Pornichet Select ja 300 miili soolo
Pornichet on väikene linn Lääne-Prantsusmaal Bretagnes, Biscaya ääres Atlandi Ookeani kaldal. 19. sajandi lõpus rajatud raudtee ja Deauville'i eeskujul kasiino- ja luksuslinnaks brändinud kohalik magnaat onu Robert muutis kandi pariislaste jaoks suvitusmekaks, kus oma koerakeste ja armukestega nädalalõppe käidi veetmas. II maailmasõda muutis aga pilti ja nädalalõppudel käisid siin nüüd end tankimas hoopis Saksa U-Bootid.
Olles eelnevalt finiši ees öö otsa ankrus pendeldanud, jõudsin mina Lenduriga siia peale hooaja esimese võistluse õnnelikku lõppu, kui U-Bootid juba lahkunud olid.
Ettevalmistused algasid uue suurürituse jaoks - Pornichet Select oma tugeva 300 miilise peatusteta soolosõiduga kivide vahelt välja ja ümber saarte lõunasse Les Sables-d'Olonne'ini ja tagasi ülesse, ümber Groix saare ja siis samasse kohta, kus alustati. Kohalikud ütlesid, et Select on võistluse nimi sellepärast, et see eraldab terad sõkaldest. See on parajalt pikk, et pead täpselt oma unekava läbi mõtlema ja samas mitte liiga pikk, et saaksid liiga palju magada. Ehk siis ideaalsed võimalused kõigile zombiestumise või loomulike hallutsinatsioonide huvilistele.
Nagu ikka, on enne võistluseid paati ettevalmistades stressipügalad vähe roosakamad kui võistluse enda ajal. Pidin mööda erinevaid linnasid ringi sõtkuma, et paati vajaminev ujuvus tagada mingite vahujuppidega, et starti lubataks. Neid ma siis lõikasin üks öösel kuskil anonüümseks jääda soovival parkimisplatsil välja, et autosse ära mahuks ja pärast installeerisin nii et veri taga. Korralikult tuli veel ära parandada ka carbonist pulk, mis roolide vahel istub ja eelmise võistluse ajal oma selja katkestas. Alan aitas ja lubas, et kui see peaks võistluste ajal uuesti katki minema, tuleb ta kasvõi keset ookeani seda parandama.
Kohale oli saabunud ka unetaimer. Kallis aga kasutajakogemuse perspektiivist täiesti läbimõtlemata junn. Lisasin sinna juurde väikese lüliti, millega (ahhaa moment) saab seadme sisse lülitada ja punase lambikese, mis näitas, kas lüliti on sees või mitte. Muutus kohe palju sõbralikumaks.
Enne starti läbisime uuesti kogu turvakontrollinduse ja otsustasin osaleda ka une eksperimendis. See tähendas seda, et peale kiiret sissejuhatust uneteadusesse, pidin läbima reaktsioonikiirustesti, mida siis tuli korrata kohe peale finišit, et hinnata, kui palju mu tähelepanuvõime ja reaktsioonikiirus peale 3 ööpäevast ookeanikütet muutunud on.
Ilm tõotas tulla tugev. Kõik testisid oma tormi purjesid ja triivankruid. Taglastus keerati pingesse ja kuivülikonnad toodi välja hingama. Stardi päeval valitses tavaline üleüldine närvilisus, liikusid jutud ja kõhklused-kahtlused, mis tavaliselt peale otsade andmist kõigil kaovad.
Start õnnestus mul väga hästi. See on ülioluline, mis siis, et on pikk sõit. Minu manöövrid on aeglasemad kui teistel - puudub ajaline/rahaline võimalus trenni teha ja seepärast minu trenn ongi võistlus. Sestap peangi stardis nii palju peale kruttima, et ülejäänud kambaga enne ookeanile minekut lahel pulkade vahel tõmmeldes liiga suurt ajavahet sisse ei tuleks. Aga ajavahe venis sisse ikkagi. Sellele andis jõudu juurde mu pukspriidi/spinnipoomi otsa purunemine (ma ei tea, mis ta nimi eesti keeles on, kuid inglise keeles on ta lihtsalt guy). Ots, vana kurat, lasi jalga, lipsas paadi alla ja mässis end ümber kiilu. Selle aja peale, kui ma seal teda välja õngitsesin ja ajutise lahendusena kokku lappisin, olid teised jõudnud juba spinnidega hea tuulega jeehat tõmmata ja ma pidin lootma, et sama tuul püsiks.
