Jaak Reichmann – Puidu talust kohtuministriks
Astri Schönfelder, arhivaar
Rahvusarhiivi isikufondidele on lisandunud sõdadevahelise Eesti Vabariigi kohtu- ja riigitegelase, Kohtukoja esimehe Jaak Reichmanni (1874-1945) arhiiv (ERA.5069). Tema elu ja tegevus oli tihedalt seotud Eesti riigi teise kõrgema üldkohtu, Kohtupalati (alates 1935. aastast Kohtukoja) tööga.
Jaak Reichmanni elust ...
Jõukast Mulgimaa talust pärit Jaak Reichmann õppis Peterburis õigusteadust ning töötas Tallinnas vandeadvokaadina, kuni temast sai 13. novembril 1918 iseseisva Eesti riigi esimene ametisse määratud kohtunik, kelle Ajutine Valitsus nimetas Kohtupalati (siis veel Tallinna ringkonnakohtu) esimeheks. „Eesti kohtu Nestor, tugev ja võimas õigusemõistmise tamm“, nagu Elmar Tambek teda oma mälestustes nimetab, jäi sellele ametikohale kuni 13. augustini 1940, mil ta vanaduspiiri ületamise ettekäändel ametist vabastati.1 Jaak Reichmann oli seega ka üks pikima ametiajaga kohtunikest, tema karjäär „katkes“ üksnes kaheks aastaks (25.01.1921-20.01.1923), kui ta oli kohtuminister K. Pätsi ja J. Kuke valitsuses.
Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal määrati Jaak Reichmann taas Kohtukoja liikmeks. Ta arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 24. jaanuaril 1945 süüdistatuna Vene NFSV Kriminaalkoodeksi §58-1aalusel riigireetmises ja koostöös Saksa võimudega. Jaak Reichmann suri Tallinna vanglas 1. mail 1945.
Vaatamata tähelepanuväärsele ja pikaajalisele panusele Eesti Vabariigi õigusmõistmissüsteemi, on Jaak Reichmanni elukäiku ja ametialast tegevust kajastav dokumentaalne pärand fragmentaarne.
Tõenäoliselt on siin oma osa Vene repressiivorganite tegevusel, sest natsionaliseeriti ju Reichmannide majad, arreteerimisega kaasnes varanduse röövimine ja dokumentide konfiskeerimine. Viimane dokument Jaak Reichmannilt on abikaasa Anna poolt vanglasse viidud paki sisunimekiri, kortsus ja luitunud ruuduline paberileht, millele 70. aastane endine kohtunik on kirjutanud „получил“.
Vähe isikut, palju ajastut
Rahvusarhiivis on sarnaseid, represseeritute laste või lastelaste poolt hiljem kokku kogutud dokumentide kollektsioone või fragmentaarseid kogumeid teisigi, näiteks riigivanem Fr. Akeli või õiguskantsler A. Palvadre kogu. Ja nii mõnigi kord on arhiivkogu sisust kõnekam selle provenients: Jaak Reichmanni arhiivi üleandja, tütretütar Pilvi Pehme sõnul olid mõned – tänasel päeval täiesti „süütutena“ näivad dokumendid – isikutunnistused ja teenistuskirjad – peidetud võimuesindajate eest majaseina sisse.
Endise õigusriigi kohtuniku abikaasana on Anna Reichmann teinud järelepärimisi Eesti NSV justiitsorganitele oma mehe arreteerimise ja käekäigu kohta. Reichmanni fondis on säilinud küll üksnes ametiasutuste sisutühjad vastused, kuid needki on omaette allikaliik nõukogude aja algusest, mil kodanike usk õigusriigi võimalikkusesse veel päriselt kadunud ei olnud.
