakirjade emissiooni, samas on Reformierakond eesotsas rahandusministriga selgelt selle vastu. Parteide valimisprogrammides leiame erinevaid maksulubadusi, millel on ilmselt oluline mõju ka riigieelarvele ning teisalt on rahvastiku vähenemine ja vananemine seadnud tõsise kahtluse sisuliselt kõikide tänaste sotsiaalkindlustussüsteemide pikaaegse jätkusuutlikkuse. Seega on riigieelarve temaatiline debatt vägagi õigeaegne.
Kas riigi võlg on tuleviku arvelt elamine?
Senine vaidlus on laias laastus aset leidnud võtmes, kas riigi võlg on tuleviku arvelt elamine või mitte. Siin on kaks olulist aspekti, mida tuleks arvesse võtta.
Esiteks on riigi võlg olemuslikult erinev ettevõtte või perekonna võlakoormusest. Seda eelkõige sellisel juhul kui võlaandja ja -võtja on samas riigis, sest siis tekitab riigivõlg vastaspoolele finantsvara, mida saab kasutada tagatiseks, pärandamiseks jne. Lihtsalt öeldes, kui riik laenab oma kodanikelt, annab ta neile kodanikele varandust juurde. Kui soovite, siis riigivõlg on justkui nagu rahatrükkimine. Pealegi, riigi seisukohalt tänane riigivõla koormus kahaneb aja möödudes tänu inflatsioonile, mida omakorda võib pidada stiimuliks laenutegevuse aktiviseerumiseks erasektoris (kasvavad investeeringud ja tarbimine).
Seega, positiivse nominaalse majanduskasvu tingimustes ei tohiks riiklike võlakirjade emiteerimine seada eelisseisu ühe või teise kitsa grupi huvid, seda enam, kui ‘investoriks’ on keskpank kui rahatrükkija või kasvõi pensionifondid. Ka tasub meeles pidada, et erapangadki ju ‘trükivad’ niimoodi igapäevaselt raha, andes laene, ilma et keegi seda neile kuidagi pahaks paneks (finantssektori regulatsioon peaks seisma hea selle eest, et erasektori trükitav raha oleks laias laastus homogeenne, ehk et ei oleks liiga riskantseid rahatrükkimise mehhanisme nagu nt sms laenud).
Kokkuvõtvalt, kui riik on oma enda kodanikele võlgu, siis see ei ole – ja loogiliselt ei saagi olla – ‘tuleviku arvelt elamine’. Laiemas pildis on Eesti jaoks pigem küsimuseks see, kuidas adresseerida võimalikku võlanõuete ehk kapitali kontsentreerumist, nt läbi riigivõlakirjade müügi siseturul erainvestoritele, mis süvendaks sissetulekute ebavõrdsust, ja seda tingimustes, kus kapitali ja sellelt saadava tulu maksustamine on Eestis sisuliselt olematu.
Teine oluline aspekt on see, kuhu ja kuidas riigivõlakirjade kaudu saadud raha investeeritakse. Võlakirjade vastased Eestis utreerivad argumendid väga kiirelt: esiteks pole tänane olukord veel piisavalt hull ja teiseks ei tohiks jooksvaid kulusid laenudega katta. Esimene punkt on eelkõige poliitiline küsimus ja sellele annavad hinnangu valijad vähem kui kuu aja pärast. Aga Keynes’i hoiatust, et pikemas perspektiivis oleme me kõik surnud, tasuks ilmselt meelde tuletada küll. Jooksvate kulude katmist pole vist keegi Eestis ka soovinud.
Teisalt me võime riigivõlakirjade argumendi hoopis teistpidi keerata: USA riiklikud investeeringud on loonud Apple’i ja Google’i. Riigi raha ei ole alati loll. Muidugi on ka see argument samamoodi utreeritud (sest kõik riiklikud investeeringuid ei too uut Apple’it). Aga oluline ongi see, et riiklikel investeeringutel on kaks külge, need võivad ebaõnnestuda aga võivad ka suurepäraselt toimida. Ei ole loodusseadust, mis seda valdkonda reguleerib.
