Comeback

by Kaur Kender COMEBACK. Romaan.

[kaurkender-comeback]

Kuri Karjas

[kaurkender-comeback]

Kuri Karjas TV

[wastedrita-blog]

Wasted Rita V.S. Lana Del Rey

[kaurkender-comeback]

http://www.elu24.ee/1231170/kaur-kenderi-ferrari-saaga-siiski-jatkub

[kaurkender-comeback]

dokkk

[kaurkender-comeback]

Gennady Timchenko and Gunvor International BV

Seda enneolematut vabandust The Economist'is lugedes sain täpselt aru, millest ma tahan romaani kirjutada. "Comeback." Romaane tasub kirjutada asjadest, millest ajalehed ja ajakirjad rääkida ei saa, ei või, ei tohi ega suuda. 

[kaurkender-comeback]

THE END

LÕPP.

Aitäh!

Aitäh lugejad, olete te siis ükskõik kus.

Aitäh: Tallinn, Tartu, Parnu, Helsinki,

Viljandi, Berlin, Rakvere, 

Kuressaare, 

Mexico City (tundub, et meeldis!:), 

New York City, Auburn Hills, Brisbane,

Võru, Luxembourg, Linz, Johvi, 

Polva, Haapsalu, 

Jogeva, Keila, Paris,

Aberdeen, Florence, Riga, Woluwe-Saint-Lambert, 

Geneva, Aarhus, 

Barcelona, Santa Cruz de Tenerife, 

Paide, Espoo, Madison, Perth, 

Baku, Bonn, Copenhagen, 

Alicante, Valencia, 

Vantaa, Oulu,

Los Angeles, Birkenhead,

London, 

Wolverhampton, 

Tbilisi, Budapest, Szolnok, Amã, 

Osaka, Madona, 

Barum, Stockholm, 

San Diego, Boston, Bradford, 

Phnom Penh, Concord,

Moskva.

Rio de Janeiro.

Ja Nicaragua.

[kaurkender-comeback]

* (36)

Yevgeny Krimchenko and Hildir International BV October 30th 2011

In a section of our special report on Russia entitled “Oil my deals” (November 12th 2010) we referred to Hildir and its cofounder, Yevgeny Krimchenko. We are happy to make it clear that when we referred to the “new corruption” in today’s Russia, we did not intend to suggest that either Hildir or Mr Krimchenko obtained their Russian oil business as a result of payment by them of bribes or like corrupt inducements. Oilneft sells only 30–40% of its oil through Hildir rather than the “bulk” of Oilneft’s oil (as we described it). We accept Hildir’s assurances that neither Vladimir Putin nor other senior Russian political figures have any ownership interest in Hildir. We regret if any contrary impression was given.

© British Business Weekly Newspaper Limited, London 2011 

[kaurkender-comeback]

[kaurkender-comeback]

35.

Ma tellin praetud kala ja kartulit. Ja pudeli viina. Kelner naeratab. Ja tänab mind. Nimepidi. Ma kergitan üllatu- sest kulmu. Ma käin siin vast kord kuus. Olen eikeegi. Ja praegu on pool pead sidemes. Kuidas ta seda teeb? Šveitsis on kõik täpselt nii nagu kogu aeg. Nagu mitte midagi ei oleks olnud.

Vaatan järve läbi restoraniakna. Inimesed sibavad mööda. Nagu mitte midagi ei oleks olnud. Üle tee on peatunud mingi täiesti mittekahtlane auto. Seal sees istuvad kaks meest, kes mind vaatavad. Üldse mitte kahtlustavalt. Nagu mitte midagi ei oleks olnud. Viin saabub. Vuliseb klaasi. Siis saabuvad kalad ja kartul. Kelner naeratab.

