Õudusunenägudest tuleb ärgata
Töötan raamatupidajana ja koostan terve päev exeli tabeleid. Vahepeal mängin online pokkerit või solitairi. Olen koos Lauriga Vändrast, sest ta on ainuke, kes mulle tähelepanu pöörab ja ta isegi ei tea, kes on Chopin ja ta pole kunagi kuulanud Vihmapiiskade prelüüdi ja ta ei kirjuta mulle luuletusi ja ta ei loe mu luuletusi, kuigi ütleb, et ta loeb ja ta töötab kuskil kontoris, firmas, mille nime ma unustasin pärast 1. kohtingut ja ta räägib targa näoga lolli juttu, aga kui me kinos käime, siis me loobime üksteist popkorniga ja naerame lamedate naljade üle ja ma korraks arvan, et elu polegi nii hull, kuid siis sõidame autoga tema juurde ja ma hakkan filosofeerima filmi üle ja ta ütleb mulle, et ma olen palju ilusam, kui ma vait olen. Ja siis ma naeran selle peale, kuid tegelikult kukub kogu mu maailm kokku ja ma tahan nutta, sest kõige hullem, mida mulle öelda sai, öeldi. Talle ei paku huvi minu mõistus, minu mõtted. Ma ütlen, et ta mu koju viiks ja siis ma istun peegli ees ja vaatan endaga tõtt ja ma võtan ennast kokku. Järgmine päev ma lähen temast lahku, vahetan tööd, võtan isalt laenu ja kolin Tartusse. Käin lahedates kohvikutes, kirjutan rohkem kui ma kunagi varem olen kirjutanud ja ootan oma tõelist armastust. Mitte tähelepanu. Selle saan ma kassilt, mille ka endale võtan.
-PP