#kohanemised

[kadrimaailmas]

Õnne peab olema

Ja kui ma ütlen “õnne”, siis mõtlen peamiselt “ilma”. Sest põhimõtteliselt sellest hetkest kui Valenciast Malagasse jõudsin, on ilm ainult halvemaks läinud. Laupäeva õhtul vähemalt ei sadanud veel, aga pea terve pühapäeva, kui Malagas olin (see on siis üks neid Costa del Soli rannalinnasid), sadas enamuse ajast. Käisin vapralt siiski linna peal ringi, kuid otsustasin esmaspäeval ehk täna edasi liikuda. Selle otsuse peale kallas täna hommikul nagu oavarrest, kui oma transpordi juurde kõndisin ja sain suht läbimärjaks. Kusjuures, sel hetkel kui autosse istusin, tuli päike välja. Esialgse plaani asemel Sevillasse minna, leidsin end hoopiski Granadast, kus juba tuttav vihm koos tuulega tervitas. Õnneks vihm siiski lakkas ja kui avastasin, et minu hostel asub ülilahedas Albacini piirkonnas, mis on põhimõtteliselt segu kitsastest munakivitänavatest ja Araabia poekestest (tegelikult meenus esimese asjana Istanbul), läks tuju juba paremaks. Hostel ise on ka väga muhe, esimene koht (kui minu Uus-Meremaa wwoofimishostelid välja arvata), kus on õdus olla. Meie toas on neljal tasandil narivoodid ja minu pesa on otse lae all. Uskumatu, kui palju rõõmu saab puhtalt võimalusest oma märjad asjad laiali laotada ja kuivad sokid jalga panna. Ja kiirkorras said saapad ka fööniga üsna kuivaks. Sest olin saanud pileti Alhambrasse (mis tuleb välja, on väga kuum kaup ja muidu juunini välja müüdud) just tänaseks päevaks ja tuli kohe tõtata seda avastama. Sellest panen ilmselt mingi hetk lihtsalt pildid üles, sest muud moodi pole seda mõtet kirjeldada. Ja ka õnn hakkas pöörduma, sest ilm läksaina paremaks, õhtuks tuli isegi päike välja ja enne hostelissr tagasijõudmist õnnestus sattuda vaateplatvormile just siis, kui loojuv päike sellele viimased kiired heitis. Nii kord juba selle õnnega on. Eks vaatame mis järgmised päevad toovad ja kauaks Granadasse jään.

[kadrimaailmas]

Köögi keeltekool - kokkuvõte

Nonii, köögiga on nüüd ühelpool ja enne kui suundun Andaluusiasse, kus üritan keelt teistmoodi praktiseerida, väike kokkuvõte kuidas on köögis uut keelt õppida.

Iseenesest on see päris hea keele õppimise koht - toiduaineid saab ette näidata, tegevusi, mida vaja teha, saab ette näidata, tegevused on üldiselt lihtsad (lõika, puhasta, pese, kuumuta). Ja olen ise avastanud, et omajagu saab juba hakkama, kui selgeks teha numbrid, erinevad ajad ja ajaühikud, mõned võrdlused (üleval-all, puhas-must, rohkem-vähem jne) ja üldisemad tegusõnad (tegema, teadma, aru saama, proovima, töötama). Hispaania keele mõistmisel on vähemalt algul palju abi ka inglise keele tundmisest, sest mitmed laused töötavad samal põhimõttel (I’m going to do, I can do). Ja ilmselt jäävad mind veel mõneks ajaks kummitama lausejupid nagu “mesa de dos” (kahene laud) ja “tres postres” (kolm magustoitu). Ja naljakas on mõelda, et kui Fellini köögis meie kolumbia töökaaslane vastas alati tublilt “Selge!”, siis mina olen nüüd samamoodi “Oido!” (Kuulen!) õppinud ütlema.

