#hambaarst

[tuustalu]

Emme: Ma lähen homme hambaarsti juurde.  Villu: Kas sulle ka antakse pärast mänguasi? Emme: Ei, ei anta.  Villu: Kuule aga küsi, sa võiks ikka mulle ühe mänguasja seal teenida. 

[ilusnaeratus]

See koht, kus varem oli hammas

Ma teen ikkagi ühe postituse enne seda sügavat puhastust/hambaspaad. Kogu postituse mõte on see, et ma saaksin vinguda selle üle kui valus mul on. Tahtsin juba paar päeva varem kirjutada, aga valu oli nii suur, et mõtlesin veel vingu koguda, enne kui tulen siia seda endast välja elama.

Eelmisest teisipäevast peale olen siis kannatanud seda jama - hammas, hirm, pole hammast, valu. Alguses oli lootus, et läheb paari päevaga üle, aga kus sa sellega - praegu on peaaegu nädal. Olen õginud valuvaigisteid nagu komme ja veelgi enam, kuna ma ei saa võtta eriti tugevaid valuvaigisteid, siis pean võtma neid, mis kogu ülejäänud keha "high" olekusse panevad ja ainus asi, mida ma terve keha juurs veel tunnen, on see kuramuse auk, kus oli varem hammas. Kuna ma olen üks nendest isehakanud netiarstidest, kes foorumitest infi kogudes endale ise kodus diagnoosi paneb, arvasin, et mul on põletik, veremürgitus, paistetus, lõualuu deformatsioon jne. Suurest hirmust helistasin hambaarstile ja rääkisin murest. Ta kutsus mind vastuvõtule ja sealt ma siis just tulingi. Põhimõtteliselt ma ei saa aru mis loogika siin on, aga nii kui ma tooli maha potsatasin, see valu nagu kadus ära. Mulle tundus juba, et olin jumala mõttetult arsti aega tulnud raiskama. Ta siiski vaatas haava üle ja ütles 2 sekundi pärast, et kõik on korras ja ma olevat selle eest väga hästi hoolitsenud. Seletas ka ära, et miks ta valutab. Nimelt on seal all kolmiknärv ja kui hammas pealt ära tõmmata, siis see paljastub ja nüüd ta tunneb kõike - külma, kuuma, õhku.. ja talle see vist ei meeldi, nii et ta valutab.Ütles, et see on loomulik, et kui närv paljastub, siis jah, tunneb asju rohkem, seni kuni kinni kasvab - daaa-h...

Praegu on siis lugu selline, et asi võib veel nädal aega valutada. Arst ütles, et tema patsiendi rekord on 4 nädalat.

 Võib-olla saaksin uue rekordi omanikuks...

Lähen nüüd valuvaigisteid sööma, sest valu tuli tagasi nii kui hambaarsti kabinetist välja sain..

Loodan, et ma järgmist postitust võõrutuskliinikust ei kirjuta.

[ilusnaeratus]

Minu teekond...

...algas umbes poolteist aastat tagasi kui otsustasin ortodondi juurde aja kinni panna. See, miks ma seda tegin, oli mind vaevanud juba lapsest saati. Hambad on mul alati viltu olnud, aga see pole mind kinagi häirinud. Häirima hakkas see siis kui olin üle kümne aasta nii elanud ja mu lõualuud olid hakanud tänu hammaste valele asendile paigast ära nihkuma ja liigesed rohkem tööd saama ning seetõttu valutama. Siiani süüdistan end, et miks ma ometi varem sellega tegelema ei hakanud, aga mis sellest enam, see ei muuda midagi. Nüüd on vaja asjaga tegeleda ja kuidas veel. Raviplaan näeb ette ülemiste tarkusehammaste eemaldamist, teiste hammaste parandamist, hambakivi eemaldust, breketeid 2 aastat, peale üheaastast breketite kandmist alumise lõualuu operatsiooni, võib olla ka ülemise lõualuu laiendamist ja siis muidugi elulõpuni reteineri jms abivahendite kasutamist. Üks ülemistest tarkusehammastest sai eemaldatud natuke vähem kui aasta tagasi. Arstiks oli Dr.Kruusenberg ja kuigi ma meeletult kartsin, võttis tema selle hirmu, tegi selle ebameeldiva protseduuri võimalikult meeldivaks ja tõmbas hamba ilma valuta välja. See ei valutanud isegi peale tuimestuse möödumist ja paiste ma ka ei läinud. Super arst! Peale seda ma tükk aega midagi teha ei lasknud, sest rahaline aspekt tuli mängu ja lisaks see, et millegipärast kartsin, et mu hambad on nii katki, et saan arstide käest sõimata. Oehh.. Lõpuks tuli ikkagi minna ja asi polnudki nii hull nagu arvasin. Paar väiksemat auku ja ühe hamba juureravi, lisaks muidugi hambakivi. Käisin selle paari auguga ja juureravi saamas Dr.Nilsoni juures. Juureraviks läks 4 visiiti, ülejäänuga läks lihtsamalt. Lisaks eemaldati alumiste esihammaste tagapinnalt hambakivi. Jälle tuli pikk vahe ja 7-ndal käisin ortodondi juures konsultatsioonil ning leppisime kokku alumiste breketite kleepimiseks 21.novembri. Enne seda lähen veel hambakivi eemaldamisele. Selleks valisin Kliinik32 hammaste spa protseduuri.

