Kuidas me esimest korda elus olime nii lähedal lennust maha jäämisele
Kirjutan selle postituse teadlikult eesti keeles, et mitte solvata asjaosalisi... :D (Ja südamest loodan, et google tõlget keegi kasutama ei hakka. Või siis, et google tõlge paneks pange!)
Eile hommikul istusime siis Anuga oma hosteli eesruumis pingil ja ootasime oma mehhiklasest tuttavat. Paar päeva tagasi oli ta ise pakkunud, et viib meid lennujaama. Kohtasime teda oma esimeses hostelis. Ülitore inimene. Iga päev veel kirjutas Anule ka, et tuleb võtab meid esmaspäeva hommikul peale ning viib meid ilusti lennujaama. Leppisime kokku kella poole üheks. Ta ütles, et hakakb kaheteist ajal töölt tulema. No kell oli juba siis üle kolmveerand ühe, kui ta polnud veel ikka vastanud, et kus maal tema on. Ahjaa, meie lend pidi kell 15.55 minema. Cancun - London. Soovitavalt võiks siis hiljemalt kaks tundi kohal olla, lennufirma veel ütles, et sellele lennule soovitab 3 tundi varem olla. Ja meie asusime Playa del Carmenis, umbes tunni aja kaugusel Cancuni lennujaamast.
Nii. Tema siis vastas 10 minutit enne ühte, et “vabandust, ma ikka veel tööl, jään natuke hiljaks”. Me Anuga hakkame naerma ja räägime omavahel, no kui kaua on natuke??? Et meil pole enam aegagi :D Tegime kiire otsuse, et üritame bussi peale saada. Kirjutasime talle, et meil pole aega oodata, et lidume bussi peale.
Jõudsime bussijaama. Tädi ütles, et 10 minuti pärast läheb buss. Kell 13.10 siis. Muidugi kaardiga maksta ei saanud, pidin turboga veel pangaautomaadi leidma. Leidsin. Sain raha ka.Tädi oli seal üsna rahutu, et kuidas ma ikka ei loe enne, et kaardiga ei saa maksta, ja et mul sula pole. Aga saime piletid, tänasime ette-taha. Saime kenasti bussi peale. Olime päris õnnelikud juba, et oh, ilusti graafikus. Aga muidugi, enne peatusime esimeses terminalis ja siis teises ning lõpuks kolmandas - seal, kus meil oli vaja olla.
Vaatasime kella. Kell oli 14.40. Naersime jälle ja lõime ruskasi kokku, et jess, ära tegime, et pardale mineku sulgemiseni on 55 minutit aega, et küll jõuame.
Lennujaamas pidin prilli ikka ette panema, et midagigi sealt lugeda saaks, et kus meie check-in tehtud saaks. (Jah, tahtsime küll enne online check-in’i teha, aga Thomas Cook Airlines ei lase Cancuni lennujaamas online’i teha!) Aga leidsime õige koha, saime pagasi ära antud ja siis tuli järgmine monkey meile kaela. Nimelt olime Mehhikosse sisenenud maad mööda ning selle onu andmete kohaselt oleks meil ainult 7 päeva olnud, et riigist välja minna, et oleks ilma mingi paberimajanduseta saanud. Saatis meid migratsiooni. Aega hakkas juba vähemaks jääma. Pooljoostes lidusime migratsiooni putkasse. Ning voh opsti, tahtsid hoopis päris kenakese summa raha, sest me tulime maadpidi, aga ära läksime õhkupidi. No siis pidin jälle leidma automaadi, et sealt veel raha võtta. (Ja otseloomulikult kaks inglise härrat olid mul ees, kes ei saanud automaadist raha ning siis vandusid seal ja neil läks üldse kaua aega.) Aga sain ka selle raha kätte ning lõpuks templi õigesse kohta.
Jooksime siis tagasi onu juurde, et oma pileteid saada. Hakkas juba kätte andma, kui tuli tal meelde, et oh, peaks ikka kontrollima, kas piletid lähevad õigetele inimestele. Uuris seal mitu minutit, siis juba hakkas tagasi andma kui teine onu tuli, et kas ikka on nemad. Uuris veel ja tegi märkmeid. Mina hakkasin juba kannatust kaotama. Aga saime ikka piletid kätte ning nüüd panime küll joostes turvaväravateni.
Jõudsime sinna ning esimesena peab eksole piletit ja passi näitama. Seal onu ikka imestas, et oi Estonia! Püüdsin viisakas olla, aga samas, et mitte kauaks juttu rääkima.
Ning järgmisena otseloomulikult püüdis see masin minu koti kinni, et tuleb ikka üle vaadata. Aga ega seal Mehhikos ju kiiret kuskile pole. Seisin järjekorras üle 10 minuti, et üldse mu kotti vaatama hakataks. Ja siiis uuuuris ja uuuris ja otsis ja otsis, aga midagi ei leidnud. Võisin koti kokku pakkida ja vurama panna jälle.
Õnneks oli värav lähedal ning boarding oli täies hoos. Jõudsime. Ei jäänud maha. Aga ikkagi naersime ja nõustusime omavahel, kui on sellised asjad, kus sa kindlalt pead olema, ega sa ei saa maha jääda, siis usalda iseennast ja ainult iseenda jõude. Ning ära iial usalda mehhiklast :D
Ning, tere London!