ma räägin ja räägin ja räägin ja ei kuulagi kunagi ja nii ma kunagi kuhugi ei kuulugi
olen kuu pealt kukkund vaid käo kombel kukun ja kukun ja kukun olen sinu esmaspäevane kellatirin tirin linnulaulu su argipäevagi
pohlamoos hommikul kell seitse vesiroos veidi varemgi telliskivi tänava rott ära muretse, küllap vist ikka hoida mõistan ja nii ma viingi ära kõik viimased pudelid mis mu teele juhtuvad
pooljuhuslikult leian kaenlaaugust armastuse naiseks olemise vastu mu higil on õigust lehata,siiski olen vaid roosinupuke ja lõhnan lõhnan hästi, ei kunagi halvasti mind pole mõtet hukka mõista, ma pole mingi mõisapreili vaid väike rott telliskivi tänavalt
















