Jälle ma jätan selle kirjutamise viimasele minutile. Ilmselgelt on see mu üks halb komme jätta asju üleüldiselt viimasele minutile. Peaks mingisuguse normaalse kava tegema, et iga kolmap ja pühap postitan midagi siia. SIis on 2x nädalas asjad tehtud.
Aga uued mõtted ja uued suunad. Siin ma taaskord olen. Jälle mõtlemas ja jälle siinsamas Saaremaal verandavoodis vaatega merele. See üks mõte on mul üsna pikalt peas olnud juba, aga ma lihtsalt ei julge end kätte võtta ja miskit tegema hakata.
Ma tahaksin hakata youtube’i videosi tegema. Ei. Ma ei tee neid sellepärast, et a’la 15 minuti kuulsust saada. Ma teeksin neid pigem endale kui tagasivaateks, mis imelised ajad mul olnud on. Jah, ma võin ju kõik läbi elada ka läbi pildi, kuid mina usun, et video annab kätte suurema ja parema emotsiooni. Ma usun, et ma üks hetk võtan end kokku ja teen selle nalja ka ära.
Aa. Ja ma tegin kolm päeva tagasi endale ninaneedi. Jah, vot. Tegingi. Ja olen uhke selle üle. Mulle nii meeldib. Hetkel on veel veidi valus, aga muidu on täiesti okei. See on mul teine kord, kui ninaneeti tehti. Ma usun, et pean nüüd kauem vastu, kui eelmine kord vaid kuu aega.
Samuti töötan ka oma esimese treenitava kallal, kelleks on minu kullakallis Madli, kes näeb aasta lõpuks välja nagu Pamela Anderson! See on tema ütlus ning mina võtsin sõnaotsast kinni ning lasen sellel ka juhtuda. Ma usun, et kui korralikult tööd teha, on kõik võimalik. Peaks ennast ka kokku võtma. Polegi ammu trenni jõudnud. Kahju hakkab kohe..
Tegin ka enda kaks logo varianti valmis. Üks tumeda ja teine heleda taustaga, sest ma juba tean, et minu väikevend Kris ei kanna heledaid pluuse ega pusasid, seega heleda taustaga logo jääks musta peale selline naljakas. Juba tean ka paari inimest, kes seda sooviksid. Tasapisi uurin tootmise ning hindade kohta ning ehk juba varsti on need saadaval. Aga see kõik on alles algusfaasis nagu see aastagi!
Homme on Marika 70. juubel. Eks näis mis seal saama hakkab.
Nagu alati, on jaanuari esimene nädal kõige kriitilisem just neile, kes oma elus soovivad miskit muuta. Minul oli selleks mitte nädala alguse pool vaid pigem lõpupool. Reede ja laupäev. Mis siis juhtus? Ma ei tea, kas ma olen siin maininud, et me asutasime emaga väikese pere-ettevõtte ning loome ja toodame patju Sleeping Beauty Pillow kaubamärgi alt. Ei ole rääkinud? Siis nüüd oleks viimane aeg sellest juttu teha..
Nimelt asutasime 2016. aastal ettevõtte Ravanelle OÜ, mis sündis Sleeping Beauty Pillow loomise järgselt.
Ilumaailmaga seotud tooted ja teenused on Eestis viimasel aastakümnel jõudsasti kasvanud ning enda eest hoolitsemine ja hea väljanägemine on oluline igas vanuses meeste ja naiste seas. See andis kindlust, et meie uudset toodet on võimalik Eesti inimesteni tuua.
Sleeping Beauty Pillow on ainulaadne toode Eesti turul ning on Patendiametis kasuliku mudelina registreerimisel.
Ilupadja looja on koos oma ala professionaalidega toodet arendanud, testinud, täiendanud.
Tallinna Tehnikaülikooli tekstiilitehnoloogia labori teaduritega töötati koos välja tehnoloogilised lahendused õmblustöö tegemiseks, valiti välja sobivad materjalid ning leiti koostööpartnerid.
Vot nii. Väike lühikirjeldus meist.