Veel 1958. aastal on Anna Reichmannil olnud jõudu astuda vastu Nõukogude Liidu seaduspärastatud anarhiale ning nõuda ENSV Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamuvalitsuselt tagasi oma äravõetud kodu. Talle vastati järgmiselt: „Vastuseks Teie avaldusele Tallinn – Nõmmel [...] asuva majavalduse tagastamise küsimuses kohaliku nõukogu elamufondist teatab Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamute Valitsus, et majavalduse tagastamiseks puudub seaduslik alus, kuna Teie abikaasale Jaak Reichmannile on kuulunud peale kõneall oleva majavalduse veel Tallinnas Raua tn. 36 asuv majavaldus / kasuliku pinnaga 570,8 rm/, milline on natsionaliseeritud 1940.a.“2
Jaak Reichmanni fond ongi pigem näide pärandkogust, kus isiku enda elu ja tööd kajastavat materjali on napilt. Säilinud on peamiselt isikut- ja perekonnaseisu tõendavad dokumendid, ametisse nimetamise käskkirjad jms. Kahtlemata on huvipakkuvaim säilik Jaak Reichmanni mälestuste käsikiri I maailmasõjast, mis algab tema mobilisatsiooniga juulis 1914, kirjeldab tema käekäiku 163. jalaväepolgus sõjategevuse päevaraamatupidaja ja kohtuasjaajajana eesliinil Lublini lähistel ja Rumeenia rindel 47. korpuse sõjakohtu prokuröri juures, ning lõpeb 1918. aasta veebruaris tagasipöördumisega Eestisse.
Tsaariarmee paberitöö välioludes. Keskel mõõga ja paberitega Jaak Reichmann. ERA.5069.1.7.6
Reichmanni fondis on teisigi, isikuga küll seotud, aga ka hoopis avaramas kontekstis huvipakkuvaid arhivaale, näiteks Nõmmele rajatud Peetri eeslinna kruntide plaan 1913. aastast või fotod Peterburi eesti üliõpilastest, kust meile vaatab vastu noor Jaan Teemant, tundmatuseni erinev hilisema aja piltidelt tuttavast riigimehest.
Talupojad, üliõpilased, õigusemõistjad, riigijuhid – eestlasi 20. sajandi I poole fotodel
Viljandimaa Tarvastu valla Puidu talu peremees Jaak (1845–1922) ja perenaine ja Liis Reichmann (1849–?). Seisavad nende kolm poega Jaan, Jaak ja Johan. Jaan (1869-1910?) ja Jaak õppisid kõrgkoolis, Jaagust sai kohtunik Tallinnas, noorim poeg Johan (1879–1942) saadeti Soome põllutöökooli. Pildistatud 1900. aasta paiku Viljandis Alexander Livenstroemi ateljees. ERA.5069.1.7.6
Reichmannide perekonnafoto on justkui illustratsiooniks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti ühiskonnas aset leidnud murrangutele. Siin peegelduvad talurahva jõukuse kasv ja rahvusliku eneseteadvuse tõus, mis tegi talulastest haritlased ja linnakodanikud.
Nagu mitmed teisedki juristiks pürgivad eesti noormehed, otsustas ka Jaak Reichmann astuda mitte Tartu, vaid hoopis Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. 1880. aastate venestamisega oli hävitatud
Tartu ülikooli õigusharidussüsteem ja haridustase ning tihti eelistati nüüd hoopis tsaaririigi pealinna kõrgkoole. Tsiteerides Raimo Pullati Peterburi-raamatut sai 19. ja 20. sajandi vahetusel just sellest linnast eesti haritlaskonna peamisi kasvulavasid. Siin õppisid insenerid, arhitektid, kooliõpetajad, arstid, muusikud, kunstikud, laevajuhid, maamõõtjad, apteekrid ja sõjaväelased. Eriti oluliseks kujunes Neevalinn tulevastele juristidele – Esimese maailmasõja eel ja ajal käis siinses õigusteaduskonnas ligi pool Peterburi ülikooli Eestist pärit tudengitest.3
Peterburi eesti üliõpilased. Teises reas vasakult 2. Jaak Reichmann, 3. Eduard Säkk, 4. Jaan Teemant, 5. Voldemar Lender. Foto on tehtud umbes 1900. aastal Peterburis Aleksander Semenenko ateljees4. ERA.5069.1.8.1.
Ilmselt pole tollaseid, Kodu-Eestist kaugel õppivate noormeeste grupifotosid säilinud just palju, ning seda enam väärib esiletõstmist selliste portreegruppide suurepärane kvaliteet. Fotol on selgelt eristatavad nii inimeste näojooned kui erinevate kõrgkoolide ametlik vormiriietus.