Samas on ikka nii, et kui ütled, et räägid natuke hispaania keelt, siis tuleb järsku keegi ja hakkab midagi ette vuristama, sest küll sa sellest ikka aru saad :P Siinne peakokk on selline. Ja kui köögis kipub ka kiire olema, siis tekib küll tunne, et tegelikult ei saa sa ikka mitte midagi sellest keelest aru. Eks siis ütledki “Si, si” ja vaatad oma äranägemise järgi, kuidas hakkama saad.

Ehk siis päriselt ikkagi nii lühikese ajaga keelt ära ei õpi. Ja eks ma ise ole ka laisemaks läinud. Kui näen, et töökaaslane räägib inglise keelt ja endal on asju palju lihtsam inglise keeles öelda, lähedki lihtsama vastupanu teed.

Muidu oli meil siin viimastel päevadel mingi peen šampanja-seltskond õhtustamas ja neile tehti koos erinevate vahuveinidega 5-käiguline menüü. Taaskord olid ülejäänud käigud üsna hoolikalt läbimõeldud ja magustoit - lihtsalt valge šokolaadi vaht maasikatega. Siit aga paar pilti: kolmas käik - jänes ja neljas käik - mõõkkala.

Täna käisin aga jälle üle tüki ajal turul ja tavapäraste oliivide juurde võtsin ka prooviks tumedat ananassi ja hibiskuseõit. Maitsesid nagu tavalised suhkrustatud puuviljad.

[kadrimaailmas]

Köögielust

Elu on siin vaikselt kulgenud ja homme juba ongi mu viimane päev köögis. Pärast seda väheke Andaluusia avastamist ning siis ongi kojutulek. Siit aga mõned kogemused ja tähelepanekud köögist.

Olen saanud mereandidega tegeleda nagu tahtsin. Näiteks olen saanud teada, et seepia selgroog näeb välja täpselt nagu õhuke läbipaistev plasttükk. Ja merikarpide puhastamine tähendab peamiselt neilt karvade eemaldamist (kui sa ei tea milline puhastamata merikarp on ja kus need karvad on, on seda ilmselt raske ette kujutada :P).

Ühtlasi olen ka näinud, mida tähendab kokandus nii turismile orienteeritud riigis nagu Hispaania (ja linnas nagu Valencia). Kuigi osad mereannid on värsked, tulevad krevetid aga külmutatult Argentiinast ja Mosambiigist. Odavam. Ja paella saadakse kollaseks toiduvärviga (orginiaalis safraniga). Sest hinnad peavad olema konkurentsis. Meie restoranis, mis on Valencia katedraali kõrval ehk põhimõtteliselt ühes kõige turistlikumas kohas üldse, on isegi suht kallid hinnad. Siin on nimelt igalpool komplekt-menüüd: teatud summa eest 1-3 eelrooga/tapast, pearoog, magustoit ja mõnel pool kohv/jook ka juures. Kui väiksemates kohtades on lõunamenüü alla 10 euri, siis meil on see 15, õhtusöögi oma 25.

Sellest tulenevalt on mul läinud ka aega, et saada pihta meie menüü süsteemile. Meil on siis need lõuna- ja õhtukomplektid, kuhu juurde käib iga päev erinev lihtne magustoit (olen tavaliselt magustoitude väljapanija), lisaks on siis menüükaart, kust saab ka toite valida. Lisaks sellele oli meil eelmine nädal veel mingi erimenüü lõunaks ja õhtuks, mingi kampaania raames, kus olid jälle omaette toidud.

Kuna menüüd on pikad, siis selletõttu on siin võrreldes Eestiga jälle tase madalam, sest nii paljude asjade ja väikse köögiseltskonna juures pole võimalik, et ise kõik valmis teed. Näiteks tulevad siin majonnes, jäätised, magusad kastmed ja veel mingid asjad poest, mida küll vajadusel segatakse kohapeal mingite asjadega kokku. Ja mikrolaineahju kasutamine toitude soojakstegemiseks on ka tavaline. Minu jaoks on vahepeal kummaline näha kuhu pannakse rohkem rõhku ja kus minnakse lihtsamat teed. Magustoidud on ilmselgelt väga lihtsad - panna cottad ja nt šokolaadivaht koos vaniljejäätise, meresoola ja oliiviõliga. Samas pearoogade juures nähakse rohkem vaeva. Kuigi enamus inimesi tellib ikka paella :P