Meie tooted näevad välja järgnevad:
Miks ma aga sellest üldse rääkima hakkasin? Sellepärast, et kui läksin reedel ema juurde, torkas talle pähe, et ma olin talle saatnud mingi hetk lingi soojapadjast, mis iseenesest võiks olla meie järgmine toode. Niisiis tegimegi reedel selle esimese katsetuse ära. Ja no kuidas veel seda kiideti - isa, vend, mina, ema. Kõik oleme sellest ikka vägagi vaimustuses! Olen sellest teinud snappe ja instagrami storysid, et potensiaalseid kliente ikka kikivarvul hoida.
Teine suurem muutus on, et ma tegin endale lõpuks isikliku kodulehe, mille läbi hakkan oma personaaltreeneri elu elama. Ega seal suurt erilist pole miskit. Kirjas on minu teenused, väike lühitutvustus minust, saab ka teenuseid broneerida, uudiskirjaga liituda ja muu kõik fancypancy stuff.
Eile öösel kl 2 sain oma algse kuvandi valmis. Täna kl 18 lõpetasin viimased parandused. Siin see on: https://gertrudsaks.wixsite.com/gsaks
Niiet jah, kui on soovi personaaltreeneri järele või kedagi, kes aitaks silma peal hoida tervislikul toitumisel, siis läbi selle lehekülje saab minuga nendel teemadel ühendust. Hakkan seal ka sellist healthy lifestyle-stiilis blogi pidama. Postitusi ei maksa iga päev oodata heh.
Kui eelmise aasta peaks lühidalt kokku võtma, siis usun, et see oli aasta, kus ma kasvasin ning õppisin end kõige paremini tundma. Ma mõistsin mis on mu soovid ning keda ma oma ellu tahan. Ma sain aru, mis tähendab kukkuda musta auku ning sealt vaikselt hakata välja ronima tänu õigetele inimestele ning iseendale. Ma olen ülimalt tänulik kõigile, kes on mu ümber olnud ning pole kuskile kadunud.
Täna on see päev, kui peaks kirja panema oma uue-aasta lubadused. Ma ei salli lubadusi, kuna üldiselt neid murretakse. Ma pole lubadusi kirja pannud viimased kolm aastat, kuid oleks aeg ilmselt taaskord alustada ja vaadata, kaugele ma jõuan.
Mida ma siis endale luban.. või mitte otseselt luban vaid mida ma loodaksin, et see aasta juhtuma hakkab. Siis ma otseselt ei anna lubadusi heh.
- ole sina ise, võta julgus kokku ja tee seda, mida sa ise naudid.
- reisi vähemalt kahte riiki.
- ole enda ja teiste vastu lahke.
- rohkem positiivsust, vähem negatiivsust & rohkem ‘JAH’, vähem ‘EI’
- proovi nädalas vähemalt kaks blogipostitust teha
- tee palju mälestusi
- kuula oma süda
- ära pinguta üle ja võta aega iseendale
- õpi ära vähemalt ühe keerulise roa valmistamine
- armasta iseend ja lase teistel end armastada
Need on põhilised, mis ma loodan, et see aasta täituvad või juhtuvad. Kõik, mis oli eelmine aasta valesti, on sel aastal puhtal lehel ning tagasi nullis. Kõik algab taaskord puhtalt lehelt. Eks me näe kuhu see aasta mind viib.
Täna on 20.detsember, kell on 1:34 öösel ning mul ei ole absoluutselt und. Ma olen juba 2 tundi proovinud magama jääda, täpselt nagu eile, aga ei midagi. Erinevalt eilsest, kui ma tuimalt seina vaatasin, mõtlesin ma täna millegi üle. Miks ma ei tee seda, mis mulle enim meeldib? Miks ma sisendan endale, et ma ei saa teatud asjadega hakkama? Miks ma tõmbun kõigest heast eemale? Miks..? Miks ma ei armasta iseennast?
Kõik, mis me elus teeme, teeme ju tegelikult iseendale. Jah, insert Inese laul Iseendale. Okeiokei. Päriselt ka. Mida pekki, vahet ei ole ju mis teised arvavad asjast? Miks teiste arvamus üldse tähtis on, kui sa teed asja, mis sulle meeldib ja mida sa naudid? See on ju midagi, mis sa teed absoluutselt enda jaoks mitte teiste jaoks. Sina oled ju see, kes naudib antud tegevuse, toote või muu asjaga tegelemist. Miks sa seda teed? Sellepärast, et sulle meeldib see. Jah, teised võivad kommenteerida ning öelda asju, mis ei lähe sinu vaatega absoluutselt kokku, aga mis sellest? Ega kõik ei olegi 100% samal nõul alati. Kõik ei salli kõiki. See on inimlik. Mõtle, kui kõik siin ilmas oleks perfektsed ning kõik nõustuksid omavahel - see oleks ju MEGA igav!? Mitte midagi ei toimuks.
