Mind ajendas kirjutama üks väike nüansike, milles ma olen päris koba, nagu selgub - nimelt kuidas “ei” öelda nii, et lambad söönud ja hunt ka terve. Lisaks sellele on selle “ei” ümber terve filosoofiline probleem sellest, mis puudutab minu pikaajalisi eesmärke. Hakkan otsast harutama:
Kuidas läheneda probleemile, kui see sõltub igast küljest millestki? Foto Pexelsist
Minu suuremaks eesmärgiks on saada passiivne sissetulek erinevatest allikatest ja selleks, et neid allikaid passiivse sissetuleku saavutamiseks rahastada on vaja teenida rohkem raha, kui kulutad. Kui teenitav rahahulk (siin on “ei” koht)
on suulisest kokkuleppest sõltumata veidi väiksem, kui lubatud (ja kokkuvõttes nii ehk naa väike), siis kas jätta tegevus, mida tegelikult armastan ja millest saan energiat ja positiivset jõudu, kuid mis on põhitöö kõrvalt vahel nii väsitav, et tunned end tühjakspigistatud sidrunina või püüda optimeerida oma ajakasutust ja ajada selle piskuga läbi? Minu jaoks on see raha on otseselt seotud püstitatud eesmärkidega, kuid nagu näha ei rahulda selline lahendus mind täielikult. Ootan oma (sala)lugejatelt argumente, mida sellises olukorras edasi teha ja jätkuvalt loodan teiega sõbraks saada.
Teiseks ... huuh, see esimene osa läks nii kiirelt ... maadlen rahulolematuse küsimustega. Kõigepealt on mul vähe aega: minu eesmärgistamine on ootel juba teist kuud peale seda, kui tööle läksin, unevõlg, FOMO. Seejärel kerkib aeg-ajalt küsimus, kuidas (kurat) seda raha ikka normaalselt juurde saab nii, et ei pea ennast ribadeks tõmbama. Vahepeal avastasin, et mu investeerimiskontol istub niisama tühi hulk raha ja ostsin juurde 100 Tallinna Kaubamaja Grupi aktsiat, mille olin oma tabelisse kirjutanud Tallinna Kaubajama Grupina :) (ka tore tähelepanek arvestades #kogumispäeviku eesmärke). Kohe peale ostu mõtlesin, et oleks pidanud fookuse suunama hoopis rahavoogu alla tõmbavale Tallinkile, mis on hetkel mega deal! Niisiis on minu aktsiaportfell endiselt minsas, ei ole kuskile kasvanud, kuigi Tallinna Sadam teeb edusamme. Silvano, Tallink ja Kaubamaja on need pidurid, mis mind allapoole tirivad. LHV tammub ühelt jalalt teisele (et ma ei julgenud IPO ajal investeerida veel) ja Tallinna Sadam näitab julget tõusu (äkki oleks mõistlik müüa ja hiljem, kui langeb siis tagasi osta - lühikeseks või kuidas selle termini nimi oligi). Tänase seisuga on -20 eurost saanud -3 eurot.
Mintose pross kasvab nagu kartuli-idu kapis kilekotis, aga ma ei saa nüüd aru kas peaksin autoinvesti ignoreerima ja ise oma 50 eurot põhikapitali laiali istutama või hakkab see ka mingil ajal end liigutama. Ilmselt peab selle käigu ära tegema, siis saab kasvu nautida ja õigel ajal vilju noppida. Korteriostu suurust summat ma ilmselt niipea välja ei hakka võtma, sest keegi mulle pärandust jätma ei hakka (see on välja uuritud), mida rahaks käššida nagu Tommy LHV pangas teeb.
Tanker peaks lähiajal teavitama, kas Tallinna-välised saavad oma õllepaki ja klaasi kätte või peab selleks pealinnas Uba ja Humalat isikut tõendava dokumendiga väisama. Väike kasu juba olemas :)
Crowdestates sain oma esimese intressimakse ka, umbes võrdväärne Mintose omaga, sel kuul ootan teist (siis olen Mintosest ca kahe kuu võrra ees). Mingi summa oli mul üle, kandsin selle investeerimiskontole, mille eest ülalmainitud aktsiaid ostsin.
Ja vist ongi kõik. Kasum tänase seisuga arvestades aktsiate langust ja teenustasu maksmist -14.42 eurot. Tulem missugune! Aktsiates ujub käšši 4470.96 ulatuses (sisse pannud 4473.89+22.94 teenustasu), Mintoses 505.50, Crowdestate’is 1405.95. Tankerile panustasin 500 euro ulatuses, ootan divikaid kolme aasta pärast!
Uuest aastast loon süsteemi, mille abil ülevaade oleks kogu aeg silma ees. Ja kevadel on vaja veel deklar ka ära teha! Uuuuhhhh...