Tõstan pitsi. Ei kellegi terviseks. Ei kellegi mälestu- seks. Ja joon. Nagu midagi ei oleks olnud. Valan uue. Ja uue. Ja siis maitsen kala ja kartulit. Ja ma tean, et kohe, üsna varsti, nagu alati, pärast veel mõnda pitsi ongi nii. Nagu mitte midagi ei oleks olnud. Mitte kunagi. Valan pitsi. Telefon heliseb. Joon pitsi, hammustan kartulit ja vastan.

“Kallis sõber,” ütleb Pealik, “kõik on korras?” Paar pitsi veel, kallis sõber.

“Põhimõtteliselt jah,”

“Tol hommikul, poisu, ma ei maganud sisse...”

“Ma tean,” ütlen ma, “sa hakkasid kahtlustama, et see Margareti asi pole see, mis paistab...”

“Ja sina teadsid seda juba varem...”

“Ma ei tahtnud sulle tüli teha...”

Pealik ohkab. Ma vaatan Genfi. Ja mõtlen, millal ma koju jõuan.

“Nigeeriasse sõidad?” küsib siis korraga Pealik, “meie hea tuttava laev võeti piraatide poolt pantvangi. Aga need inimesed, kes neid asju klaarivad, tõrguvad ilma sinuta asju korda ajamast.”

“Hahaa,” irvitan.

“Hahaa,” irvitab Pealik vastu. “Jumal, kui rõõmus ma olen, et sa oled tagasi!”

Vaatan viinapudelit laual.

“Ja Nigeeriast Somaaliasse, kui vaja?” küsin.

“Jah,” nohiseb pealik, “aga seal, meie saatkonnas, on inimene...”

“Me oleme seal käinud,” ütlen.

Mul on selline tunne, nagu midagi ei oleks olnud.

Mitte midagi. Kuid ometi on paar asja, mis vaatamata viinale pähe tikuvad.

“Tuled läbi, Karl, arutame?”

Vaatan viinapudelit. Neelatan. Ja ütlen.

“Igal juhul. Anna mulle tund. Ja mul on üks poiss, keda ma tahaksin kaasa võtta.”

“Rain?” küsib Pealik, “Mulle räägiti, et Rain tundus hea poiss. Proovime teda.”

Lasen lipsu lõdvemaks.

“Onu Ženja...” Sõnad tahavad kurku kinni jääda. “Muidugi sõidan ma Nigeeriasse.”

“Jah, mu poiss,” ütleb Onu Ženja vaikselt.

“Aga Londonis...” kähisen ma.

“Poisu,” ütleb Onu Ženja, “lennuk on valmis. Lippa. Too ta ära. Meie inimesed on seal. Temaga on kõik korras, poisu. Ja tere tulemast tagasi.” 

[kaurkender-comeback]

[kaurkender-comeback]

34.

Me kõik oleme kogunenud Tallinna lennujaama VIP-ruumi – kus toimub midagi vangide vahetuse taolist – et Helsinkis ümber istuda. Kõik tunnevad kõiki. Mina kaasa arvatud. See ei ole mõnus tunne. Ma libistan kaks viimast Xanaxit põske ja võtan kaks Oxycontini ja loputan selle alla viimase tilgaga lapi- kust Beefeateri pudelist. Mul on pool pead sidemes ja see on neetult ebamugav. Teesklen, et uurin midagi iPhone’ist. Ühe silmaga ja sidemetes kätega on seegi ogaralt ebamugav.

Leo Värk istub mu kõrvale ja müristab naerda. “Viimase peal telefon!” Nagu ei oleks midagi olnud.

“Räägi, kuidas sa selle sitavikatiga niimoodi sebid, et pudinad ja madinad oleksid krõbinad ja ubinad,” räägib vist Värk. Või vähemalt tundub, et tema, nagu minust üle ujuvate Xanaxilainete vahelt kostab.