Kui ma kunagi gümnaasiumi lõpetasin ning ülikoole valisin, läksin ma eriala peale, mida mu perekond mulle enim soovitas (äriturism, jah tol ajal mulle pakkus endale ka see huvi, aga minimaalselt). Mis on äriturism - see on laias laastus ürituskorraldus. Messid, konverentsid, ärikohtumised jms. Ma juba peaaegu lõpetasin bakalaureuse ära, aga kõige lõpus (lõputööd tehes) ma mõistsin, et mulle ei meeldi see eriala. See ei sobi mulle. Jah, ma olen üli tänulik ja õnnelik kõige õpitu üle ning saan kõike oma elus ka kasutada. Minu esimene valik erialaliselt oli kehakultuur, Tallinna Ülikoolis. Käisin seal kohapeal ka katsetel, kuid kuna mul antud hetkel oli vigastus, ei saanud ma sinna.
Siis hakkasin ma taaskord üle pika aja jõusaalis käima ning taasavastasin oma kunagise kire - sport! Niisiis. 1.september võtsin ma EEK Mainor ülikoolist paberid välja, et alustada õpinguid vallas, mis mulle reaalselt meeldib. Esiteks olid Tallinna Ülikoolis iga teisipäev mingisugused kursused, mis on minu tuleviku jaoks vajalikud, sportlastele. Novembrikuus alustasin personaaltreeneri õpinguid. Justnimelt. Ma võtsin end kokku ning hakkasin end harima teemal, mida ma ARMASTAN kogu hingest! Nüüd on vaja mul vaid veel eksam ära teha ning uuest aastast võtan endale vaikselt kliente! Sügisest loodan sisse saada Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialale. Kui sinna ei õnnestu, lähen samasse kooli rekreatsiooni õppima.
Siit tuleb ka järgmine küsimus - miks sisendada endale, et ei saa asjaga hakkama? Ma ei hakka siin nüüd mingit kõik, mis me mõtleme on universumiga seotud stiilis jama ajama, AGA sellel on tõepõhi all. Kõik negatiivne, mida sa mõtled, väljendub milleski. Kas siis mingis haiguses, õnnetuses või ma ei teagi milles. Kui sul tuleb tuju negatiivselt mõelda - tee seda 10 minutit. Nuta, karju, lõhu, tee kõike mida sa vajad, AGA vaid 10 minutit. Pärast seda pühi pisarad, korista kahju ning ütle endale: Tänaseks kõik!
Teiseks võid ju hommikuti peegli ees harjutada endale positiivsete sõnumite ütlemist. Või siis mõtle, et sul käib kaasas kogu aeg 10-aastane Sina. Ta kuuleb kõiki su mõtteid - nii häid kui halbu. Ta kasvab heaks, kui mõtled häid mõtteid. Ta kasvab halvaks, kui mõtleid halbu. Ideaalseks kasvab ta siis, kui ülekaalus on head mõtted halbadest (a’la 80-20 olukord). Mõtle positiivselt palun! Ma ei taha, et sa sinna auku taaskord kukuksid! Leia kõiges positiivset. Ka kõige negatiivsemas olukorras olles on seal ALATI miskit positiivset - palun leia see!
Kõige keerulisem teema vast on enesearmastus. Kõik inimesed on enesekriitilised. Jah, kõik. Need, kes väidavad, et nad ei leia endas miskit, millega nad rahul ei ole, on mingid imelikud ufod hahaha.
Ma võiksin siin järjest nimetada asju, millega ma rahul ei ole nii füüsilise kui ka iseloomu poolest. Ma ei hakka seda tegema, sest ma avastasin enesearmastuse. Jah, see ei ole tulnud päevapealt nipsust, kuid ma olen selleni vaikselt jõudnud. Jah, mul on omadusi, mida ma siiani ei salli, kuid ma pean nendega leppima. Kui mind need nii väga häirivad, siis nendega tegeleda.