Riigi võlakirjade ja laenamise sisulised küsimused
Sisulised küsimused riigi võlakirjade ning laenamisega seonduvalt lasuvad hoopis mujal. Peamine küsimus riigi rahanduses on seotud sellega, kust tulevad investeeringud tulevikku. Siin on Eesti riigirahandusele kolm olulist raamtingimust.
Esiteks, riigirahandus ja keskpanga roll on olemuslikult seotud. Sisuliselt kuni 1970ndate aastateni toimis enamus keskpankasid rahandusministeeriumite osakondadena. See põhines eeldusel, et kapitalism püsib seni, kuni on tagatud ekspansioon ehk majanduskasv. Selleks on vaja pidevaid uusi investeeringuid ja teisalt võimalikult suure tööhõive loomist (ehk tarbimise kasvu soodustamist). Keskpangad sisuliselt ‘trükkisidki’ tuleviku ekspansiooniks ja töökohtade loomiseks vajalikku raha. Selline sümbioos oli võimalik, sest riigid olid kasutusel oleva valuuta omanikud, IMF toimis riikide vaheliste ebaühtluste tasandajana ning see tagas kullastandardi püsimise. Sellistes süsteemides oli riikidel sisuliselt võimatu pankrotistuda.
Teiseks, eurotsoonis sellist süsteemi enam ei ole: keskpangad on rahandusministeeriumitest iseseisvad, nende peamine roll on inflatsiooni ohjeldamine ning eurol kui sellisel ei olegi otsest omanikku. Eurotsoonis ei ole ka kullastandardi aegsele IMF’ile sarnast tasandusorganisatsiooni. Kõige tipuks on EL-i fiskaal- ja monetaarpoliitline reeglistik (koos suhteliselt väikese EL-i eelarve ning siiretega) pärssinud riikide võimet viia ellu tööstus- ja innovatsioonipoliitikaid, mis ei ole võimaldanud vähendada erinevusi euroala riikide tootlikkuse näitajates. Seetõttu võivad kaubandusdefitsiidid kiiresti kasvada ning ebastabiilsust tekitada. See tähendab, et riiklikud investeeringud tulevikku finantseeritakse eraturgude kaudu (sisuliselt üks riigi üksus ei võta enam laenu teiselt, vaid rahvusvaheliselt finantssektorilt). See ei ole midagi muud kui erasektori kaudu raha trükkimine.
Oluline erinevus eelneva perioodiga on see, et eurotsoonis võivad riigid tõepoolest pankrotti minna, mida näitas ka hiljutine kriis Kreeka ja Iirimaa näidete varal. Heaks võrdluseks on USA osariigid, kes on suhteliselt sarnases olukorras (kui kõrvale jätta föderaalriik ja sellega seonduvad üldised sotsiaalkindlustussüsteemid). Seal näeme, et eraturgude silmis on ‘mõistlik’ riigivõlakoormuse piir u 20% (osariigi) SKPst. Sellest on enamus eurotsooni riike väga kaugel ning ka ametlik Maastrichti reegel (60% SKPst) on sellest kõrgem. Seetõttu võib öelda, et Kreeka jt riikide suured probleemid olid eurotsooni sisse kirjutatud. Seega, kui Euroopa Keskpank ei ostaks massiivselt riikide võlakirju, läheks eurotsoon kollektiivsesse pankrotti varem või hiljem. Eesti võlg on aga 10% SKPst. Ruumi seega justkui on, teistel riikidel mitte nii väga.