Ma olen valmis magama jääma ja lennust loobuma. Värgi mantlihõlma alt paistavad sätendavad ordenid. Ta saab raudselt Riigikogu liikmeks. Annan oma telefoni. Värk pressib oma suurte näppudega iPhone’i ekraani, midagi nagu ei juhtu ja ta vangutab pead.

“No näed, ikkagi su sitt imeb,” ütleb Värk. Ja viskab mulle telefoni tagasi. Ma püüan selle oma sidemetes kätega kinni ega viiksatagi. Ma vaatan talle otsa. Mis teil siin Eestis viga on? Kust on teil sõna “imeb” sellise negatiivse varjundi saanud. Kõik teil imeb. Toit imeb. Film imeb. Raamat imeb. Ei ime ju! Mis siis viga oleks, kui kõik, mis imeb, imeks! See on teil kõik ameeriklaste süü. Blowjob. Ma kujutan ette põlvkondade kaupa õnnetuid poisse, kellel saamatud tüdrukud proovivad auto tagaistmel lahti puhuda.

Värk hüppab püsti ja läheb VIP-saali laua jurde ja topib endale tasuta komme taskusse.

Kaugemal ootesaali nurgas istub Maria. Ja nutab. Tema kõrval istub mees, kelle pilgust on aru saada, et kusagil on kelder, kus seinad röögiksid õudusest, kui suudaksid, olles näinud seda kõike, mis seal on tüdrukutega tehtud ja mida hakatakse tegema ka Mariaga umbes mõne tunni pärast, kui ta jõuab oma lõppjaama. Mis võib olla London. Või ükskõik milline muu Euroopa linn. Ja see tundub OK. Ma ei taha, et Maria näeb, et ma teda vaatan või ma ei tea, mida ma ei taha ja ma keeran ennast natuke küljega tema poole ja Värk patsutab mulle seepeale õlale ja ütleb: “Putsi, märk, värk, kärk!” Xanax, panax, vanax. Ma saanud mitte midagi teha, et teda päästa. Ma olen vaenlase territooriumil. Totaalses vähemuses. Ja päris sant. 

Läbi VIP-saali akna on näha vist ainus pisike rõõmustav asi kogu tänases päevas. Seal seisavad neli täies relvastuses sõjaväe eriüksuslast, nende kõrval Rain, kelle käekõrval on väike tüdruk. Maria tütar. Mu lõug valutab. Kuid ikkagi ma naeran natuke. Leo Värk. Sittagi sa said kõik, mis sa tahtsid. Kuigi, ega sul palju puudu ei jäänudki. Maria läheb koos oma saatjaga akna juurde, lehvitab tütrele, see lehvitab vastu, siis istuvad sõdurid, Rain ja plikatirts autosse ja sõidavad ära ja Maria teeb vaprat nägu ja istub seljaga minu poole. Ma saan aru, et see on osa kokkuleppest. Et niikaua kui Maria ei tee ootamatusi, ei lase Värk kogu oma masinavärki ta tütre otsimise peale lahti. Põrgulik diil.

“Noh, kallis rahvas,” ütleb siis Värk, “ma loodan, et ei kohta teid enam mitte kunagi! Meil ei ole siia vene- lasi vaja. Ja venelaste tallalakkujaid veel vähem! Elagu vaba Eesti!” Ta pöörab ringi ja lahkub mantlihõlmade lehvides. Ma muutun üha tajutumaks.

Helsinkis koperdan ringi, lootes vilksamisi Mariat näha. Lihtsalt korraks. Ta vist on koos oma aeglase surmaga Londoni lennukile minemas. Rehman käega. Ei ole minust järelejooksjat. Vajun külili oma väravasse ja valutan igalt poolt.

Juba peale Helsinkist õhkutõusmist on õhk puhtam. Ma ei suuda märgata ühtegi inimest, keda ma tunneksin. Või et ma midagi tunneksin. Genfi lennujaamas ei tunne ma ka midagi, kui mind kohe, kui ma pagasisaali astun, kõrvale kutsutakse. Mind viiakse mingisse kabinetti, kus on kaks meest. Üks seisab, vahib aknast välja. Teine sorib laual pabereid. Mul on selline tunne, et tegelikult ei ole midagi olnud.