Mul on üks soovitus. Hommikuti, kui enda negatiivsest meelestatusest positiivsesse üle lähed peegli ees. Kirjuta iga hommik ka post-itile üks asi, mis sulle sel hetkel enda juures kõige enam meeldib. Olgu see su sassis juuksed, laialiläinud meik (üli meeldejäävast ööst äkki?) või mingi muu. See võib olla vabalt ka iseloomuomadus, ei pea olema füüsiline.
Miks ma soovitan hakata end armastama? Ma avastasin.. või tähendab õigemini. Mulle jõudis lõpuks kohale, et kuidas ma peaksin leidma inimese, kes mind armastab, kui ma ise seda ei tee? See pani mind vägagi mõtlema. Sa pead armastama oma elus kõige kõvemini ja emotsionaalsemalt üht inimest ja see oled sina ise. See teekond sinna jõudmiseks on käänuline ja keeruline (nagu ikka punktist A punkti B), aga see on seda väärt.
See aasta on mulle nii paljut õpetanud. Ma olen võrreldes aasta algusega täiesti teine inimene. Ma olen kasvanud, arenenud, vahepeal olnud täiesti purunenud ja katki läinud, leidnud üles oma killud ning proovin nüüd end tagasi kokku saada. Palun tee seda ka SINA! Ma usun Sinusse! Ma tean, et Sa saad sellega hakkama! Lähme koos uude aastasse uue ning positiivsema minana!
Laupäev oli väga huvitav päev. Nimelt ärkasin ma üles alles kl 12:30, kuigi plaanis oli 11st juba trenni minna. Muidugi Gertu võttis reede õhtul vastu ootamatud plaanid ning ühest tunnist väljasolekust muutus järsku peaaegu 5..
Ärkasin üles, padjakas ees, üldse ei saanud aru mis aeg, aasta ja aastaaeg on. Viskasin kiiresti koti kokku, et õhtupoole soojemad riided saaks selga panna. Muidu olin heledas lillemustrise kleidiga Mohitost. Sõitsin taksoga ema juurde ja imelikul kombel oli kl 13.30 taksode tariif poole kallim, kui muidu, sest olevat tipptund(?!). Laupäeval..
Jõudsin ema juurde, tegin talle meigi ning seda ka endale ja olimegi üsna valmis minema. Pidime kohal olema täpselt kl 16.00.
Juubel toimus Uuemõisa villas ning programm oli päris lahe. Mind oli pandud nn videograafiks ehk siis käisin vahepeal ringi ning filmisin paar klippi. Õnneks ma ei olnud ainus inimene selle töö peal. Kokkuvõttes monteerin mina ikka terve video ära ning saadan onu Vellole. Panen selle siis ka siia üles, mälestuseks või midagi sellist.
Väga tore oli taaskord oma sugulastega koos olla. Seda juhtub viimasel ajal õnneks juba tihedamini ning näeb ära ka need, keda pole ammu näinud.
Kuna meie ei võtnud Haapsallu mingit hotelli, hakkasime hilisõhtul Tallinna poole tagasi sõitma.
Nüüd jääb üle vaid video monteerida ning üles laadida. Be there or be square, kui video tuleb, hahaha :D
Lähme sõidame
ainult hoia kinni
Mulle meeldib see
mida minule teed
Tahan veel tahan veel
teha ühe ringi
Lähme sõidame
kogu öö on veel ees
Ma ei tea, mis sellest välja võis lugeda, aga tegelikult käis juttu rattaga sõitmisest. Kogusin kokku oma kõik kaks sõbrannat ning läksime kolmekesi ühele lahedale üritusega nimega Tour d’ÖÖ.
Andra ja Krissu tulid minu poole kella 20:30ks, kust hakkasime liikuma kogunemispaika. Kogunesime Tondil Kotka Halli parklas ning sealt hakkasime sõitma kl 21:30.
Sõit lõppes meie jaoks kuskil 23:30 paiku Telliskivi Loomelinnaku väljakul, kus tehti ka ühispilt ning seal toimus ka rattafilmide kinoseanss, mis oli tasuta.
Kuna Krissul läks üsna lõpusirgel rattal esikumm katki, otsustasime, et ei jää sinna vaid liigume kodupoole. Tema trammiga, meie Andraga hüppasime veel Vanalinnas Hesburgerist läbi.
Jagan Facebooki event’i alt veidi infot, millele pidime tähelepanu pöörama.
