3 aastat
Ma vahepeal käin siin ja vaatan oma vanu postitusi.. siis võtan uue postituse akna lahti ja üritan kirjutada.. kuid midagi ei tule. täna sattusin jälle siia oma postitusi lugema ja avastain, et mu viimane postitus oli täpselt 1 aasta tagasi. oi
see sügis on eriline erinevate tähtpäevade poolest.. ühe just nimetasin :D pole 1 aasta siia midagi kirjutanud- vahepeal on nii palju juhtunud.
3 a tagasi ma otsustasin Tallinnas asjad kokku tõmmata, tulin üksi koos oma Corneliusega Viljandisse elama nii, et ma ei teadnud siin mitte kedagi. Kõik oli uus - varem olin Viljandis ainult 2 korda käinud. Praegu tagasi mõeldes üllatun üha enam, et kus see julgus mul tuli. kust see mõte tuli. kust see kõik tuli. Minu jaoks oli see tõepoolest tabula rasa - uus leht elus. 2 aastat töötasin linnavalitsuses tugiisikuna ja nüüd selle aasta septembris sai juba 1 aasta kriminaalhooldusametnikuna töötatud. Uskumatu, kuhu aeg lendab. Hiljuti pärjati mind parima uue riigiametniku nominatsiooniga. Võit läks kellelegi teisele, kuid minu jaoks on nominatsioon ka juba suur võit. Juba see, et mind märgati. Algus kriminaalhoolduses oli päris väljakutsete rohke - olin ju ainult 2 nädalat tööl olnud, kui vanemad olijad jäid äkitselt haiguslehele ja mina koos teise uuega siis proovisime uppuval laeval ellu jääda. Ausalt, see oli päris keeruline. Arvestades kõike seda, et kriminaalhooldusest oli mul alustades 0 teadmist, 0 kogemust ning 0 ettekujutust sellest tööst. Minu suureks plussiks oli kogemus sotsiaaltöötajana, ei kartnud neid inimesi, kes seal vastuvõttudel käivad. Muust osast ma ei teadnud mitte midagi. Nüüd aga 1 aastaga olen meeletult palju õppinud sellest ametist ja ma arvan ka, et ma olen inimesena kasvanud.
Viljandisse tulles üsna kohe hakkasin ma ka rahvatantsu trennis käima, sellel suvel oli siis esimene Viljandimaa tantsupidu, kus sai osaleda. Mu esimene tantsupidu üldse.
Vahepeal tekkis segane olukord mu elus - esile kerkis küsimus kas minna Tallinnasse tagasi - ma vahepeal hirmsasti tahtsin sinna, aga nüüdseks olen aru saanud, et see oli ilmselt lihtsalt mingi mälestus või igatsus. Reaalsuses tunnen, et Viljandi on minu linn, leiaks nüüd siin ühe toreda inimese ka, kellega elu siin nautida.
magistritööga endiselt tegelen, püüan selle tuleval talvel ära kaitsta.
endiselt tegelen käsitööga - viin ikka ehteid Svetasse müüki. hiljuti käisin neid vaatamas. mul hea meel, et ma saan neid endiselt sinna viia, inimestele pakub huvi. Kahjuks töökoormuse ja magistritööga seonduvalt ei ole väga palju uut midagi tulnud.
olen tänulik selle üle, mis mu elus on
aitäh