Pugesin teiste kannul kivide vahelt välja ja jõudsime esime märgini - Birvideaux majakani. Peale seda kurss kagu poole Les Sables-d'Olonne'i.
Seal lõpus sõites tekkib selline hüääni tunne. Kellelegi halba ei taha, kuid ainus lootus teisi kätte saada on see, et ehk keegi teeb vea. Öö saabus puhanguti 35 sõlmese tuulega nagu ennustati. Päris vastu ei olnud, kuid päris külje pealt ka ei olnud. Groodi rehvimine käib suhteliselt valutult - 2 rehvi sisse ja korras. Genuga on täiesti teine lugu. Pead minema öösel suure laine ja kõva tuulega vööri rehviotsi sisse panema. Võtad kopsud õhku täis, kui paadinina lainesse läheb ja kui vesi üle pea ära käib, pead kibekähku otsa sisse saama ja sõlme peale tegema enne, kui järgmisesse sisse sõidab. Ja nii kolm korda järjest, et kõik kenasti pakitud saaks. Siis vinnad end kokpiti tagasi ja tõded, et blää, tuleks ikka genule teine rehv ka veel peale tõmmata, et purjepinda väiksemaks saada. Hommikuks olin suutnud kahele paadile järgi tõmmata. Üks oli prantslane, kes paraku katkestas ja kelle kinnipüüdmisest ma pikalt rõõmu ei saanud tunda. Teine oli üks hiinlane - ühe käega, teise kaotas lapsena kividel mängides osavasti paigaldatud lõhkeaine tagajärjel. Aga sõidab nagu kolme käega. Muidu huvitav sell, oma purjetamiskooli treener Hiinas Dongfengi tiimis ja nii. Aga tema uudishimu tõttu teiste sõitjate soojapuhurite ja toiduvaru vastu on kohalikud ta ristinud hellitavalt Kajakaks.
Alumises märgis olin temast juba ees, kuid kui kutt tagasi tulles enda Code 0 ülesse tõmbas, nägin kuidas paat täpiks sõitis ja sain jälle üksinda edasi toimetada ja teda ainult AISi vahendusel jälgida.
Tagasisõit põhjapoole kulges sarnase tugeva tuulega ja võistlusmotivatsiooni otsivalt. Kui sa enam kedagi ei näe, on päris keeruline endas seda võistluse tunnet hoida. Ikka kipud rohkem magama ja sööma, kui iga hinna eest purjeid trimmima. Hakkad liiga palju mõtlema ja endale eksistentsiaalseid küsimusi esitama. Iga saare juures tuli VHFiga kaldajaamale teada anda, mis toimetad ja kuhu lähed ja kas kõik on ok. Kõik oli ok. Möödus veel üks öö ja veel üks päev.
Et haavale soola peale raputada, kadus enne finišit tuul. Tüüpiline. Selliselt venib vahe viimaste finišeerunutega veelgi pikemaks. Kui ma lõpuks finišisse driftisin, oli kogu Mini klass sadamas kai peal vastas ja demostreeris rõõmuhõisete ja aplodeerimisega seda, miks paljud seda klassi oma teiseks perekonnaks kutsuvad. Pisike külm õlu ja tellise suurune keeksijunn suruti pihku. Kohe peale sildumist hüppas paati ka unedoktor oma reaktsioonikiiruse testiga ja sain veel 10 minutit üksinda tühikut klikkida.
Järgmisel päeval tuli külla Pariisis elav õde koos oma perega. See külastus mõjus väga turgutavalt - korraks nagu saaks kokku kaks elu või kaks maailma, milles ma elan ja siis see maailm tundub nagu üks suur maailm, mitte kaks väikest ja see on väga tugev tunne, palju tugevam kui 35 sõlme tuult.