lühhikesed juttud / lootusetu mari @normalnovels-blog - Tumblr Blog

Tuudur

Taaskord nokitses Tuudur oasalatist välja õunatükid. Vaikse rahu ja autistliku hoolega asetas ta need teisele taldrikule, mille oli spetsiaalselt õunaatükkide jaoks lauale toonud.

Ema ostis alati oasalatit, mille sees oli, oh õudust, ka liha. Aga liha polnud õunatükkide jubedusega võrreldav.

"Sink, esiteks see ei ole liha," praalis ema ilmel, et ei viitsi pikalt teemal arutleda, "teiseks, ma ei salli, kui midagi üle jääb. Võtke mind kui poesanitari. Mina pean olema see sibi, kes ökoinimeste ja veganite poolt alles jäetud kraami ära tarbib!»

Poeg oli päri. Õunatükkide selekteerimisega ühel pool, tõusis Tuudur lauast. Kuulas, kuidas teises toas käib realityshow "Totaalne muutumine" ning jõuline isik nimega Ema nohiseb läbi nina, kord köhatades, kord midagi kommenteerides, ja astus alustass võbelevas käes välisukse juurde. Ta läks õue.

Tõusis tuul, nagu see vahel tõuseb, kui sul on midagi lihtsasti mahapudenevat käes, ja taevasse ilmusid tumedad pilved. Need ilmusid sageli ja nad paistsid olevat ühenduses millegi üleloomulikuga, või kellegi üleloomulikuga.

Tuudur liikus võrdlemisi aeglaselt maja taha väikese veinikeldri juurde. Lehed sahisesid, rohulibled värelesid sinna-tänna.

Keldri juures oli enamasti vari. Tuuduril hakkas kõhe. See oli esimene ja määravaim indikatsioon.

Ta astus ühe varbaga varju ja asetas alustassi keldri ukse ette. Alustass tegi kruusal natuke krigisevat häält. Tuudur teadis, et kriginat kuuldakse. Tuudur astus kohe tagasi, süda kurgus kloppimas. Klobinat mahasurudes lausus ta nii selgelt kui sai: "Ma tahan olla sõber, ma olen sõber!"

Ta oli tagasi päikese kätte astunud, sammuke tagasi, ning nüüd julges ta veidi valjemalt ja helisevamalt sama korrata.

Ta oli tõesti sõbralik poiss. Pisut autistlik, üksik ja nii, kuid sõbralik. Ja kuna tema ümbruskonnas ei leidunud kedagi, kes talle seletaks, kuidas töötavad matemaatika tekstülesanded, räägiks lähemalt ajalootunni vajalikkusest ega selgitanud asjaolu, miks tema eest kõrvale hoiti, leidis Tuudur, et nende aia veinikelder oleks talle selles kurjas maailmas ainsaks sõbraks.

Tuudur tunnetas nende kahe hirmu - kool ja kelder - vahet väga selgelt. Kool tekitas temas sellist hirmu, mis oli rohekashalli värvi. See lõhnas nagu mudased tossud tema nina lömastamas või laialipaisatud lõunaeine ta riietel ning see helises kohutavalt: need olid mitmed näod, mis naersid. Naermist Tuudur vihkas. Naermisega tegeles vahel ka tema ema, kuid see oli teistmoodi naer. See oli suunatud televisiooni nõtrustele.

Koolinaer oli sageli suunatud Tuuduri peale. Ta oli nõder? Tuudur tunnetas, kuidas tema kõrvatagused muutuvad punakaks. Ta teadis, et üsna pea järgneb naerule jalahoop, süljetropp või nätakas vastu mõnda ta kaitsetumat kehaosa. Naer koosnes mingitest sõnadest, mille kohta õpetaja Kapsas ütles:"Räige! Räme! Labane!" Seda Tuudur mäletas ning katsus ka naerjatele selgeks teha. Ei võetud kuulda.

Viimast koolijubedust üritas Tuudur oma mälus täielikult blokeerida. See oli seotud tema alakehaga. Sellesse kombosse kuulusid keerulised sõnad nagu erektsioon, ejakulatsioon, ja muud säärased. Paistis, et see kuulub piinlikkuse valdkonda. Tuuduril hakkas palav, niiske, ebamugav. Veri kogunes peenisesse ja kõrvadesse. See tuli enesest kuidagi välja saada...

Sellele vastupidiselt tajus Tuudur teistmoodi hirmu keldriga. Kõrvus hakkas kohisema, karvad ta käeselgadel ja säärtel tõusid turri. Tuudur kattus kananahaga. Veri kadus tema kehast ei tea kuhu ning nahk võis lausa sinakaks muutuda.

Sündmuspaiga juurest lahkudes tundis Tuudur sageli, kuidas kelder isukalt ta õunad nahka paneb. Tema kuklasse õhkus midagi jahedat, mis nagu tohutu kämmal, oleks temast meelsasti kinni haaranud ja keldrisügavusse ampsanud. Kui poiss julges tagasi vaadata, nägi ta, et taldrik on tühi.

Seekord ei lahkunud Tuudur sealt nii kiirelt. Tänu hiljutisele erektsiooni-intsidendile paisus Tuuduris lausa obssesiooniks soov keldrikolliga lähemat tutvust teha.

Korranud lauset: «Ma tahan olla sõber, ma olen sõber!» lisas Tuudur enesekindlamalt: «Ma olen sama üksik nagu sina.»

Vaikus. Kohin kõrvus. Tuudur seisis päikese käes ja jälgis pingsalt keldri ust, mis oli temast vaid sammukese kaugusel. Kas too elajas mõistab üldse inimkeelt? Aga miks mitte proovida.

«Meil on palju ühist, ma arvan. Ma arvan, et sa oled minu parim sõber.»

Vaikus.

Võib-olla kuuleb keldrielukas Tuudurit paremini, kui ta lähemale läheb, taba eest võtab ja asja lähemalt kaeb. Siiani polnud ta seda teinud. Juba keldri ees varjus vajus Tuuduri peale nii raske ja halvav õudustunne, et ta polnud söandanud tabalukku isegi mitte puudutada. Ta ei olnud ka näinud kedagi seda tegevat.

«Brrrhhh!» ja poiss astus sammukese keldrile lähemale.

Vaikus. Kõrvu lõhestav. Isegi puud ei sahisenud.

Tuudur heitis pilgu käekellale, kella all oli tema värisev käsi kaetud kananahamuhukestega. Aga enne kui ta millestki aru sai, kuulis ta äkitselt

«Tuudur!»

