1984 on praegu päriselt
Kaasaegne tehnoloogia võimaldab inimestele ajupesu teha absoluutselt igal pool ja peaaegu igal hetkel.
Sõitsin äsja Tallinnas liinibussiga ja olin sunnitud nägema teleriekraanilt näidatavat "reklaami", mis minu silme ees vilkus.
Muuhulgas "reklaamiti" Eesti nn "ajakirjanduse" propagandaväljaandeid, mida ma peaaegu üldse ei loe - ja selektiivselt neist just poliitilise propaganda artikleid.
Niisiis vilkus minu silme ees umbes selline tekst:
ÄRRITUNUD JA MEELEHEITEL AGRESSORRIIK VENEMAA ÜRITAB OMA SUUSATAJAID OLÜMPIALE SURUDA
Mis erinevus sellel oleks, kui ühistranspordis sõitjate silme ees vilguks hoopis näiteks selline loosung:
ÄRRITUNUD JA MEELEHEITEL ROISKUV KAPITALISM ÜRITAB NÕUKOGUDE INIMESTE MORAALI ÕÕNESTADA
Mitte mingisugust erinevust ei oleks peale selle, et sovetiajal ei olnud veel lameekraane, mida saanuks liinibussidesse üles seada.
Aga näiteks Hiinas või Põhja-Koreas nüüd juba on.
Sisult on selline propaganda muidugi astronoomiline mõttetus.
Meeleheitel või ärritunud saavad olla isikud, mitte aga riigid.
Üks akt ei tee kedagi veel püsitegijaks. Ühest agressiooniaktist ei järeldu veel, et seda sooritanud riik on "agressorriik" - kellel on püsiv kalduvus agressiivsusele.
Lisaks on maailmas teisigi tegijaid ja Tallinna liinibussides olevatel ekraanidel ei mõisteta hukka Gaza genotsiidi ega nimetata USA-d agressorriigiks, hoolimata näiteks Iraani või Afganistani sõdadest.
Isegi Eestit ei nimetata sellistel ekraanidel agressorriigiks, hoolimata Eesti osalemisest nendes okupatsioonides.
Lõpuks, spordi politiseerimine on taunitav olenemata eesmärkidest.
Spordi selektiivne ehk valikuline, diskrimineeriv politiseerimine, spordi poliitiliseks relvaks muutmine on aga täiesti mitteaktsepteeritav.
Kui poliitiliselt motiveeritud spordisanktsioone üldse rakendada, siis tuleks seda teha kooskõlaliselt, järjekindlalt.
Tegemist on puhtalt totalitaristliku ühiskonnaga, milles inimesi püütakse ideoloogilise hüpnoosi all hoida isegi bussisõidu ajal.
Ja kahjuks see mõjub liigagi paljudele.
Post Scriptum
Pärast mõningast otsimist leidsin internetist üles selle artikli, mida paljude teiste seast välja on valitud, et just selle pealkirja liinibussis sõitjaile näkku paisata.
Linki sellele jagan allpool.
Venemaa murdmaasuusatajad hoiavad elus lootust sel talvel toimuvate Milano-Cortina olümpiamängudel osalemiseks.
Popper televisiooni väärkasutamisest Vahetult enne oma surma aastal 1994, aastail 1993-1994, võttis filosoof Karl Raimund Popper sõna reklaami ja televisiooni ohtlikkuse teemal. See fakt on isegi filosoofide seas üsna vähetuntud. Lisan siin allpool lingi ühele allikale, mille internetist raskustega leidsin.