ei saanud käest panna
helistasin täna oma vanaemale, sest mul oli hirrrmus tema igatsus. me ei näe liiga tihti seega tema häält on alati väga hea kuulda. tavaliselt me räägime raamatust/raamatutest, mida me hetkel loeme ja nii ka seekord. ta jutustas väga elavalt raamatust, mille ta just läbi luges ja oli ise nii elevil, et peaaegu hüüdis mulle telefonitorusse. lõpuks lausus: “tead mul on sulle tegelikult üks saladus ka, ma ei julgenud kellelegi seda öelda aga täna öösel, issakene, ma olin kella poole viieni hommikul üleval ja lugesin seda raamatut, sest ma tahtsin nii väga teada kuidas see lõppeb!!”. minu arust oli see kõige armsam ja naljakam asi üldse, et vanaema on nagu noor plika, kes varjab vanemate eest, et läks nii hilja magama kuna tahtis raamatut lõpuni lugeda. made my day.