See oli ema ja see oli õhtusöök.

«Tuudur!» ütles ema ning nuga ja kahvel tema käes peatasid usina sardellilahkamise, «ega sa juhuslikult keldris pole käinud?»

Tuuduri põskedesse hakkas kogunema süüdlaslik õhetus. Ta pilk tarretus tumepunastel laikudel, mis katsid beezikat laudlina.

«Tuudur, vasta!»

«Mkm,» tegi Tuudur-poiss vastuseks.

«Tubli,» ütles ema, «ära sinna mine.»

Tuudur tahtnuks küsida «miks?», aga ema asus taas pühendunult sardelli juurde, ilmel, et ta ei kavatse teemal pikemalt peatuda. Paar värsket punast pritset lisandus linikule, kui ema suure purtsatusega oma sardelli ketšupiga üle valas. Ema nohises heakskiitvalt toidumoldi üle ja haukas uue suutäie maitsestatumat toitu.

Äkitselt kahvel ja nuga peatusid. Käis kohutav kriiksatus.

Tuudur ehmatas nõnda, et nuga tema käes kolinal laua alla kukkus.

«Ära selle keldri lähedale mine!»

Ema silmad olid suuremad kui enne ning saladuslikud, kuid ainult lühikeseks hetkeks. Ema ei teinud laua alla kukkunud noast numbrit vaid naases toidu juurde. Tuudur lipsas laua alla nuga otsima. Aga ta ei leidnud seda sealt.

Juu see libises mahuka köögikapi alla. Tuudur roomas köögikapi juurde ja kõõritas vaatama, kas nuga on seal.

Kapi alt vaatas talle vastu palju tolmu. Aga midagi oli seal veel. Midagi helkivat. Tuudur teritas silma ja küünitas oma käekese nii sügavale kapi alla kui ulatas.

Huhh.

Enne kui Tuudur arugi sai, see helkiv miski, mis võis olla nuga, veeres otsejoones tema poole. Poiss ehmatas end istukile. Ja oligi – nuga vedeles äkitselt otse tema ees pooleldi kapi all, pooleldi kapi alt väljas.

Nuga ei saanud ju ometi ise ennast liigutada! Hiired? Vaevalt. Tuudur tundis oma asjaliku arutluskäigu üle heameelt ning kõige rõõmsamaks tegi teda mõte, et teda oldi kuulda võetud. Ilmselt oli abistajaks tema. Tema uus ja ainuke sõber.

«Aitäh, sõber!» sosistas ta tänulikult ja võttis noa enda kätte.

«Mida sa ütlesid?» röögatas äkitset ema.

«Mkm!» tegi Tuudur, «Mkm!»

«Kas sa käisid seal keldri juures või ei käinud?»

«Mkm!» tegi Tuudur.

See oli kolmandat sorti hirm, mida ta ühtäkki tundis. See oli kabuhirm kurja ema ees. Kuri ema oli äkiline ja ettearvamatu.

«Söö oma söök ära, sa sõgedik!»

Tuudur istus jätkuvalt põrandal ega saanud enam rahulikult edasi süüa. Tema kõrvus kohises. Tema ihukarvad olid turris. Tal oli elu esimene sõber!

Sel rõõmustamismomendil, tõstis ema om pilgu, aga mitte ainult pilgu. Tema suust, aga mitte ainult suust, kusagilt tema sisikonna tumedast sügavikust kostis ääretult dramaatiline karje.

Tuuduri näkku ja riietele lirtsatas nii teetassitäis punaseid pritsmeid. Seekord polnud tegu ketšupiga.Tema ninaette veeres üks suur sõrm. Tuudur vahtis jahmunult enda ees vedelevat sõrme ja siis ema. Too ei lasnud end kaua vaadelda. Sajatades tuhises ta vannituppa. Käis ukseprõmm, pahinal avanesid veekraanid.

Tuudur vahtis sõrme ja vahtis vannitoa poole. Tuudur võttis sõrme ettevaatlikult kätte ning suundus tasakesi vannitoa poole. Seal oli kõik vaikseks jäänud.

«Mamma?» pressis poiss välja küsimuseks vajalikud häälikud.

Lukk ragises ning uks vajus aeglaselt lahti. Väga aeglaselt. Seal kössitas ema, vaikides ja näost moondunud. Ainult tema huuled liikusid.

Tuudur sirutas käe vajaliku jupiga välja. Ema vaatas seda ja tema näost ei paistnud mingit jällenägemisrõõmu.

«Mh!» tegi Tuudur ja lähenes emale, kuid too astus hoopis taandus.

Pisut suud maigutanud, tuli ema suust lõpuks üks palve: «Tuudur, mine palun minu tuppa ja too telefon.»

Tuudur vaatas oma peos asetsevat sõrme, mis oma vererohkuses juba temas ebamugavust hakkas tekitama.

«Palun too telefon!»

«Mkm!» tegi Tuudur ja osutas andamiga veelkord ema poole.

Ema vaatas Tuudurit näoga a la mis sinuga juhtunud on ja see tegi Tuudurile muret. Temaga oli ju kõik korras.

«Okei, ma võtan selle ja sa too telefon!»

Näpp sai ettevaatlikult edasi antud.

«Palun too telefon, nüüd ja kohe!»

Aga Tuudurile meenus üks asi. Telefon ei tähendanud tavaliselt head.

See tähendas tavaliselt valgetes kitlites kujusid, kes väänasid Tuuduri käed seljataha ja sidusid ta kinni. Tuudur sai süsti ja palju aiai. Tuudur tunds juba praegu, kuidas tema põsk on vastu põrandat litsutud ja tema otsas istub pirakas valge mees.

«Aiai!»

Aga ta mõistus klaaristus. Märgates nupukalt, et ta blokeerib pääsu vannitoast telefoni juurde, ei liikunud kutt kuhugi. Ta tunnetas hoopis joovastavat võimu enda ja ema saatuse üle. See oli uus, imelik, aga meeldiv tunne.

«Tule nüüd eest ära!» kihvatas ema kurjemalt, «Ema peab kiirabisse helistama. Emal tuli näpp ära. Nad panevad selle tagasi!»

Aga Tuudur ei uskunud seda jama. Ta märkas enda käes nuga ning teda haaras äkkmõtteke oma kõikvõimsust selle abil testida.