Aga ma ei tahtnud ainult kritseerida siinset köögielu, sest tegelikult on tore olnud. Töökaaslased on õpetanud hispaania keelt, maroko töökaaslane näitas kuidas õiget cous cousi tehakse ja omajagu maitsekooslusi olen saanud ka kõrva taha panna. Ja uskumatel kombel olen selle ülipisikes köögiga isegi ära harjunud. Ning töörütm on ka tegelikult normaalsem - hommikune vahetus on 10st (L,P 11st) 16.30ni ja õhtune vahetus 20st 00/01ni. Kokku 10-11 tundi, aga vahel saad puhata. Siin tehti suured silmad kui rääkisin, et Eestis töötavad enamus kööke 12-14 h jutti ja eraldi lõunapausi ka pole. Siiin on toit ja puhkus ikka püha :)

Praeguseks siis kõik. Ehk kirjutan enne tagasitulekut veel. Lõpetuseks üks pilt paellade valmimisest ka.

[kadrimaailmas]

Jalgrattad ja muud kohanemised

Nädal on nüüd kohapeal elatud ja nagu mäletan Uus-Meremaa ajast, siis pidasin seda vist selleks kohanemise ajaks, et ühes kohes end päriselt koduselt tunda. Ja eks see nii olegi. Kohati tunnen, et olengi elukutseline kohaneja :P

Olen õppinud kasutama Valencia rendirataste süsteemis Valenbisi, kus üle linna on hulk rattaparklaid, lihtsalt võta ühest ratta ja sõida teise. Esialgu võttis natuke aega, et aru saada kuidas end kasutajaks teha, aga hetkel on enamus meist (siin korteris) aastase rattakasutusõigusega - sest see on kõige odavam variant - ning linnas ringivuramine on praeguseks pea sama tuttav kui Tartus. Rattateid ja -parklaid on palju, nii et isegi kui sulle lähimas parklas pole ratast, pole probleemi järgmisesse kõndida. Ainuke asi on oma sõitude ajastamine alla 30 min, sest üle selle tuleb lisatasu.

Köögis hakkab elu ka mingisse rütmi minema. Eks köögielust kirjutan veel eraldi. Aga näiteks täna käisin ühe töökaaslasega (meil oli mõlemal vaba päev) turul ning kohvitamas. Kasutasin ära juhust saada kohalikku oliivi-, juustu- ja mereanninõu ning nüüd on jälle rahakott tühjem, aga külmkapp head-paremat täis. Proovisin ära suurte krevettide küpsetamise, mida muideks pannil tehakse koos koorikuga ja lisatakse vaid õige pisut õli ja soola, ei midagi muud. Sidrun ja küüslauk pidavat tapma kvaliteetse kreveti õrna maitse. Kui on vähem kvaliteesem, lisa juurde mida tahad :)

Köögiseltskonnaga kohanemisest annab märku ka see, et marokolasest töökaaslasega (kes on päritolult berber ja tutvustas eile nt mulle berberi tähestikku) oleme üksteist hakanud kutsuma cabron(a) (otsetõlge “tõbras”), mis siinses kultuurikontekstis tähendab, et teatud sotsiaalne sidusus on saavutatud :)

Ja muus osas jätkan Valencias avastamist. Selle kohta ütles minu Malta korterikaaslane Elodie kunagi tabavalt “I lose myself” (”kaotasin enda”), mis annab palju paremini mõtte edasi kui korrektne “I got lost” (”eksisin ära”). Linnas ekslemine ja lühiteede otsimine ongi pigem olnud pooltahtlik, sest siis avastad jälle mingi laheda väljaku või purskkaevuga nurga, kuhu peaks kindlasti uuesti tagasi tulema ja uudistama, et mis seal veel põnevat on. Ja kuna siin kõik õitseb, siis loomulikult tahaks puid ka pildistada mingi hetk.