MEELESPEA:
* Kui soovid kodarakaarti, tule aegsasti kohale.
* Sõitmine toimub omal vastutusel.
* Päris pisikesi lapsi oma väikestel ratastel palume mitte kaasa võtta.
* Kui oled tarvitanud alkoholi siis ära sadulasse istu.
* Kuni 16-aastasesed ratturid peavad kandma kiivrit.
* Ratastele tuled peale!
* Hoia pilk ees, arvesta teistega ning naudi sõitu.
TOUR d'ÖÖ SÕIDUREEGLID !!!
Turvalisus eelkõige!
Sõit toimub igaühe omal vastutusel!
Me ei tarvita enne sõitu alkoholi!
Me ei tarvita sõidu ajal alkoholi!
Me ei kihuta ega vingerda!
Ei tee äkilisi manöövreid!
Ei sõida vastassuunavööndis!
Kuulame alati punastes ja kollastes jakkides karjuste juhiseid!
Ei möödu esimesest juhtratturist!
Hoiame ühist gruppi / ei lase sisse vahesid!
Hoidume parempoolsesse sõiduritta!
Ja meil on lõbus! :)
LENKS SIRGU JA TULED PEALE!
TBW 2018 on muu hulgas eelsoojendus Eesti Vabariik 100 raames üle Eesti väntavale Tour d'ÖÖ Eesti üritusele 17.-26. augustil 2018.
Niisis oli ülimalt vahva kogemus taaskord! Järgmisel aastal kindlasti uuesti!
Kannikad on küll siiani väga valusad, kuid pole hullu. Küll see ka üle läheb. Möödas on ju vaid kaks päeva.
Jah, ma käisin castingul. Mis teema sellega oli? Nimelt saadeti mulle link, kus tutvustati programmi “1€ eest bikiinivormi”. Otsustasin siis poolnaljaga, et võtaks ka osa. Mõeldud, tehtud. Kandsin oma 1€ ning täitsin selleks projektiks vajaliku ankeedi ära. Paar päeva hiljem sain e-maili, kus kutsuti castingule Centennial Hotel Tallinn kell 14.30 20.mail. Niisiis võtsin otsuse vastu, et mis mul ikka kaotada on ja läksin.
Jõudsin kohale. Kirjas oli, et minimaalselt 15 minutit varem võiks kohal olla, hilinejad diskvalifitseeritakse ja muu selline jama. Tegime check-in’i ära, saime oma numbrid ja suunati meid siis riietusruumi. Seal vahetasid kõik riided ära bikiinide vastu ja võtsid kotist välja oma kontsakingad.
Kui me kõik seal arvasime, et davaiks, 45 saame kohtunike ette, siis vägagi eksisime. Pidime kuskil 45 minutit hoopis ootama, et soojendusruumi saada, kus tegime paar venitust ja harjutust, et kere soe oleks. Kõik viskasid nalja, et soojaks polnud küll midagi väga saada, kuna sellest närvivärinast on kõik lihased töös olnud ja soojad juba. Haha! Aga nii oligi!
Seejärel pakuti meile maasikaid ja vett, saime veel veidi oodata, kuni seletati, mida me reaalselt tegema peame. Ehk siis rääkima veidi endast - kes oled, kust tuled, õpid või töötad, kas lapsi on jms. Siis pidime ütlema ka miks siia projekti kandideerisin ja mis oleks minu eesmärk. Nagu tavaliselt, Gertul läks kenasti kogu tekst meelest ära, kui žürii ette astus. IMELINE! 😄
Tundus, et nagu oleks päris hästi juba läinud, kui küsiti isegi, kas ma oleksin valmis oktoobris laval särama samamoodi nagu praegu siin. Muidugi!
Kui meie grupi osa sai läbi, juhatati meid saalist välja ning jutustati veidi, mis nüüd edasi hakkab juhtuma. Põhimõtteliselt viskasime kõik riided tagasi selga ja kogunesime kell 18.45 taaskord samas kohas, sest siis toimusid mingisugused loosimised ja selgusid projekti saanud 30 naise nimed.
Kui päeval sinna minnes süda ikka puperdas nii, et tahtis rinnust välja lennata, söögiisu ei olnud ja seest oli õõnes, siis õhtupoole tagasiminnes oli kõik nagu täiesti okei. Ma tundsin end vägagi enesekindlana ja olin suhteliselt kindel, et osutun valituks.