Nõnda siis haaras ta äkitselt ema käe ja surus selle vastu vannitoa rohekaid kahhelkive, paaegu tabades möödaukerdavat karvast ämblikku. Ema suur käsi paistis rohelisel kahhelil elutu ja kahvatu, kuid efektne nagu jäsemetud searoikad ema töökohas tapamajas. Tuudurile paistis ka vannitoa kujundus tapamajaga veidi sarnane. Seal peitus omaette hubasus.

Vannitoas, hea akustikaga ruumis, helisesid ägedad huilged ja röögatused. Tuuduril kahvatas mõte järgminekord sarnasel momendil kõrvaklapid pähe torgata. Järgminekord? Tuudur muheles.

Mõne huilatuse pärast vedeles maas veel näppe, sõrmi, pöidlaid. Nende viimastega oli suhteliselt väiksesekasvulisel Tuudur-poisil kõige raskem hakkama saada. Kuid tulemused olid igaljuhul märgatavad. Kui Tuudur oleks koolis olnud, oleks ta ülesande sooritamise eest hea hinde saanud.

Aga praegu ta aga ei olnud koolis. Ta oli lihtsalt väga elevil ja rõõmus ning eeskätt üllatunud – kust oli temasse tulnud selline jõud, et emale, kes oli temast kolm korda suurem, vastu hakata ning tagatipuks ära lõigata tema sõrmed. Ka ema jagas imestust.

See pidi olema sõbra abikäsi. Kuidas ta seda tegi? Mis järgmiseks? Järgmiseks?

Tuudur jättis pööraselt pisaraid valava ema põrandale vere ja näppude seltsi ahastama ja läks kööki. Järgmiseks otsustas ta külmkapist üles otsida oasalati ning selle ära süüa koos õunatükkidega. Kas temas on see tugevus ja võim olemas?

Aga oh õudust. Külmkapis ei olnud oasalatit. See tegi poisi üsna kurjaks.

Poenimekiri vs ingli puudutus

Aialippide tagune hämarus hingas oma pruuniks küpsenud kopsudest otse mulle näkku. Seisin keset tänavat, taskus poenimekiri, vôtmed ja karedad käed.

ootasin sinu puudutust, sain selle ainult vihjena... Ma ei tea, mida arvata. Ma tahan, et mind puudutaks muusa, mitte inimene vist.

Listen/purchase: We drink to forget the coming storm by Leyland Kirby

Kõrvaarstil

Mitu silma on? Täringud mööda lauda laiali paisatud, aga ei ühtegi silma. Ei kuusi, viisi, nelju, kolmesid, kahtesid ega ühtesid. kõik silmad kinni. Sest kes vana asja meelde tuletab... Lala elas hetkes, sest nii oli lihtsam. Võid silmad avada. Võid silmad avada! Ta hoidis kramplikult signaalipuldist kinni. Tule välja. Ta ukerdas püsti ning tuli välja. Valges kitlis tuhmi hääle ja suurte prillidega naisterahvas printis midagi päikesespleekunud plastmasskorpusega seadeldisest välja. Näed, see siis on sinu kuulmistest. Midagi ei läinud mööda. Kuulsid isegi kõige vaiksemad helid ära. Võta see ja mine nüüd.

Hotell Merikurat

Kõndis kõndis kõndis kena neiu valgete kingadega rõdul rahutult ringi. Isegi tahumatult, võiks öelda. Soe suvetuul ei puhunud ta juukseid laiali, sest tal olid need tihkelt krunnis. Hõbedane meri taustal mõjus pühapaistena ta ümber. Üks kivike terrassi puitpinnal jäi ta teele ette. Naine andis sellele varbaga kenakese löögi ning see libises kaugusse. „Ma avaldan sulle saladuse.“ „Jah?“ kummardusin mehe juurde ning kogu see, mida dekoltee enne katnud oli, paljastus. Meil pole saladusi. Peab olema. Uksumatu, aga tõesti olime rääkinud üksteisele nii palju, et meil oli teineteisest pigem ideoloogiline ja üsna abstraktne pilt – nõnda, et iseloom varjutas välimuse. Kuigi ega ka välimusel midagi viga polnud. Üldse mitte. Lokid. Sasisin neid ja südamesoojus jäi mu kätte kinni. Või meresool, mis viimasest ujumaskäimisest keha katmas. Saladus. Mingit saladust ei olnud ju meie vahel. Ei? Eiei. Tütarlaps taamal tammus jätkuvalt ringi, otsides lohutust randa laskuvatest lainetest. Tema murdmaasuusatajast abikaasa ujus oma pojaga pühapaistes ning neist olid näha vaid kaks tumedat peanuppu. Mereroosid laulisid tuulega kaasa igasugu viise. Neid samu, mida raadio ette mängis. Ma ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu. „Kallis, meie vahel ei ole ju saladusi.“ Mu nägu oli tavaline, võib-olla veidi koketeeriva ilmega. Teadsin, et mõned asjad jäävad ütlemata nende brutaalsuse ja taktituse pärast. Need jäävad sinna taha kinni. Kuigi ääriveeri üht-teist on ju päevavalgele tulnud ning see on alateadvust märkimisväärselt mõjutanud. See ongi see saladus, mida ei või üksteisele rääkida. Sest ei oska. „Kas sa kuuled kuidas kibuvits laulab?“ Vaatasin selja taha ja märkasin valges kleidis ja valgete kingakestega neidu terrassi käsipuule toetumas. Seljaga meie poole. Sädelev meri võttis endasse tema piirjooned. Võib-olla tingis selle ka mu lühinägelikkus. „Kibuvits,“ ütles kallis. Pöörasin silmad võõrastelt tuharatelt roosade rooside poole. Need olid muidugi kaunid. Milline taim pole ilus, kui ta õitseb? Ee.. näiteks hirss? „Ma ei kingi sulle tänasest alates enam ühtegi lille, sest sa märkad teisi asju.“ Vaatasin talle veidi üllatunult otsa. Ta rüüpas elegatse liigutusega musta kohvi ja vaatas mind muiates. „Muidugi märkasid sa ka kõigepealt seda daami seal!“ kaitsesin end. „No kuule,“ ütles ta pilk. „Meie vahele ei saa keegi tulla. Võib-olla MIDAGI saab.“ Kogu see teadmine üksteisest, teadmiste kogum, sai küllaltki. Sai tulla ka šampus me vahele lauale. See valati isegi klaasidesse välja. Kihisev, kihistav, kaval. * See sai olla ka suur rändrahn, mis rändas. Just meie vahele. Romatika on midagi, mida peab häbenema. Kivi taha peitma. Siin.

