Poolik süda
Öeldakse, et sõdalase tee on üksildane ning viimasel ajal olen selle palju mõelnud oma enda teekonna kontekstis, mis väänleb ja keerleb lõputult, muutes ette ennustamise pea võimatuks, olenemata kui palju ma üritan tuleviku mõjutada, et see soodne oleks, siiski leian end päevast päeva samas seisundis, kus üksildus on kõikehõlmav ja isolatsioon täielik, pannes mind kaaluma, kas seda siis tähendabki olla sõdalane, olla üksik, või on tsitaadi mõte selles, et iga ühe teekond on personaalne ning keegi teine ei saa temaga astuda täpselt sama rada, kogeda kõike täpselt samuti, sest paratamatult vaim kui liigi-info moodustub momendist kus sünnime ning iga järgnev kogemus vormib seda ning iga järgmine sündmus on varjutatud eelmiste poolt, muutes identsete indiviidide leidmise võimatuks, isegi muserdavaks, sest otsime pidevalt oma "hingekaaslast" ning eeldame, et see inimene on justkui meie ise, lähtudest vanast Kreeka müüdist, et kunagi olime kõik kaheksa jäseme, kahe pea ning mis kõige tähtsam kahe südamega, kuid Zeus, kartes meie võimu lahutas meid ning needis inimese kogu oma elu vältel otsima oma teist poolt, oma teist "mina", kuid tihti kipume unustama, et ei lahutatud ühte südant, vaid rebiti üksteisest eemale kaks, nõnda viidates ideele, et ei tuleks otsida mitte oma südame teist poolt vaid südant mis peksaks samas rütmis ning täiustaks sind, sest poolikut südant ei saa parandada mitte keegi teine kui sina ise, võttes jalge alla kõndimata teid ning luues uue mina läbi üksildase teekonna mille käigus võib küll juhtuda, et rada ristub kellegi teise omaga, kuid ükskõik kui sarnased seljatagused sündmused võivad tunduda, ei tohi me iial unustada, et rada mida kõnnime on piisavalt lai vaid ühele ning alles täieliku mina saavutades võime loota leida teist südant mis hoiaks rütmi meie omaga, sest mulle meeldiks mõelda, et igaüks meist on omal moel sõdalane elus ning iga ühe teerada on üksildane selle kõige paremas mõttes.