Info kodulehelt:

60-minutiline visiit sisaldab:

        - Hammaste soodapesu (airflow), mille käigus eemaldatakse katt, pigmentatsioon ja võimalik

           igemepealne hambakivi;

        - Ultrahelipuhastust, mille käigus eemaldatakse hambakivi nii igeme pealt kui ka igeme alt,

           sealhulgas hammastevahelises piirkonnas;

        - Pastapuhastust, mis annab viimase lihvi säravale puhtusele;

        - Loputust antibakteriaalse värskendava suuveega;

        - Soovitusi Teie suule ja hammastele sobivaimate suuhügieenitarvete ja –meetodite osas.

Ootan seda protseduuri huviga :)

Eile, 11.november, käisin alumise purihamba eemaldamisel ja selle usaldasin jälle Dr.Kruusenbergi kätesse. Läksin järjekordselt hirmuga, olles eelnevalt peas läbi mõelnud kõik võimalikud jubedad asjad, mis minuga juhtuda võivad. Eriti hakkasin kartma siis kui arst ütles, et hamba all on põletik, sest sellega ei pidavat tuimestus mõjuma ja seda on mul varem juhtunud. Aastaid tagasi lasin Tartus eemaldada sellesama hamba, aga teiselt poolt. See hammas valutas mul enne seda 3 päeva. Koge protseduur oli jube kogemus, tuimestus ei mõjunud ja ma tundsin kõike, lisaks oli arst umbes sellise suhtumisega, et mida sa töinad, pole ju nii hull midagi.. See ei teinud mu olemist paremaks, aga see selleks. Dr.Kruusenberg tegi asja täiesti valutult ära, seletas kõike ja on üldse parim hambaarst, keda tean. Peale seda anti mulle juhised järgnevateks päevadeks kuni paranemiseni. Koju jõudes tegin pildi ka. Jah, see on kohe peale tõmbamist. Tänase seisuga pole ka paiste läinud, kuigi valu on olemas ja iga natukese aja tagant võtan paratsetamooli. Kahjuks maoärrituse tõttu kangemaid võtta ei saa.

Järgmine postitus tuleb siis peale hammaste spaa protseduuri, mis leiab aset 19-ndal. Loodan, et see on meeldivam protseduur, kuigi netist infot lugedes ei tõota seegi valutum tulla.

Suurnurgad kõrvuni!

[kuhugionkadunudkuu]

Hambaarstil käigust.

Detsembri keskel hakkas Victoril alumine vasak tarkusehammas valutama. Kannatas ja kannatas, kuid valu läks päris tugevaks ning tuli hambaarsti otsida. Õnneks leidsime ühe siitsamast ligidalt.

Tohtriks oli nooremapoolne naine, kes elas vanas uhkes majas, sellises, kus 20. sajandi alguses või varemgi veel käisid ringi kõrgeaulised daamid pikkade kahisevate seelikutega. Nüüd ei ole neist enam midagi järgi jäänud, ainult pragunev seinavärv ja arstikabinet ühes toas.

Vic heitis arstitoolile lamama ning ajas suu nii lahti kui sai. „Ahah, kust sul täpsemalt valutab? Siin? Olgu, ma koputan sulle hambale ja kui valutab, siis ütled mulle,“ rääkis arst. Olgu, teeme nii. „Tokk!“ vaikus..

„Tokk,“ „Aii!“. „

„Tokk,“ „AAAAAAAAIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!“

„Nonäed, ongi see tarkusehammas,“ teatab tohter võidukal ilmel.

Hamba väljatõmbamine oli planeeritud järgmiseks päevaks, aga kuna arstil oli pidulik õhtusöök just sel ajal, siis pidime veel ühe päeva ootama. Vahepeal valu talumiseks kirjutas ta Vicile ampulle tugeva rahustiga, mida tuli iga 12h tagant haiglas tagumikusüstiga manustada.