Ja ma tegin pähe näo, nagu ma poleks õnnelik, sest rõõmustada oli piinlik. Kahelda – see oli heakskiidetud hoiak. Kahtlesin. Sest kes tahaks olla ärakasutatav lihtinimene? Suur kivimürakas, mille tagant ma loomulikult kallimat ei näinud, istus seal ja targutas midagi olemise kultuurist. Kelner, mittemidagi ütleva näoga noorem meesterahvas, tuli mürina peale kohale ja noomis(minu üllatuseks): „ Meil ei ole siin sobilik oma kiviga viibida, kui selle kaal ületab külastajate kehakaalu summa.“ Pöördusin kelneri poole: „See pole minu.“ Teispoolt kivi kostus tuhm hääl, et see pole ka tema oma. „See pole ka Kallise oma“, ütlesin edasi. „Proua Kallipea, kelle oma see siis on?“ küsis kelner juba kärsituks muutudes. Info hotellis levib uskumatu kiirusega. Halb tuju ning humooritus samuti, lisaks keskpäevane loidumus. Vaatasin sädelevasse merre. Selle ees ei seisnud ühtegi valgesse riietatud neidu. „Ta lahkus just.“ Kelner lubas hiljem tagasi tulla, et ehk on rahnu omanik selgunud ning kivimürakas ära viidud. Kuid kes siis emakese looduse vara ikka liigutab kui see ise ei liigu. Istusin seal. Kivi niisamuti. Vist. Vaatasin nüüd ikkagi otsivalt terrassil ringi, ehk on murdmasuusataja naine veel silmapiiril. Aga ei olnud. Ja siis, mingi nipiga oli rahn kadunud. „Kallis?“ Ta vaatas mind veidi kortsus kulmude alt, see polnud kuri vaatamine, ma teadsin. „Palusin rändrahnul minema rännata!“ Kulmude ja silmade ja nina alla ilmus naeratus “kordaläinud“. Naeratasin vastu.

Südametute mets

Süda lööb nii kaua kui saab, siis ta enam ei löö. Siis on kutu: Ta ei löö enam ja siis on veri silmini ja siis on öökullid sulle oode laulmas ja siis on tegelikult mõned majad ja tänavad tühjaks jäänud, ei kosta enam naeru ega õpetussõnu. Ei kippu ega kõppu, musta ega valget, aad ega beed, kuidas aga soovite.

Südame päiksepoolne tuba on tühi, seal ei ole enam elu, lind lendas välja. Tulid asustasid ämblikud ja ussikesed. Mõnda aega. Siis kasvas mets. Ja sa oled seesama mets ja mul rõõmus meel, sest siin on päris hea seenesaak. Mustikad nagu kartulid ja jänesekapsaid saab hamba alla pista.

See mets teab nii mõndagi. Ma ei julge küsidagi. Ta mühistab oma lehtedega, ta mühistab isegi minu sees. Täidab tühimiku, kus enne oli midagi täiesti teist. Mets teab – pärast kuuski tulevad kased, pärast lehtpuid okaspuud. Metsal on veel igasuguseid teadmisi.

Aga ma ei julge veel küsida. Veel ei söanda. Ta mühiseb nii, et mühiseb minus ja ta mühin on nii uudne, et ma saan värske õhu mürgituse. Ja ta mühiseb veel pealegi: ”Sellest mürgist hakkad sa veel elama,” lehvitades tuuleiilis oma kullitiibu, vaatadates kakusilmadega mulle otsa ja peites mind oma okslikku embusesse kui end parasjagu samblasse kerra sean.

Jah, need padjapüürid tulevad rohelised. Mhm. Ei saa sellest toa üldmulje liiga üheülbaline, vaata teisi seinu, vaata neid mannetuid seinakappe, vaata seda sohvat. Mis värvi see üldse on? See kõik vajaks uuenduskuuri!

Ärkan. Mis see oli?

Siin ei ole padjapüüre ega sohvat. Ma olen üleni sipelgaid täis. Ma olen kusagil kuratteabkus karuberses. Ühtegi viidet ei ole, uni tule tagasi. Mets ei räägi. Või siiski:

“Sa liigud ohtlikke teid pidi. Kas sa tead, et iga asi, mida ütled, muudab sinu elu ja saatust?”

Paistis, et ta tahtis veel midagi ütlema hakata, kuid ma panin käe ta suu peale ja karjusin ennetavalt:

“Jaa!”

“Kas sa tead?” mugises ta peopesataguse häälega.

“Jaa, ma tean kõike, milleks need meeldetuletamised?! Kordamine ei ole tarkuse ema. Misasi üldse on tarkus?” olin vist enda arust jõle küsija küll, tahtes teada. Et kohe vastu vaidlema hakata. Nagu see ikka kipub minema, on vaja oponenti.

“Tarkus tarkus, igaljuhul pole ta Tartus,” osatasid, va värsisepp.

Sõnake siia, sõnake sinna; neid ei tasu visata niisama, kui siis riimis, kui siis nii, et neid kuulataks kui prohveti kuulutust või käo kukkumist, ja nii, et nad ei teeks kellegile liiga, isegi kui nad kannavad maailma kõige jubedamat sõnumit.

Samm siia samm sinna. Päikeselaigud.

Ja siis see juhtus. Need päikeselaigud. Olid äkki äikeselaigud. Suured tumepunased laigud samblasse imendumas, kutsumas kohale metsasanitare suuremat ja väiksemat sorti. Nad hoolitsesid tema maise keha eest täisväärtuslikult. Ta oli nagu kuninga kass. Magas igavest ööd nagu printsess, ta oli õhtu täht, peakangelane. Ta oli mõne aja pärast, ah ärge küsige, see on ju katastroofiline: laiba läheduses selline igavik veeta, laiali tassitud, varuosadeks, igaüks sai oma osa.

Ja sa oled nüüd siinsamas kõikjal. Ma hüüan „uhuuu“ ja sa hüüad „uhuuu“ tagasi. Sa ei vaidle kunagi. Aga sa ei tee värsse ka. Sa ei osata. Sa oled osam minust kui sa olid enne, ma arvan. Pärisem kui enne, toimides toimimata. Osav. Osa, seetähendab, sain samuti sinust osa. Tükikese seda metsa siin, oivaline. Süda enam ei löö. Kõiguvad tumedad puud kuidagi sügavamalt.