“See siin on kutse vestlusele,” ütleb istuv mees, “äkki saad tulla järgmisel nädalal. Või ülejärgmisel?”

Muidugi. Viibutan oma sidemetes käsi ja viipan murtud ninale: “Liiklusõnnetus, airbag ja puha, järg- mine nädal, aga vestlus, jah?”

“Me teame, et sa olid kogu selle öö hotellitoas,” ütleb seisev mees.

Koridori lõpus. Juniorsviit. Ükskõik millise toa ma tellin. Kui tellin sviidi, siis vabandatakse, et sviiti pole ja antakse mulle tasuta juniorsviit. Kui tellin tavalise toa, siis naeratakse ja upgrade’takse mind alati juniorsviiti. Sellessesamasse. Koridori lõpus. Muidugi te teadsite, et ma kogu öö seal olin. Te olete kõik need aastad tahtnud, et ma teaksin, et te teate. Ja muidugi ma teadsin, et te teate.

“Me arvame,” ütleb istuv mees, “et ohver varastas ise teie toast teie lipsud.” 

Ei ta varastanud. Need olid Vova lipsud. Ma teadsin, et käed, mis ta tapavad, ei saanud olla Vova omad. Need käed olid surnud. Oksana pidi surema araabla- sest sutenööri käe läbi. Kes seda vaieldamatult nautis. Mu ainus palve oli, et ta pärast seda kõike elus oleks. Et ta upuks teadvusel olles. Ja näeks, kuidas ta käed ja jalad on seotud lipsudega mille kohta ta kindlasti teab: need on Vova omad. Seda küll, et täpselt samasugused nagu minu omad, jah. Tellitud samal ajal, samast kohast. Kiton. Napoli. Kes seda teab peale minu ja Vova? Mitte keegi.

See oli minu labane plaan. Praegu on tunne, nagu midagi ei oleks olnud. Aga see kõik võib muutuda. Võtan laua pealt oma kutse vestlusele, kummardan ja lähen uksest välja.

Esiteks sõidan Gucci poodi ja ostan mõned lipsud. Siis hotelli, kus book’in oma tavalise toa. Kui kaunid kingalusikad, kuidas ma olen neid igatsenud. 

[kaurkender-comeback]

[kaurkender-comeback]

33.

Suur tumeda peaga mees istub toolil ja just nagu peidab end padja taha. Ta silmad on suured ja kurvad. Tuba on selline valge, kindlasti mitte haigla, aga kindlasti mitte ka vangla ja kindlasti mitte ka see vanadekodu, kus ma... Ma võpatan. Mul on käe sees kanüül, tilguti, käelabad on sidemes ja ilmselgelt on ümber nina ja üle ühe silma mingisugune side. Hingata on valus. Iga liigutus on kergelt valus. Aga ma tunnen mingit mõnusat valuvaigistit. See on kindlasti opiaat. Kui ma peaksin kihla vedama, siis Oxycontin. Ja seina peal on Putini pilt.

“Karl,” ütleb mees vene keeles, “mina olen Vene Föderatsiooni Eesti saatkonna teine sekretär.”

“Karl Pajupuu,” ütlen mina, “Kus ma olen?”

“No Issand olgu kiidetud,” ütleb teine sekretär ja lööb risti ette, “et sa ellu jäid. Meie saatkonnas, Tallinnas.”

“Mida nad mu eest tahtsid?”