Jõudsin kohale ja saime kõik ühe kingipakikese. Siis läksime välja grupifotot tegema ning seejärel sisse tagasi, kus toimus väike loosimine suvaliste numbrite alusel. Ma oleksin peaaegu kolm korda miskit võitnud, aga iga kord jäi 2-3 numbrit puudu, et minuni oleks jõudnud või läks paar numbrit üle. Kui loosimine läbi oli, avalikustati naiste nimed. Mul hakkas vaikselt süda sees puperdama, et ohh äkki pääsesingi!? Aga ei. Ma ei saanud sinna. Jah, ma olin endas vägagi pettunud, samas mõtlen, et ilmselt mul on juba selline keha, mida nad teistele soovivad saavutada, ehk äkki see ei olnudki minu aeg.
Pärast seda otsustasin trenni minna. Muidugi - parim lohutus! 🙂
Ärkasin hommikul kaheksast. Okei, valetan, poole üheksast ja tuli järsku meelde, et pidime Xaviga koertematkale minema. See tähendas seda, et pidime olema kl 9.00 Sparta spordiklubi parklas. Äratasin ema üles, et ta meid ära viiks ja sealt meie teekond algas.
Läksime autoga ning võtsime kõik kolm koera kaasa. Jalutuskäigule/matkale võtsin ma vaid Xavi, sest ma üksinda kolme koeraga küll hakkama ei oleks saanud. Kohalejõudes oli koeri kuskil 15 ringis. Nii suuri kui väikeseid. Algul oli nuusutamist ja haukumist ikka korralikult, aga kui koerad juba aru said, et niikuinii veedavad järgnevad 2h teineteise seltsis, muutus koerte ärevuses olek samuti rahulikumaks.
Tõugudest oli alates Chiwowast kuni Collie’deni välja. Saksa lambakoeri oli samuti paar. Kõnd oli rahulik, samas piisavalt tempokas. Oli ka pikemaid puhkepause. Kõndisime Spartast Järve metsa, sealt edasi Nõmme sillale, suusahüppetornide juurest ning lõpetasime Nõmme Spordikeskuses, kus koerad said tiigis ujuda, juua ning peremeestele jagati teed ja pirukat. Xavi oli vist ainus koer, kes vette ei läinud. Muidu Saaremaal elakski ainult meres. Ilmselt vaatas, et ah liiga sogane, jääb ära. Teised hakkasid sealt pärast puhkepausi tagasi Sparta poole liikuma, meie Xaviga kõndisime hoopis koju. Ilmselt oli õige mõte kah, sest tuppajõudes ta esimese asjana viskas pikali magama.
Veidi puhkasin ka ise, õues läks ilm üli soojaks ning otsustasin bikiinid selga visata. Tuleb välja, et ema juures ei ole mul enam ühtegi paari - võtsin ema omad. Enne seda olin lühikeste pükstega viis minutit õues ja no juba on randid peal. Pigem vahetasin bikiinide vastu ära. Lõputöö teemaprojekti tähtaeg on 14ndal mail ehk järgmisel esmapäeval, mis tähendab, et see peab mul 100% valmis olema HILJEMALT reedeks. Let’s give it a try, sest seekord ma võtan end kokku ja teen kõik pooleliolevad asjad ära. I promise.
Äkkmõtted on ikka parimad asjad, Okei, nõustun, et mitte alati.. eriti, kui selleks on minek McDonald’sisse või Hesburgerisse mitu päeva järjest.Jah, neljapäevast saadik on söödud kiirtoitu.. eile, kui Noor meistri mess läbi sai, aitasime Krissuga poistel hallides asju kokku panna ehk tõstsime toolid aluste peale virnadesse. Pärast seda oli muidugi suund Hesburgerisse. Ei, see ei ole mu postituse kogu sisu, aga see paneb mind mõtlema, et midagi peaks muutma oma valikutes.
Istusime ja sõime ning mõtlesime, et praegu oleks küll mignisugust lõõgastust vaja. Mõeldud, kõned tehtud ning tänaseks oli juba plaan paigas.
Hommikul jalutavad koeraga mulle vastu, läheme tagasi ja viime koera ära, seejärel Lauluväljakule toidumessile hommikust sööma, Lavendlisse lebotama, uuesti toidumessile ning jalutuskäiks tagasi minu juurde. Või noh, Krissu ja Ronni saatsid poolele teele ära.