Selgus

Lili andis end täiesti jumala hoolde, andis end jumalale kätte, ütleks Lili õepoeg väike-Ants. Aga täpsustagem: Lili ei saanud päris täpselt aru, mis temaga toimub ning mis ja kuidas sündmusi tema elus juhtuma paneb. Juba mõnda aega oli ta tundnud äkki saatuse nähtamatut kätt, see polnud kindlasti mitte kapitalismi nähtamatu käsi, ta nägi veel, et tema jalad ise tatsavad kuhugi, tema suu ise kõneleb ning.... ta liigutab vastavalt mingitele automaatsetele refleksidele, mis tulevad ei tea kust ning mida ta ei oska seletada. Tähendab, lihtne oli seda keerulist nähtust seletada lihtsa lausega: Ta oli Jumala hoole all. Tema ema aga ütles, et kui Lili ise ei otsusta ega tee, teeb seda aeg. Aeg võib ta täitsa nässu keerata, talle igasugu jamasid põhjustada. Ei tohi lasta ajal ohje haarata, nii ütles ema ka. Jah, võib-olla polnud see jumal vaid aeg, mõtiskles Lili, aga ausaltöeldes suurt vahet sel ei olnud, mis see teda siis liigutab, oluline oli see, et see toimus ja et seda sai vaid teadvustada, aga mitte sellele vastu töötada. Sedaenam: Sellele vastu töötamine tundus vale. Nii sammuski ta neid radu jälle ja jälle ja kevadine rohelus võttis maad tema silmades ja jalgade all. Ta tuli koju ja ei läinud taaskord tööle. Ta ei läinud turule ega sõbranna juurde. Mõni oleks seda ka vaimuaiguseks nimetanud, tema nimetas seda vaimunõrkuseks või siis vastupidi - vaimutugevuseks. Puu kasvab ka nii, kuidas talle on ette nähtud, ei tee kõrvalekaldeid omaenese lolli mõtlemise ajel. Sellel lehtival puul on palju puhtam hing, sest ta ei pea mõtlema näiteks, mida õhtuks süüa teha. Sest ta allub kõrgematele võimudele, mis tema eest mõtlevad ja tegutsevad. Lilile jäi vähemalt kritiseerimisrõõm. Ta kõndis neid radu, talle meeldis mõelda, et jumalaradu. Ja sellele mõeldes oli ta rõõmus. Mis aeg? Häh. Ta istus jälle tugitoolis ja sõi õunakooki, vaateväljas televiisor ja Osoon. Koogitükk kukkus seelikule. Lili tegutses tuima rahulikkusega, nagu ikka, ning üritas koogitüki undrukult minema pühkida. Õunatükike suhu, mis siin muud, ega ometi prügikasti. Õunatükike alla neelatud, ei jäänud ta seelikuga ikkagi rahule. Muster oli täiesti rikutud. See oli ta lemmik ja ainus kummalismustriline seelik, mida ta ikka ja jälle kandis - kui see pesumasinas seisis, oli ta enamasti vaid sukapükste väel ning keeldus koduseinte vahelt lahkuma. Juhtugu, mis juhtub. Olgu, Lili vantsis kraanikausi manu ning asus seelikut puhastama. Rasvaplekk puha ju - Lili võttis puhastusvahendi ja asus seelikuotsa nühkima. Juhtus aga nii, et ühel hetkel oli muster pühitud. Seelikus oli valge laik. Lili vahtis mokk töllakil valget laiku. Misasja? Kuidas see peale kõiki neid pesukordi toimuda sai. Ta kasutas õigetavalist nõudepesuvahendit. Sooda vast võtaks värvi maha, aga mitte pesuvahend. See polnud mõni katlakivieemaldaja. Lili oli hämmingus edasi. Kuid nüüd pidi ta kiirelt tegutsema. Ta tiris seeliku seljast. Ning märkas, et seeliku muster ei ole enam sama, mis ta kunagi oli olnud. Ta silme ees kihasid pisikesed ristid ja rombid ja pallikesed hoopis teist elu. Valge laik seelikus lõi mustriharmoonia täitsa sassi, muutis selle millekski täiesti muuks. Mis see muu oli, ei osanud Lili jällegi seletada. Ta traavis teise tuppa ning pani jalga vanad teksapüksid, mis tal varuvaruvaru olukorraks varutud olid. Ja siis ta läks tööle.

Tunnen algust, tunnen lõppu

See lugu. Kõrvaklappides, kõrvus, matab sahisevad kaselehed ja vuhisevad autod, sumiseva linnasfääri. Imelikud kassid ja naabermaja lapsed. Mu helesinine kleit. Ja mis peamine - mu helesinised tennised. Nii õhukese tallaga, et tunda on asfalti sooja embust. Terve maa embas mind. Päikeses praadunud munakivid: kes siin jäätist söönud, kes siidrit manustanud, kes itsitanud valjusti sõbra nalja üle, kes vaikinud piinlikult piieldes majade ülemisemaid aknaid, võib-olla ka katuseid. Hetkeks puudutasid paljad varbad Harjumäe värskendavat muru. Siin maja ees. Siin on vari. Nii soe ja nii külm. Äkki oli see maikuu Tüüpiline kõrgrõhkkond mere ääres.Võin kinnitada. Me olime üks: Mina, maa ja taevas. Ja kõik ümbritsev oli samuti oluline. Tundsin millegi lõppu. Olin seepärast kurb. Tundsin millegi algust. Ma ei saanudki temast lõplikult aru - soojas päevaheleduses selline jahedus. Kuhugi pidin haakuma. Haakusin sellesse tuulde...