Ilmselt möödub see kuu aega kiireimi kui arugi saan, sest vahepeal tuleb ka Maritiga kokku saada ja minna matkama või niisama päikest võtta.

[kadrimaailmas]

Cebolla mirepoix

See sõnaühend võtab hästi kokku minu eilse esimese õhtu köögis. Cebolla on “sibul” hispaania keeles ning mirepoix on prantsuskeelne termin suurema kuubiku tükeldusele. Ehk see oli siis mulle antud tööülesanne tükeldada ära sibul. Ja need kaks sõna sümboliseerivadki minu selle praktika topeltõppimist - uued toiduained, kokkamisvõtted ja hispaania keele kool. Ja esimese õhtu põhjal tundub see küll väga lahe.

Eile sain näiteks puhastada artishokke, mida enne püree jaoks pannile panekut hoiti sidruni ja peterselliga maitsestatud vees, et värvi hoida. Kõrval keedeti krevetikooritkutest puljongit, mis püreele hiljem juurde läks. Pidavat olema kohalik spetsialiteet. Eile oligi igasugu vahtimist peaasjalikult, kuidas toite välja pannakse, mida sinna pannakse jne. Ja õppisin veel mõned olulised sõnad, mis steigi armastajatel Hispaanias ilmselt kasuks tulevad ehk liha küpsusastmed:

crudo - rare, punto - medium, punto mas - medium well, hecho - well done

Õhtul pärast tööd pakuti uuele praktikandile klaas õlut ka ja teiste kokkade juttu kuulates sain isegi mõnedest asjadest aru ja suutsin antuke Eesti kohta asju seletada. Lahkudes ütles markolasest kokk, et ma olla esimene praktikant üldse siin, kes pärast tööd kokkadega õlut on jooma jäänud :)

Muu elu-olu osas on meil aga jätkuvalt 10 peale kolm võtit, praeahi ei tööta ning vett soojendav gaasiboiler ei tööta jälle. Täna sai vanakooli moodi pliidil peapesu jaoks vett soojendatud ning kaussidega vannitoas sulistatud. Ma olen vist liiga harjunud juba igasugu selliste asjadega :)

[kadrimaailmas]

Karamea

Pärast u 4 tundi ja 5 küüti, jõudsin Karameasse, täpsemalt Rongo Backpackers hostelisse. Kui olen varem millelgi viidanud kui hipikohale, siis see koht on kohe kindlasti kõige hipim koht, kus ma kunagi olen olnud. Lae-alune on täis volditud rahutuvisid, seinad on täis maalinguid, postkaarte, luuletusi ja niisama tsitaate (tundub, et selle koha külalisteraamat oma mööda hosteli seinu laiali), kõrvalmajas on kohalik raadio, kuhu suht igaüks võib sisse asutuda ja oma osa raadioprogrammi anda, ning kinosaal, kus wwoofijad kordamööda valivad 2 korda nädalas filme. Nii hosteli külastajad, wwoofijad/töötajad kui omanikud on kõik ka suht boheemid (koht toimib ka kui kunstnike peatuspaik), töö kulgeb mingis omas rütmis ja pidevalt keegi kuskil meisterdab midagi. Eks natuke võtab sellesse rütmi minemine aega.

Eile saabusin siia suht keset peo ettevalmistust, õhtul esines üks bänd ning oli ühine õhtusöök kõigi külaelanikega, igaüks oli midagi laua peale panekuks kaasa toonud. Täna on järgmine pidu - superkangelaste teemapidu - sest paar wwoofijat lahkuvad varsti.

Õhtul jõudsin juba paari värvika tegelesega kohtuda. Üks neist oli fotograaf, kes nüüd plaanib filme tegema hakata, ja kelle postkaarte olin just Punakaikis imetlenud, teadmata, et nende autorit paari päeva pärast kohtan. Elu on ikka naljakaid juhtumisi täis.

Siin ka paar esimest pilti.