#wtwh

[ebareaalnemaailm]

Me oleme nagu taevatähed,

me põleme ja põleme ja põleme,

kuniks energia otsa saab

ja lõpuks kustume.

[ebareaalnemaailm]

Sinised silmad

Sinu siniseis silmis ma upun,

sest ei jaksa enam hinge kinni hoida.

Palun hoia mind vee peal, päästa mind ära.

Mu kopsud täituvad veega ja vaikselt põhja nüüd vajun.

Kõik mu karjed vesi summutab ja pisarad uhtuvad.

Sulle märkamatult ookeani põhja olen kadunud.

[ebareaalnemaailm]

Tunded on keerulised

ja mul pole mõtteid.

Alkohol ei aita,

sest ikka on igav.

Tahaks midagi elu süstivat,

mingit sügavat tunnet.

Kõik on tore kuid hall,

tuld oleks vaja sel pimedal ajal,

mis süütaks kõik värvid.

Pimedas on ju keeruline näha,

kas on sinine või roosa,

kui tunded nii keerulised,

et pole midagi näha.

[ebareaalnemaailm]

Peidetuna su embusesse.

Unistades su suudlusest.

Vaatan su siniseid silmi.

Küsides sult luba Sind suudelda.

Vastust sult ma ei oota.

Huuled su huulte vastu panen.

Õrnalt su hingamist kuulen.

Süda su rinnus peksleb.

[ebareaalnemaailm]

Mulle meeldib üks mürgine lill.

Mulle meeldivad ta kroonlehed,

ta õis, ta vars, isegi ta juured.

Aga ta on mürgine

ja ma ei või teda katsuda,

sest ta tapaks mu.

Ta mürk voolaks mööda mu veresooni.

Voolaks mu kopsudesse

ja raskendaks hingamise.

Voolaks mu ajju

ja katkestaks igasugused mõtted.

Voolaks mu südamesse

ja seiskaks selle igaveseks.

Hoolimata kahjustustest mis ta teeks,

ma tahaks teda katsuda,

tahaks minna lähemale

ja teda tundma õppida.

Keegi pole veel julgenud teda katsuda,

sest ta on mürgine ja tapaks nad.

[ebareaalnemaailm]

Ta on kui päike taevas, mis särab kõigi jaoks. Ta on kui kuu sügisõhtul, mis annab valgust pimedas. Ta on kui tähed keskööl, mis paneb sind imetlema. Ta on kui vikerkaar peale vihma, mis näitab end haruharva.

[ebareaalnemaailm]

Vahel tahaksin

Vahel tahaksin anda sulle plaastri, mis parandaks su haavad.

Vahel tahaksin anda sulle kalli, et sind tagasi kokku panna.

Vahel tahaksin nutta, kogu kurbuse endast välja saada.

Vahel tahaksin naerda, et unustada nutta.

Vahel tahaksin armastada, kuid armastada ausalt.

Vahel tahaksin saada haiget, et mõista seda hinges olevat valu.

Vahel tahaksin loobuda, kuid loobuda ma ei suuda.

Vahel tahaksin mitte mõelda, sest mõtted sinu peale koguaeg läävad.

Vahel tahaksin unustada, sest mõni mälestus ikka veel vaevab.

Vahel tahaksin surra, kuid surm näib üüratu pikk.

Vahel tahaksin kaduda, nii, et keegi mind ei leiaks.

Vahel tahaksin rääkida kõik südamelt, kuid hirm on liiga suur.

Vahel tahaksin, et inimesed mõistaks, ainuüksi mul silma vaadates.

Ning vahel tahame me asju, mis loodud pole meile.

Ja vahel leppima peame sellega, mis meil juba olemas on.

[ebareaalnemaailm]

Kolm ja pool aastat

Mäletan veel aega, kui ootasin sind näha. Seda hetke kui vaatasid mulle silma ja nii pehmelt naeratasid, ning kõiksugu mõtteid mul pähe ajasid. See aeg on nüüd läinud. Kõnnid must mööda kui võõrast, aga ehk olimegi võõrad? Vahel küll pilgu saadad mu peale, kuid seegi vaid sekundiks. Mis sai küll neist lubadustest mis sa tegid? Mis sai "forever together'ist" ja "ma armastan sind kuuni ja tagasi?" Murtud lubadused ja tühjad mälestused nüüd kaasas kannan. Kolm ja pool aastat on pikk aeg.