Selle kuu algusest olen õppinud, et ellu jääd vaid oma asja ajades, sest maailm (kuramus) muutubki täiskiirusel meie ümber ja ainus viis muutustega toimetulekuks on kaine mõistuse säilitamine ja olukorra mõistmine.
Naiskonnas (üksikute meeste puhul kehtib sama) töötades pead tahes tahtmata omama head närvi ja läbi nägema inimesi, kes tunnevad ennast äkiliste muutuste tuules kõige ohustatumana, sest nemad võivad olla järgmise kaose tekitajaks. Neil võib olla hirm, et nende koht kaob, sest kodukandis ei ole (nende jaoks) parasjagu nii mugavat töökohta võtta või on muud põhjused segamas ja nii hoitaksegi kõiksuguste vahenditega oma aukuvajunud toolist ja enda ümber murenevatest seintest kinni.
Olen aru saanud, et inimsuhetes on oluline emotsionaalne intelligentsus, et säilitada tundepuhangute tuules kainet mõistust ja leida parim lahendus olemasolevale kaosele. Kui esmalt tundub, et olukord on väljapääsmatu, siis tasub sammuke tagasi astuda ja kõrvalt vaadata, kuidas olukorda parendada. Ennekõike hingata korra sisse, seejärel välja. Siis magada üks öö selle küsimusega ja kui hommikul üles ärgata, on ehk mõistus selgem. Võib-olla emotsionaalsematel inimestel läheb vaja 2-3 ööd, ka nädal, aga ühte ma tean - kohene reageerimine võib tekitada kaose nii oma vastases kui ka kogu kollektiivis.
Nii võib piltlikult öelda, et talveund magava karu koopas ärkavad mõmmibeebid, kes läbisegi sagistades karu närvi ajavad. Karu läheb poolunisena siili juurde, kuna arvab, et too on oma lehehunnikus külge keeranuna liigselt sahistanud ja mõmmibeebid üles ajanud. Siil saab käpahoobi ja lendab suure kaarega äsja sulanud ojasse. Pahurana leiab siil uut lehehunnikut otsides maast ussi ja virutab selle tee ääres seisvasse sipelgapessa. Sipelgapesa läheb kihama ja uss süüakse ära. Kannatajaks on uss, kellel ei olnud aimugi, miks ta sellise saatuse ära on teeninud. Minu elus on praegu samalaadne olukord ja kõrvaltvaatajana saan küll aru, mis toimub, kuid ei taha sekkuda, et selle emotsiooniderohke segapudru keskele sattuda. Vastik on vaid selle tõttu, et algatajaks on oma kolleegid, kes praegust ajutist olukorra nõrkust (teadmatult või teadlikult) ära kasutavad.
Niisiis tekitab antud olukord paratamatult mõtteid, et kuidas edasi. Kuidas tulla muutustega toime nii, et minimaalne sissetulek säiliks ja väga pingutama ka ei peaks (ideaalne olukord, eks)? Olen veidi üle aasta investeerinud, uuel aastal uusi investeeringuid teinud ei ole, kuigi aktsiad on tõusnud umbes 5% plussi. Silvano ja Tallink tõmbavad seda plussi alla ja neist võiks vaikselt vabanema hakata, aga tahan veel oodata ja jälgida ehk nende hiilgeaeg tuleb veel korraks (et oleks parim moment mahamüümiseks).
Mintoses tuleb raha viimasel ajal päris palju tagasi investeerida, et tootlust tekitada. Tundub, et eelmise aastaga võrreldes kulgen tootluse osas samas tempos. Ega sealt rahapada leia, aga reinvesteerida on põnev. Crowdestates tiksub ka vaikselt raha kontosse tagasi. Järgmisel aastal saab eesti laene deklareerima hakata, neilt on juba tulumaks õnneks maha läinud. Ja selle kuu suurim rõõm on saada oma enammakstud tulu tagasi!
Ülejäänu osas .. raha tuleb, aga hetkel seisab. Tuleviku tarbeks, projektide elluviimise tarbeks.
Edasiste vestlusteni!