#zen #zenit #maailm

Teater ja kino

Teel. Ta seisab. Vaatab paremale. Vaatab vasakule. Suleb silmad, avab need taas. Ohkab. Ja kõnnib edasi. Terve maailma hallus ja tema kollased tänavakingad. Tüüp näeb seda aknast. Siis teeb mikrolaineahi häält ning juustusai on valmis. Ta võtab saia ning astub sellega tagasi köögiakna juurde. Vaatab aknast välja, aga Mariat ei ole seal enam. Hall asfalt. Hall auto möödumas. Jalgrattur ja vanamemm. Meeldiv vihma ja õietolmude aroom. Aga ei ühtegi Mariat. Kas võtta telefon ja helistada tüdrukule? Ei. See tunduks barbaarne. Või tähendab banaalne. Seejärel kuuleb ta uksekella. Noormees heidab pilgu seinakellale. Ajal pole tähtsust. Ta läheb ust avama. See on imepisike üürikorter, ühe toa, aga rõduga. Esikusse jõudmiseks kulub sekund. Aga nagu öeldud, aeg ei oma tähtsust. Tüüp avab ukse. Mõtlematult. Ja seal seisab Maria. „Mu vihmavari jäi siia... tundub, et läheb vihmale.“ Tüüp ei ütle sõnagi vaid võtab toanurgast vihmavarju. „Mitte see!“ ütleb Maria. „See kollane on minu oma, sa ju tead.“ Tüüp võtab siis selle. „Äkki tahad kohvi?“ vihmavari vasakus käes, juustusai paremas käes. „Oleks meeldiv. Ma pole hommikustki veel söönud.“ Maria astub sisse ja naeratab. See on vaid tüübi unelm. Tegelikkuses jääb Maria nägu külmaks, kuigi ta silmades sädeleb kurbus ja kibestumus. Seda on märgata murdosasekundijagu. „See poleks eriti sobilik praegu!“ ütleb ta hoopis. Tüübi silmad on süütud nagu seisaks ta eetikareeglitest penikoormate kaugusel või vastupidi, oleks tema see puhtus, süütus, heatahlikkus ja moraal ise. Siis muutub ta avameelseks: „Mul oleks vaja mingit julgustavat süsti, et vabandada. Aga ma arvan, et ma ei pea vabandama. Ikkagi.“ Naeratus üritab kompentseerida üht-teist. Sellest on tunda mingit rahulikku eneseteadlikkust. Peaks töötama. „Kuidas arvad.“ Vastab Maria ning astub sammu taha poole, „Ma siis hakkan minema.“ „Sinu vihmavari. Tundub, et läheb vihmale.“ Aga ta ei anna seda Mariale vaid passib niisama, toetab end veel esikuseinale. Marial ajab see kulmu kipra. Ta mõtleb sekundi, kaks, mis on päris pikk aeg, et mis nipiga oma praktiline aksessuaar kätte saada. Köögist kuuldub vihmavalingu häält. Nende pilgud, mis enne püsisid üksteise nägudel, pöörduvad. Õigemini pöördub tüübi oma, sest talle meenub, et aken on lahti. „Aken on lahti!“ ütleb ta ja läheb seda kinni panema. Enne seda usaldab ta pooliku juustusaia ja vihmavarju tütarlapse kätte. Maria jõuab samal ajal kui üks sekund kestab ja tüüp kööki põrutab, öelda, et vahet pole, kas aken on kinni või lahti. Aga poiss juba läheb. Maria järgneb talle. Aken on nüüd kinni ja tüüp kustutab vihma jälgi aknalaualt. Maria vaatab kella. See ei näita mingit aega. Ta vaatab tüübi juukseid ja täishigistatud triiksärki. Ja naeratab. „Nagu enne.“ Ta soovib, et poiss veelkord küsiks ta käest, kas sa kohvi tahad. Aga poiss ei tee seda. „See on hoovihm, peaks suht kohe üle minema,“ ütleb noorsand ja žestikuleerib oma saia tagasi. „Ilmselt küll.“ Maria pole kunagi osanud temaga vestelda ega oska ka nüüd. „Panen vee keema,“ raporteerib tüüp, olles saia enda kätte saanud. Jah, üksik laps on kindlasti mõnes mõttes tore ja mõnes mõttes mitte nii tore olla, nõustub Maria mõttes endaga vaadates seda isendit... egotsentrifuuug. „Ma hakkan minema.“ „Oota vesi ära.“ „ Ei. Ma olen oodanud siin faking sajandeid. Ja sa ainult sööd juustusaia siin.“ Selles pahvatuses on peale tänase situatsiooni peidus üldfilosoofiline kandem nende koosveedetud aja kohta, mis tundub, et pole mitte kerge ja üksmeelne olnud. „Mul on kõht tühi,“ hädaldab meesterahvas. Maria laseb silmamunadel lae poole pöörelda, aga ta ei lähe ka ära. Naised on ikka kannatlikud küll. „Oota vesi ära, joome kohvi ja ma tulen ka.“ Tüüp laseb kraaniveel veekeetjasse koguneda ning lülitab masina tööle. Ning toetab siis end köögilaua vastu, silmad tütarlapsele kinnitunud. Maria põrnitseb ta valget särki. Jajah, ma tean, ma olen väga seksikas, tahaks noormees öelda, aga ta ei tee seda. Ta on ratsionaalne ja selliseid meelevaldsusi ei ütle. Miskipärast on ta ratsionaalne ainult Maria juuresolekul. Ta käitumine...on väga talitsetud. Vist. „Ainult mõni minut,“ lausub ta siis kindlalt, „ja ma tulen“ „Lõpuks otsustasid siis.“ Maria ohkab ja heidab asjatu pilgu seinakellale, „me jõuame sinna esimese vaatuse lõpuks, ma pakun!“

Pärandus

Ja siis saabus see päev, mil kogu see kupatus pärandati talle. Rasmus du Pont põrnitses uskumatul kuid pisut rusuval ilmel suurt musta auku, mis tema ees laius. Sammuke veel ja ta oleks oleks... ei oleks enam. Jälgis suurt musta auku ja mõtles, mis sellega peale hakata. Ega polnudki enam midagi väga hakata. Peale suurte plaanide tegemise. Aga need pidid jääma oma aega ootama. Sest terve aasta plaan oli tal juba korrektselt tehtud ning must auk tuli ootamatult, ettekuulutamata, isegi Rasmuse teadmata, tema teele ja plännerisse. See oli ta vanemate pärandus. Vanemate, keda ta õieti ei tundnudki ning keda ta ei uskunudki elavate kirjas olevat. Aga nad siiski olid – sellest andis tunnistust see suur must auk siin. Kas auk ootab? Kas temast saab aasta jooksul mingit kasu või asja? Rasmus ei jõudnud silmagi pilgutada kui tema kõrval seisev pässakas meesterahvas häälitses, nagu oleks talle midagi kurku jäänud. Tolmukübe kratsimas bronhhi või nii. „Nonii, mine nüüd koju,“ ütles see notar, lai kassinaeratus näol. Tal olid hallid turris juuksekarvad ning Rasmusele tundus, et ka ta kõrvade peal kasvas üht-teist. Tülgastav – sellises ametis härra peaks ju ometi tundma enese eest hoolitsemise kunste – see peaks olema elementaarne. Aga iva oli notari jutu sees olemas, tema karvastikust hoolimata. Ja Rasmus läkski. Astus auku. Ja jäi sinna pikkadeks aastateks.