Jõudsime messile täpselt kl 12 nagu olime eelmisel päeval arutanud- Toidumess oli väiksem, kui eelmine aasta, kuid ei kurda. Igas boksis oli selline grillilõhn, et ilmselt aluspesu on siiani sellega koos haha.
Lavendel SPA lõõgastust oli vaja. See on kohustuslik, eriti veel ennem järgmisel nädalal toimuvat kevadist ilumessi. Viimane raske pingutus, stress ja kõik muu enne suve! We can do it!!
Logelesime vist kaks tundi kokku ja oiiiiiii kuidas me sealt ära ei tahtnud tulla. Sellegipoolest sõitsime Krissu juurde tagasi ja võtsime ennem jalutuskäiku messilt veel ühed friikad ja hakkasime kõndima.
Õhtuks jõudsin ka ema juurde, sest homme hommikul läheme teeme Xaviga pisikese trenni.
Kokku tuli täna kuskil veidi üle 23 600 sammu. Käisime vennaga veel rattaga Hiiu Grillis, sest tal tuli friikate isu. Võtsin ise ka ühed, ausalt. Polegi varem teinud päevas igaks toidukorraks friikartuleid. Ei soovita, pigem oleks mitmekesisema toidu peal.
Tänane päev muutus hommikul totaalselt teistsuguseks, kui eile õhtul olin plaaninud. Nimelt oli plaanis terve päev tegeleda oma koolitööga, aga kui ükskord Saaremaalt mandri poole liikuma hakkasime, tuli välja,
et sean oma suuna hoopis töökoha poole. Võtsin Xavi kaasa, et ema juurde tagasiminek nii igav ei oleks. Hakkasime kõndima messikeskusest läbi Lauluväljaku ja Kadrioru minu kesklinna koju. See oli juba kuskil 5km pikk rada. Ma imestasin, et Xavi kordagi sülle ei tahtnud tulla.
Lauluväljakul Oru värava pool on üks väike tiik, kus Xavi end veidi kasta sai, kuna päikese käes oli ikka väga soe.
Kui Kadriorgu jõudsime, oli ta juba ära kuivanud ning leidsime järgmise oja, kus ta ennast kasta sai ja pärast seda otse mulla sisse jooksis. Imeline, mis muud ma öelda oskan. Õnneks ta enamus ajast jooksis ja kõndis muru peal ehk siis minu juurde jõudes oli ta ennast puhtaks saanud.
Algul plaanisime, et kõnnime täiesti ema juurde välja, aga minu juurde jõudes olime mõlemad juba täitsa läbi. Vaatasime välja bussiaja ja sõitsime Nõmmele. Sealt edasi juba jalutasime koju. Kodus pärast söömist esimese asjana viskas Xavier ennast magama.
Kui olin oma õhtusöögi ära söönud, kirjutas sõbranna, et läheks äkki ratastega sõitma? Mõeldud - tehtud.
Sõitsime Männiparki, et oravaid sööta, aga keda seal ei olnud olid oravad.
Hakkasime juba kodupoole tagasi minema, kuid viimasel hetkel mõtlesime, et äkki läheks Rocca al Mare taha promenaadile. Mõeldud - tehtud. Pöörasime otsad ümber ja hakkasime sõitma. Jõudsime sinna täpselt päikeseloojangu ajaks ning oli ka aeg veel häid pilte saada. Kui lõpuks koju tagasi jõudsin, olid käed tulipunased olgugi, et õues oli 10 kraadi sooja.
Täna ma ärkasin Saaremaal, Orissaare vallas Pulli külas Haapsu talus - seal, kus mu süda taob kõige rahulikumalt, sest ma olen lõpuks taaskord jõudnud koju. Avan silmad kell pool üheksa ning vaatan õue - meri on vaikne, taevas on sinine ning päike juba särab taevas. Justkui nagu suvi oleks varem jõudnud. Panen riidesse ning lähen pusaväel õue. Sama kiirelt kraban toast veel teisegi pusa ning tuulejope - õues on vaid viis kraadi.