Vahepeal läks elu edasi nagu ikka, ainult saadetud hambavalust. Reedel läksime koos hambaarsti juurde. Jõudnud tohtri koduukseni (seal seal oli ka ta ravikabinet), nägime, et kogunenud on päris palju rahvast. Tuleb välja, et doktor oli läinud oma sõbrannaga mingit arvet maksma, kuid tagasi jõudis natuke hilja. Õnneks kaks visiiti, mis ta enne meid vastu võttis olid lihtsalt kontrollimaks. Mind seekord kabinetti kaasa ei lastud.

Siiski oli kuulda, kuidas arst Viciga rääkis. Lobises niisama suvalistest asjadest ning ütles, et teeb talle nüüd tuimestuse. Süst tehtud tuli ta kabinetist välja, läks üle tee kioskisse kakaod ja ma ei tea mida veel ostma (muideks, meie reedene aeg oli veel tunni võrra edasi lükatud enne, sest tohter pidi minema tuimestit ostma). Käis ja lehvis seal, majauks lahti, kummikindad käes. Sel hetkel tänasin ma ainult õnne, et mina seal toolis istuma ei pidanud.

Kõik tähtsad kakao-ostud sooritatud läheb arst oma kabinetti tagasi. Mina istun ja ootan koridoris, lapates mingit väga vana ajakirja, et aeg kiiremini mööda läheks, kui järsku kostab uksekell. Saabusid tohtri ema ja isa. Ja oh üllatust, isa on Cordoba ligidal asuvas väikses külakeses Pilaris tuntud hambaarst. Loomulikult suundub ta otsejoones kabinetti ning häälte järgi otsustades võtab ta juhtimise enda kätte. Tund aega hiljem saan oma hamstri tagasi, ilma hamba ja Hiroshima suuruse auguga igemes. Vaeseke ei saa oma suud peaaegu üldse lahti teha. Arst kirjutab talle veel rahustit ning töölt puudumise tõendi.

Öösel läheme järjekordsel süsti tegema. Meile suht ligidale jääb Clinica del Sol ehk Päiksekliinik, kuhu ka arst meid saatis. Esimesed kaks korda pole neil probleemi süst teha, kuid kolmandal korral teatavad nad, et see on hoopis rasedate ja laste jaoks ning temale süsti ei tehta, mis siis, et seda on siin juba varem tehtud. Uskumatu! Pole siis midagi, läheme teise erahaiglasse. Seal õnneks pole probleemi, vähemalt seekord etteruttavalt öeldes. Medõde virutab talle nii julmalt nõela sisse, et pärast jääb sellest korralik sinikas järgi. Järgmisel päeval valves olnud õde vaatab sinikat, küsib, et kust see veel tuli ja kuuldes, et samast haiglast süsti tagajärjel pööritab lihtsalt silmi ning tõrkab nõela teisele poole.

Edaspidi hakkamegi selles teises haiglas käima, et süste teha. Kõik läheb ilusti kuni ühel pühapäeval mina pean tööle minema ning Vic peab ise üksinda haiglasse jalutama. Sel päeval oli tal veel eriti halb olla, peale hambavalu käis tal pea ringi ning süda oli paha. Nagu sellest poleks veel küllalt, oli õues ka jube palav. Hiljem rääkis ta mulle, et oli haiglasse jõudnud, vastuvõtulauas arsti kirja näidanud nagu alati, aga selle vahetuse medõde oli öelnud, et tema süsti ei tee, sest saatekiri on valesti tehtud. Väidetavalt peab saatekirjas patsiendi DNI number ehk nagu meie isikukood nimest eespool olema. Vici retseptis oli aga tema nimi kõigepealt ja alles siis DNI number. Kui ma seda pärast õhtul kuulsin, ei suutnud ma enda kõrvu uskuda. Kuidas on võimalik nii tõbras olla? Eriti inimesed, kes töötavad meditsiinis, neil peaks ju mingigi missioonitunne olema, et valudes inimest ei saadeta niisama tänavale tagasi. Aga tundub, et sellel medõel oli südame asemel hoopis külm rauast kamakas rinnus.

Aeg möödus, aga valud ei kadunud. Läksime erahaiglasse tagasi, sest Vicil oli vahepeal hambavalu kõrvavaluks muutunud. Talle kirjutati kõrvatilkasid, et vaiku vähendada. Õnneks nädala jooksul valud kadusid ja probleemid lahenesid. Tarkusehambast jäänud pommiauk kasvas ka vähehaaval kinni ning jõulude paiku sai Vic juba enam-vähem süüa.

Õnneks lugu lahenes hästi, kuid ma loodan siiski edasi, et lähiajal kuhugi hambaarsti juurde ei satu ega lollide medõdedega tegelema ei pea!