#mustauk #maagia

Magnettormid ja Tormi

Kui ma laman siin, siis on lagi valge ja taevas kaugel. ja laes on ämblik.

Tegelikult seisis ta parasjagu köögis akna juures, määris võid oma leiva peale ning ei pannud tähelegi, millise sabina ja krabinaga vihma sadas.

”Välisuks kinni!” karjus vanaisa teisest toast. Ta ei viitsinud ennast eriti ratastooliga esikusse veeretada.

Poiss läks pani ukse kinni.

Hetk enne seda nägi ta, mis ilm väljas teeb. Terve aed, eriti tikripõõsad ning aiaäärsemad õunapuuoksad olid pesu täis – alukaid, sokke ja mõningaid triiksärke. Tuul oli teinud nendega oma töö ja lennutanud, kuhu iganes.

Ta kõndis võileivaga mööda märga muru ja asus pesu korjama.

Sajandi torm oli nende majast ja linnast üle käinud. Tormi ei teadnudki kohe. Ta oli passinud köögis ja õige mitu võileiba valmis vorpinud ja need siis ära söönud.

Uudisteportaalid ja naabrite vahelised vestlused kihasid tormitöö kurbadest tagajärgedest. Oli kuulda juhtumeid, kuidas tuul olla kellegi majal katuse ära viinud ja kellegi aiateibad hunnikuse ajanud.

Kindlalt teadis Tormi vaid üht – vanaisa ütles, et tal selg valutab. Valutab niimoodi imelikult, nagu oleksid magnettormid jälle lahti. Magnettormid, need on negatiivsed asjad üldiselt.

Ja nii siis juhtuski, et kui poiss teisel pool tänavat vana klassiõde nägi ning tema poole marssima hakkas, sai ta vasakult lähenevalt autolt sellise löögi, et ta üle masina kapoti lendas, seal ehmunud noore daami karjatust aimas ning siis nõnda valusalt vastu maad potsatas, et nüüd siis... Nüüd lamas ta siin haiglas, vahtis lage ja luuletas.

Klassiõde tuli teda šokolaadi ja rahustava flöödimuusikaga vaatama. Tüdrukule tundus, et poiss on oma räsitud olukorrast hoolimata armas. Poisile tundus, et nüüd saab neid ratastel isikuid ühes majas olema kaks.

“Selleks ajaks on magnettormid läbi!” ütles vanaisa unenäos.

“Ma leidsin su sokid teisel pool autoteed!” ütles klassiõde unenäos.

#värskerôhk #tormid #perfektnetorm

Guilty pleasure aka kribin-krabin

Alguses tuleb rääkida ilmast. See on selline hiliskevadine, kus pilved on dramaatilised ja liiguvad kiiresti, vahel vihma endaga kaasa tuues. Nad on nii madalal, kui neid ainult püüda saaks, et kahekümnenelja- ja rohkemakorruselised büroo- ja hotellihooned on ninapidi pilvedes. Saate aru küll, viimaseid korruseid ei ole üldse näha. Ja siis on udu madalamal linna kohal, päris sageli. Selle udu sees valdab sind sarnane dramaatilisus, nagu oleksid ise büroohoone katusekorrus, pea pilvedes. Umbes nii see on. Udus on kõik inimesed fantoomid, auto võib tulla kust iganes ja sind alla ajada. Ja autojuht võib küsida, et kas see oli nüüd tont või inimene. Kui ta pärast oma sõidumasinal mõlke, mustjaks hüübinud verd, riidetükke ja karvu näeb, ei ole ta ikka veel kindel. Juhi soovmõtlemine pealkirjastab olukorra fantoomseks. Mida? Fantoomrasedus? Jah, nii võib öelda küll, kui seljas on veel talvejope ja BMI on sutsu suur. Aga…

Sisemonoloogiga jätkata? Kas jätkata oleviku või mineviku ajas? Kus me olemegi nüüd oma jutuga?

Tegemist võib olla igikestva atmosfääriga. Tegemist võib olla pidevalt kummitava selgelttajutava mälestusega...

Kribin-krabin. Tumedad juuksesalgud tema keskendunud näo ees olid ilmselgelt sorgu vajunud, nägu rasvane, prillid määrdunud – ta sai aru küll, et on võimalik ainult kohvipeal elada, sest istuva eluviisiga pole muid kaloreid tarvis, nagu reibas töökaaslane teiselt korruselt kinnitas, pluss veel, et see oli ju lihtsalt romantiline – kohvi ja sigaretid. Aga ei kumbagi saanud see rasvase näo, juuste ja prillidega indiviid endale tervise pärast lubada. Mängust tulnuks tegelikult välja jätta ka süsivesikud. Koerasaba.

Automaatselt, nagu koerasaba teeb seda, mis ta teeb, tungis tema käeke vahukommide krõbisevasse plastikpakendisse ja väljus sealt kamalutäie maiustega, samal ajal blokeeris mõistus teise töökaaslase hoiatavad, või pigem pahakspanevaid silmasignaale.

Polina asetas pliiatsi taaskord ruudulisele paberile, äsjaostetud roosale valgete mummudega tobepalju maksnud märkmiku paberile. Hello Kitty oli vihiku esikaanele pisikeselt ja armsalt trükitud. Seda märkmikukest ei näinud peale tema enda mitte keegi.

Peale nendesinaste pilvede paistis kontoriaknast, laiade ribakardinate vahelt erinevates värvides majakatuseid, millel sagisid kajakamassiivid, eks nad sõid ja sittusid, lendasid ja kisendasid omavahel toidu ja kaaslase pärast. Vahel kõlas märguandepruutsatusi eemalt sadamast. Need olid suured laevad. Tulid ja läksid.

Ja suures klaasist hoones askeldas terve mõne väikelinnatäis inimesi. Klõpsisid vilkalt klaviatuuril, rääkisid telefonidega, käisid koosolekutel, saalisid ruumist ruumi, ajasid asju. Kaugeltvaadates võis jääda imelik mulje, et mida nad seal sagivad. Mille nimel selline 8-12 tunnine sagin?