Kuigi enamuse pildilolijate nimesid pole teada, ning enam kui saja aasta taguse foto puhul pole enam ka tuge inimese mälust, on nende noormeeste nägudel jäädvustatud hoopis midagi enamat kui pelgalt nimed. Väino Sirk kirjutab Raimo Pullati Peterburi-raamatut retsenseerides:
„Vaadakem Peterburi eestlaste näoilmet arvukatel illustratsioonidel: rahulik enesekindlus, väärikus, eneseteadvus. Selline ilme oli omane eestlastele Eesti Vabariigis 1920. aastatel. Ehkki samas asus Vene tsarismi keskus, Neevalinna elanikke see ilmselt vaimselt ei lämmatanud. Ometi võõrduti Peterburis mitte ainult oma rahvast ja esivanemate maast, vaid ka oma vanematest. See oli lootuste linna teine külg, mida autor lugejale korduvalt meenutab.“5
Peterburi eesti üliõpilased koondusid juba 1880. aastatel, kuid kindlama ühenduseni jõuti 1897. aastal, kui karskusseltsi Ustavus juurde koondus kuueliikmeline rühm, kes alustas tegevust Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi nime all.
Peterburi EÜSi algtuumik tegutses „rahvusliku meelsuse ning oma rahva ja kodumaa armastuse alalhoidmiseks ja õhutamiseks“. 6
Fotol vasakult: (1. rida) 1. Nikolai Kann (1873–1948, haridustegelane ja poliitik, lõpetas 1901 Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna), 2. Voldemar Lender (1876–1939), insener, esimene eestlasest Tallinna linnapea (1906–1913), õppis Peterburi ülikooli füüsika- ja matemaatika osakonnas ning Peterburi Tehnoloogia Instituudis (1897–1902), 3. Eduard Säkk (1875–1943), insener, tööstur ja poliitik, õppis Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, lõpetas 1901 Tehnoloogia Instituudi, 4. Rudolf Allmann (1876–1958), agronoom, põllumajandustegelane, õppis Peterburi ülikoolis (1896–1900).
(2. rida) 1. Jaak Reichmann (1874–1945) kohtuminister, Kohtukoja esimees, 2. Jaan Teemant (1872–1941, poliitik ja advokaat, riigivanem, mõlemad lõpetasid 1901 Peterburi ülikooli õigusteaduskonna. ERA.5069.1.8.4
... ja sama seltskond ligi nelikümmend aastat hiljem. Vasakult: Nikolai Kann, Voldemar Lender, Eduard Säkk, Rudolf Allmann, (seisavad) Jaak Reichmann ja Jaan Teemant.ERA.5069.1.8.5
Peterburi „sõprade salgakest“ meenutab pikemalt oma mälestuses Voldemar Lenderi abikaasa, legendaarne koolidirektriss ja haridustegelane Elfriede Lender. Muu hulgas mainib ta, et mõni aasta enne Teist maailmasõda kutsunud Eduard Säkki abikaasa need kuus endist ülikoolikaaslast veel kord kokku7. Ehk ongi see foto tehtud tookord Säkkide kodus Nõmmel?
1. T. Anepaio. Kohtupalat. – Eesti Jurist 7-8/1994, lk 45; E. Tambek. Tõus ja mõõn. 2010, lk 139.
3 R. Pullat. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004; V. Sirk. Raamat eestluse sepikojast Neeva kallastel. – Tuna 1/2005, lk. 139-142, lk 140.
4 Vt ka T. Grünthal. Peterburi eestlaskond ja selle osa rahvuslikus töös. – Minevikust tulevikku. Stockholm 1954, lk 13, 15.
6 T. Karjahärm, V. Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed. Tallinn 1997, lk 189. Fotot on kasutatud mitmes trükises, käesolevas fondis leidub Eesti 20. sajandi alguse sündmusi kajastavast teosest pärinev üksikleht fotololijate nimedega, ERA.5069.1.8, l 11.
7 E. Lender. Minu lastele, 2010, lk 113.