Käisime talgutel. Ametlikult on see küll järgmisel nädalavahetusel, kuid Saarlased alustavad kõigega juba varakult. Tegime korda Maasimaa linnuse ümbruse, saime oksad ja muu pahna kahe lõkke vahel ära jaotatud. Nägime merel ka luikede tantsu ning kuidas mitu isast luike võitlesid ühe pisikese emase pärast.
Alustasime mudru vedamist kuskil 9.45 paiku, valmis saime juba 12.30. Üsna õigeks ajaks, sest 12.45 toodi meile süüa - suppi ja kringlit. Kõigil kõhud juba korisesid ning väsimus viskas peale. Sõime kõhud täis ning hakkasime kodupoole tagasi sõitma. Algul plaanisin sealt kõndida, aga 8km ei tundunud nii ahvatlev mööda igavat maanteed..
Eks näis mis tänane päev veel toob. Hakkasime meie juures ka lõket tegema. Homme läheme kalale. Esmaspäeval juba mandrile tagasi.
Lisan siia veel paar pilti tänastest talgutest.
Õhtupoole vaatasime vennaga mõlemad oma nutikellasid ning avastasime, et me ei ole täis saanud oma aktiivust. Olgugi, et käisime hommikul talgutel ning tegime üsnagi palju tööd. Sõime õhtusöögi ära ja otsustasime, et võtame koerad ja lähme jalutame Pulli pangale. Trippisime kokku kuskil tund aega - vaatasime päikeseloojangut, viskasime kividega lutsu, turnisime kividel ja kui üks hetk koju jõudsime, oli käes ka saunaaeg.
Vahest on lihtsalt selline tuju, et tahaks midagi teha, tahaks midagi süüa, aga ise ka täpselt ei tea mida. see juhtus ka tol päeval, kui pärast tööd otsustasime McDonald’si kasuks ning süümekatega sõitsime tagasi Krissu juurde ning mõtlesime, et jalutaks veidi..
See väikene jalutuskäik muutus käigupealt kolmetunniseks ning 13.2km läbitud teekonnaks, kui lõpuks kl 22.00 koju jõudsin.
Alustasime Kadriorust - tegelikult päriselt alustasime Lauluväljaku kõrvalt - tiiruga möödusime Kalevi staadioni kõrval olevast koerte mänguväljakust. Kõndisime kolmekesi - mina, Krissu ja ta koer Ronni. Hüppasime korraks minu poolt läbi, et koerale juua anda ning mõtisklesime oma edasist teekonda - Vanalinn it is!
Hakkasime liikuma, õues oli ülimalt ilus ilm - selline hea kevadõhtu, ei olnud külm ega ka päris soe vaid täpselt selline vahepealne. Vihma ei sadanud, tuul oli õrn, kõik oli ideaalne.
Käisime läbi kõik vaateplatvormid - olgu, mitte päris kõik, Pika Hermani otsa ei läinud, kuid valitsusehoone ees käisime küll. Avastasin, et ei olnudki seal päris pikka aega käinud - 24.veebruari hommikul sinna ei jõudnud, kuna pidin tööle minema.
Vaateplatvormidelt nägime ka päikeseloojangut. Muidugi võtsime kohe telefonikaamera kätte ning kukkusime pildistama. Või noh, mina tegin seda. Arvasime, et kuna on neljapäev, siis väga palju inimesi ei ole, aga me eksisime tohutult. Vaateplatvormid, mis olid päikeseloojangu poole, olid rahvast täis. Isegi mingisugune mõnepeane ekskursioonigrupp oli seal täiesti olemas.
Kui olime terve Vanalinna läbi tatsanud, oli kell juba veidi peale üheksat. Otsustasime kodupoole hakata liikuma ning mõtlesin, et saadan Krissu ja Ronni veel poolele teele ära ja hakkan siis ise ka minema. Kuna nemad tulevad ju Kadriorust ja mina põhimõtteliselt 10 minuti kauguselt Vanalinnast. Mis see ikka halba teeb, kui ringiga koju minna. Nii me ka tegime, saatsin nad enamvähem poolele teele ära ning hakkasin koju tatsama. Kodus esimese asjana viskasin jalanõud nurka, mantli nagisse ning voodisse ja jalad seinale. Sel hetkel ma tundsin esimest korda üle pika aja, kui väsinud võivad jalad olla pärast 13.2km kõndimispäeva. Jääb vaid üle oodata, mis järgmine pikk jalutuskäik endaga kaasa toob.