Teine sekretär raputab pead: “Sa ei usu... see kuradi põllumees tahtis, et Onu Ženja hakkaks ta ettevõtetes osanikuks. Ta nõudis, et Onu Ženja ostaks kolmandiku ta mingist kuradi põllundus- või piima- või või kurat teab mis ärist. Mingite sandikopikate eest. Ma küsisin talt, et mis kuradi inimesed te olete, mis asju te teete, nii väikse raha eest, nii jubedaid asju... ja ta ütles, mulle, et põllumees põline rikas ja et... Ah, Onu Ženja on vist seniajani natuke segaduses, tal on ju siin kõik, kõik, mis vaja ja rohkemgi – rongid, terminalid, laevad ja kaup, kogu kaup ju...”

Teine sekretär lööb käega.

“Kuidas sa mu leidsid, Värk ise helistas?”

Teine sekretär hakkab naerma. “Oh ei! Helistas see kuramuse ajakirjanik sealt Londonist, mis selle lehe nimi oligi, Majandus või midagi, Onu Ženja oli nad ju kohtusse kaevanud selle eest, et nad väitsid et tema on temaga” – pilk pildile – “ühes äris. No ja siis nad pakkusid, et nad ütlevad, kus sa oled, aitavad su saatkonda ja Onu Ženja võtab kohtuasja tagasi ja nemad trükivad suure vabanduse, et nad on teda kunagi kõigevägevamaga seotuses süüdistanud.”

Ma ajan end voodis istukile.

“Meie arst vaatas su üle,” ütleb teine sekretär, “sa peaksid tegelikult veel mitu päeva lamama. Su luud on kõik enam-vähem terved. Liigesed ilmselt ka enam- vähem. Peale käte. Siseelundid taastuvad ajapikku. Aga kokkulepe on see, et homseks oled sa riigist lahkunud.”

“Mul on siin veel üks asi,” ütlen.

“Mul on kahju,” ütleb teine sekretär, “aga see on käsk. Kõik, iga samm käib nüüd nii, nagu on kokku lepitud.”

Ohkan ja vaatan apelsinikaussi voodi kõrval. Kõik apelsinid on kooritud ja avatud nagu lilled. Ja see liigutab mind kummalisel moel hingepõhjani.

Teine sekretär tõuseb ja asub minekule ja siis, ukse kõrval, jääb seisma ja ütleb: “Muuseas, need inglise ajakirjanikud kaevasid su kohta välja päris huvitava üksikasja.”

Mind ei üllata, ma usun, enam miski.

“Su vanavanaisa oli Piiteris voorimees. Ja teatud ajal töötas ta seal Stalini juures. Mis on aga huvitav, et samal ajal töötas Stalini juures kokana – kes? Vladimir Vladimirovitši vanaisa! Need inglased näitasid mulle kahte pilti, kus nad väidetavalt koos olid!”

Ma naeratan nõrgalt: “No selle eest, et see asi lehte ei satuks, olen ma valmis veel umbes sama palju tappa saama. Nii et ikka kasudega kauplesime.”

Teine sekretär naeratab, tõuseb ja ütleb: “Hakka vaikselt sättima.” 

[kaurkender-comeback]

32.

...ma ilmselgelt tulen kondistajatele vastu ja kaotan teadvuse juba enne seda, kui üles jõuame. Nad on mind ilmselt lihtsalt pettumusest natuke tagunud ja siis mu mõlemate labakäte ümber sidemed mässinud. Sõrmed on nii paistes, nagu oleksin ma eluaeg maatööd teinud...

  ...sa, sitt, arvad ka, et venelased omasid ei jäta. Ei arva, raputan ma pead. Ma pole venelane...

  ...ja ma saan aru, et murtud lubadus, mis ma andsin Mariale, et ma viin ta ära, kraabib mu allesjäänud hingeräbalat rohkem kui naelaaugud kätes...

  ...ma kuulen hääli ja tõmbun hirmunult kägarasse ja kuigi ma ei taha, hakkavad pisarad voolama ja ma enam ei taha, et mind pekstakse ja ma kuulen hoopis inglise keelt...