Ja miks paistavad kõik selle hoone aknad läbi üldsegi? Bürokraatia köögipool on sigri-migri. Kui kaugelt vaadata. Ja kui kuulata? Paberihunt huugas, printerid ja skännerid ning arvutid koos ventilatsiooniga – need olid rahustavaks taustamuusikaks Polina kõrvadele, mis juba mõnda aega kuulmisaparaati kandsid.

«Vaata, see tarne...»

«Mida nad ütlesid?»

«Prognoosid-prognoosid»

«Palun otsusta juba ära oma puhkuseajad!»

«Ma pole ikka veel aru saanud, mida me siin täpselt teeme,» naeratas ülemus uustulnukale sõbramehelikult oma valget hambapärlikeed, disainerrõivad perfektses kooskõlas figuuriga, lõhnabukett nagu Yves Saint Laurent`i see lilla pudel, “aga ma näen tunneli lõpus valgust. Hehe.»

Selline ütlemine oli lubatud ainult talle, ülemusele, tema enda poolt. Ja uustulnuk juhatati Polina juurde. Polina ütles, et tal on praegu tegemist, kuidas oleks kohtumisega poole tunni pärast. “Kohvimasin on siit vasakule minna, natuke edasi ja siis vasakule, minna kohvilõhna suunas.”

Arusaamatu nägu uustulnuki poolt, kellel oli juba kohvitass käes.

“Mul on siin üks oluline asi ajada, palun mine uuri neid materjale”

Ebamäärane ja ebanormaalselt raske kaustik lendas uustulnuki kätte.

Polina pühkis laubalt higi ja pöördus Hello Kitty poole.

Kohvimasina juures oli jälle see sama kutt: terve suure kontorihoone, terve linna, riigi, ilmselt terve maailma pealt nii ainulaadne ja omasugune ning samas väga harilik, et tema eemalseisvat triiksärgistatud selga põrnitsedes jõudis Polinal pähe tulla miljon küsimust, mõned vastused, palju mõtteid.

Milline ta siis oli? Praegu kallas ta omale uduhommikuse unerahuga kohvi. Polinal oli aega mõtiskleda maa ja ilm, aga ausaltöeldes kiilus ta aju kinni, kui see inimene lähedusse sattus. Üldiselt oli see noormees selline, kelle kohta võis öelda, et ta on oma inimene. Polina oli seda harjutanud – ta tundis inimesi juba kõndimise maneerist, tundis silmavaatest, liigitas ka jalanõude järgi. Ta oli tabanud ennast imiteerimast tema kõnnakut, sest see oli peaaegu identne tema enda omaga. Aga ta ei jõudnud kunagi tema jalanõudeni.

Jah, see oli selline soe äratundmine, aga see on ka selline ohtlik poolabitu tunne, kui pead hinge kinni hoides alistuma, sest teisel inimesel talle endale teadmatu võim sinu üle, sind mõjutada, noh eeskätt mõjutada lihtsalt seisma seal nagu debiilik ja käituma nagu robot. Mõnedel on selline võime kindlasti eneseteadlikult ka. Ülemusel näiteks. Muidu poleks ta ülemus.

Mis selliste olukordadega peale hakata?

Pliiats peatus, Polina pilk takerdus omaenda kirjutatud ridadele ja nende vahelistele heledatele aladele. Käekirja eest oli ta algkoolis kiita saanud. Nüüdki polnud sel häda midagi. Ta suunurgad kerkisid muigvele.

Ma saan sellest kirjutada!

Ainus positiivne ja aktiivne tahk minu armuelus!

Rõõmuhelk prillide taga, sättis Polina tumeda juuksesalgu kõrvataha ja otsis välja spetsiaalse prilliklaaside puhastamise rätikukese. Mida muud selle kutiga peale hakata, jah! Aga ta ei teadnud temast peaaegu mitte midagi, ta võis ainult oletada ja arvata, mida ise tahtis. Ilmselt teeb tema praegu kusagil samamoodi?

Uustulnuk oli istet võtnud sinnasamma Polina lähedale rohelisele plasttoolile ning ta rapsis kaustiku lehekülgede kallal.

“Mul oleks üks küsimus!”

Polina tõstis oma õnnehetkest pundunud näo:”No mida?” tahtis ta juba kurjalt küsida. Uus tegi küsimusega 2 suurt viga:

1. “oleks”

2. Küsi juba, mitte ära viita sellele, et sul nagu üks küsimus oleks.

Ta kasutas küsimuse täispotentsiaali ning vastas:

“üks hetk, ma ütlesin, et mul on praegu tegemist, kuni umbes pool tundi. Kogu oma küsimused kokku ja küsi siis, kordan, kohvituba on vasakut kätt..”

Tagasi.

Nende esimene kohtumine selle hurmava omainimesega. Hommikul kohvimasina juures oli mingist kööginurgast kähe ja pingutatud «Tere» lagedale ilmuud. Polina mõistis, et see oli nende sõpruse alussammastik ja ta elu pöördeline hetk. Tema silmavaade oli nii tähenduslik. Sellest võinuks välja lugeda suure jupi ta elulugu ja tervislikku seisundit, aga Polina mõistis signaali esmast tähendust: «kas suhkrukuubikud on tõesti otsas?» Kui aus olla, siis muutus selline silm-silma-vastu-silmapilk, mis tundus kestvat terve ööpäeva, nii et taustapilte võis vahetada (tema kontoriköögis, tema Polina pisikeses köögis, tema lihtsalt mingi värvilise säbruga taustal) talumatult pingeliseks. Seepärast tuli Polinal köögist kiiremas korras sääred teha ja sekretärile suhkrumurest teatama minna.

Mälupildid kordasid ennast ja muundusid. See mees tema köögis. Tema vastasmaja rõdul kajakaga kaklemas, tema büroohoonete vahel liikumas fantoomina - juuksed eimingit värvi, mantel ja seljakott ilma värvita. Heal juhul sai paksus udus eristada ta tumedaid kontuure, nii et iga hetk võis temast üle sõita eiteakust ilmunud sõiduk. Kriiiks!

Kribin-krabin. Tume juuksesalk pöörles ümber oma telje ,Pliiatsi, nagu kiisu ümber palava pudru. Väga armas kiisu. Polinal oli jätkuvalt miljon küsimust, mõned vastused, palju mõtteid.

Uustulnukal oli ka, aga ta pidi veel vähemalt 15 minutit ootama.

#udu #kawai girl #love #dog #cat

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs

lühhikesed juttud / lootusetu mari