#palve

[kulgemine]

Kristuse sündimise paastu teisest nädalast

Sel aastal see paast ilmselt kuidagi kergemaks ei lähegi. Ei palvetanud eelmisel nädalal kaks päeva, aga siis sain õnneks sabast kinni ja tõusin uuesti püsti - vaimulik kirjandus ja sisemine kartus toetavad väga. Ikoonide ees tunnen end nii väärituna. Aga mõne aja pärast hakkan endast jälle midagi arvama, iseennast tõstma... Lõputu võitlus. Tahaksin puhas olla... 

[kulgemine]

Kristuse sündimise paastu esimesest nädalast

Nädala võib ühe sügava ohkega kokku võtta. Ühest küljest ilus, teisest... mitte nii väga. Jõulupaast on minu jaoks kuidagi eriliselt raske. Komistasin kolmel õhtul. Aga püsisin jalul ja komberdan edasi. Pühapäevaselt liturgialt tõin kolm pühitsetud leiva tükikest koju kaasa, et järgmise nädala kivistel radadel veidi tröösti oleks. Paast tuletab iseenda olemise tühisuse ruttu meelde. Hea, et tuletab. Ja palve on mul nõder. Nii nõder. Loen ja samal ajal on häbi sellise palve pärast. Palvereegel on, aga tulisust mitte.

[kulgemine]

Suure paastu viiendast nädalast

Laupäeva hommikul tundsin päris palvet. Kuidas ma võiksin seda seletada… Need on sellised harvad, kuid väga erilised hetked, kui mulle antakse tunnetada palju sügavamalt palvesõnade sisu, teinekord ka täiesti üksiku sõna erilist jõudu ja sära kogu pika palve keskel. Ei suuda paremini selgitada. Võib-olla see on ainult minu probleem - kas teatav pinnapealsus, arusaamatus või vale meele- või südameseisund palvetades - või kõige eelneva teatav süntees ja lisaks; aga ma ei suuda - tunnistan seda täiesti ausalt, alandlikult ja aukartusega - seista nende palvete taga, mida ma loen hommiku- õhtu- või muude palvetena. Jällegi, see on raskestiseletatav, ei tea ju isegi täpselt. Aga kas või meie paastuaja palve, Vaga Süüria Efraimi palve - kogu palve kõigest esimene lause “Mu elu Issand ja Valitseja!” on nii vägev, ja sügav, ja suur (paatoseta); et mina nii väikesena… kuidas ma võiksin seda mõista; või seda südamega välja lausuda? Tuleb veel nii palju õppida. Või “Jumal, puhasta mind patust.” - südamega, hinge ja ihuga, kõigi meelte ja kogu eluga? Kuidas? Oh…


Aga mõnel harval ja erilisel hetkel ma tunnen ära üksiku palvesõna, mis on lausutud sügavamalt. See ei olene lugemise kiirusest, ümbritsevatest inimestest, meeleolust või keskkonnast. Vaid on midagi seesmist. Ja midagi antut. Ja siis tulevad pisarad silmadesse. 


Selle sõnaga ma palvetasin tõeliselt.

[kulgemine]

Suure paastu kolmandast nädalast

Näe, teksti jääb üha vähemaks. Vaiksemaks jäämine pole seni veel hästi õnnestunud. Meelelisest vaikusest rääkimata - vastupidi - sel nädalal tundsin ära vastilmunud mõttemüra ja keskendumisraskuse palvetamiste ajal. Mitu korda avastasin end mujalt ja see pani ohkama. Pühapäeva õhtul oli parem, võtsin pea 10 minutit aega vaikuses seismiseks ja süvenemiseks, aitas. Ihulisi hädasid ei ole, söön pea nädal aega üht ja sama hernesuppi ja tunnen end seejuures hästi.

[masenduses]

meie hingelinnud võiksid ju koos pesa punuda...

[1day1kiss]