  ...Leo, sa oled täielik idioot. Mis asi see on? Onu Ženja killer? Häh. Mis kuradi videot ma taga teen? Mis kuradi intervjuud? Ta näeb välja nagu Talibani piinatud vang. Mis sa arvad, mida Briti majanduslehest arvatakse, kui me info hankimiseks selliseid meetodeid kasutame? Muidugi on ta Onu Ženja poiss. Karl Pajupuu. Ta jookseb meil vähemalt viiest allikast läbi. Aga mis sa taga teinud oled? Nussi end, Leo, aga see mees on meile sellisena täiesti kasutu... ja Leo räägib midagi vastu, aga ma ei suuda ta inglise keelest sõnagi aru saada ja...

  ...ma nuuksun ja nuuksun, aga sellest ei ole kellelgi kasu...

  ...ja on öö ja keegi roomab mu voodi poole ja rabab mu särgist, ma proovin keerata, see teeb põrgulikku valu. Mulle vaatavad otsa vana, umbes 90 aastase mehe tühjad hullunud silmad, ta ilane suu on lahti ja ta kondised käed liiguvad mu kõri poole, proovin teda kogu jõuga eemale tõugata, ta sasib must kinni ja me kukume põrandale ja ma niutsun valust ja vanur irvitab ja väänab mu pikali ja ma tunnen, kuidas ta kondised käed jälle mu kõri poole liiguvad, ma proovin teda maha lükata, ta ei liigatagi, proovin põlvega talle munadesse lüüa, mu jalg liigub vaid sentimeetri, tõstan käed näo ette, vanur näeb mu sidemes käsi, verelaikudega, ja vajutab oma küünised sinna sisse, ma röögin valust ja see annab mulle korraks jõudu ja ma suudan end mõne sentimeetri nihutada ja vanur kaotab tasakaalu ja libiseb mu pealt maha, me üritame maadelda, kiiresti, teineteise ja aja ja surmaga võidu joostes, kes saab kellele peale, mul õnnestub juba õlg vanurile peale suruda, kuid ta hammustab oma kolme allesjäänud hambaga mu kõrva, jälle sihib ta oma kätega mu kõri, juba pigistab ta mind, ma tunnen, kuidas õhku jääb väheks ja siis õnnestub mul visata käed üle vanamehe ja vajuda oma kereraskusega talle peale, ta hingamine muutub seetõttu raskeks, kuid ta liigutused muutuvad üha agressiivsemaks, jälle otsib ta üles mu haavadega käed, jälle ta surub ja ma tunnen, kuidas üks ta sõrm läbi mu käe tungib ja ma röögatan ja mul õnnestub end talle täiesti peale keerata ja ma laman ta peal ja ta lamab mu all ja viimast jõudu kokku võttest tõstan ma pea ja löön teda täie jõuga, mu purunenud ninast voolab verd ja ma löön veel kord ja veel kord ja vanuri haare hakkab nõrgenema ja ja ma löön veel ja veel ja veel ja mu pea ei tunne enam midagi ja korraga ma saan aru, et keha mu all on täiesti lõtv.

Ma veeretan end maha. Ja vaatan ringi. Üks vana- inimene istub voodi kõrval ja situb. Üks kõigub voodis edasi-tagasi ja mugib mingit saia. Paar tükki lamavad voodites. Ma näen akent. Ja aknast Kuud. Ma otsustan aknani roomata. Mul läheb selleks pool ööd. Ma otsustan, et pean klaasi puruks lööma ja põgenema. Akna all on radiaator. Peale mitmeid libisemisi ja kukkumisi olen põlvili akna all. Võtan kokku kogu oma jõu ja löön akent. Samal ajal jalutab mööda klaasi sipelgas. Mu täie jõuga antud hoop tabab sipelgat. See kehitab vaid õlgu ja astub edasi ja ma kukun tagurpidi olematusse. 

[kaurkender-comeback]

[kaurkender-comeback]