Kolmas riigirahanduse oluline aspekt seisneb erapanganduse olemuses. 1970ndate aastateni olid enamike arenenud riikide pangandussüsteemid selgelt segmenteeritud. Eksisteerisid sektoraalsed (tööstus-, põllumajandus-, jms) pangad, mille tegevus oli selgelt piiratud (nt ei võinud enamus sektoraalseid panku investeerida kinnisvarasse). Pankade käekäik sõltus sektoraalselt kasvust ja arengust. Tänaseks on see asendunud universaalsete suurte panganduskonglomeraatidega, mille kasumlikkus ei ole otseselt seotud konkreetsete riikide tootlikkuse ja majanduskasvuga. Teisisõnu, ka erapankur ei otsi täna enam nii väga võimalusi reaalmajanduse tulevikku investeerida, vaid eelistab kiiremaid ja lihtsamaid instrumente. Kokkuhoid on ilmne: tarbijakrediidi kasumlikkuse arvutab välja lihtne matemaatiline algoritm, tootmisettevõttesse investeerimiseks peab ka insenere ja muid analüütikuid palkama.
Sellises olukorras ei saa me imestada, et Euroopa jääb järjest enam maha USAst ja Aasiast, kus on kas vabalt raha trükkiv keskpank või segmenteeritud pangandus ja raha trükkiv keskpank (Hiina). Erasektor üksi ei suuda kunagi koordineerida tuleviku investeeringute vajadusi. See on üks olulisemaid turutõrkeid.
Eesti ja Euroopa lahendused ja võimalused?
Tulevikku saab luua ikkagi ainult raha, mitte ainult heade kavatsuste kaudu. Raha on oma olemuselt alati võlg. Oluline on tegelikult ainult selle võla hind ehk intress. Lihtsustatult öeldes, kui makstav intress on madalam kui rahaloomise hind, siis on pikaajaline riigieelarve plussis. Rahaloomise hinda määravad lihtsustatult öeldes olemasolevad ja tuleviku kohustused (nt juba olemasolevad võlakohustused, pensionimaksed, Haigekassa vajadused) ning rahateenimise potentsiaal ehk tehnoloogiline arengutase.
Eestil on võlakohustuse osas ca 10% SKPst ruumi, kuid siit peame maha võtma tulevikukohustused. Euroopa Komisjoni arvestuse kohaselt on selliste kohustuste osas Eesti täna augu ees, mis jääb alla 2% SKPst. Siit saame seega fiskaalse ruumi kuni 8% SKPst, mille ulatuses saaks väga lihtsalt riik võlgu võtta ja investeerida tehnoloogilise arengu edendamiseks. See summa on ligilähedane sellele, mida Eesti Keskpank peab iga kuu kulutama Euroopa Keskpanga võlakirja ostuprogrammi kaudu. Teisisõnu on see raha meil juba olemas, valitsus peab selle Eesti Keskpangalt järgneva 1,5 aasta jooksul vastu võtma.
Tagasimaksevõime ehk tehnoloogiline arengutase on aga just see, kuhu tuleks see 8% SKPst lähiaastatel investeerida. Kuhu siis täpsemalt raha suunata tuleks? Tehnoloogia kui kaup on selles mõttes unikaalne, et talle ei ole sisulisi piire (erinevalt nt loodusvaradest). Uued tehnoloogiad loovad uusi (tarbimis-, investeerimis-, jms) vajadusi, mitte vastupidi. Kui vaatame Eesti majandust, näeme et meil on paljusid valdkondi, kuhu meil on võimalik ja vajadus investeerida: energeetika, puidu väärindamine, e-riik, personaalmeditsiin, targad linnad, targad energia- ja transpordivõrgud jne.
Seejuures täidaks riiklik rahaloome keskpanga tegevuse kaudu ressursside ümberjagamise eesmärki, suunates vahendeid probleemsematesse ning teisalt perspektiivsematesse valdkondadesse, ja seda tingimustes, kus tänane maksupoliitiline keskkond ei ole suutnud leevendada sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust ega ka stimuleerida jõude seisvat (ja kasvavat) erasektori finantskapitali reaalinvesteeringuteks.
Seega, sellised riiklikud investeeringud on vajalikud täna ja need ei ole kuidagi tuleviku arvelt elamine, sest need kasvatavad tootlikkust ja majanduskasvu, ehk madaldavad pidevalt laenatud raha hinda.
