“Raamatu absurdsuseni ulatuv lihtsus ja läbimõtlematus teeb kohati nalja, kohati paneb kulmu kortsutama või otsima mingitki seost ülejäänuga.”
Üleeile sain kätte enda Värske Rõhu autorieksemplari, milles avaldati minu arvustus Brigitta Davidjantsi raamatule “(Mitte just) armastuskiri.” Selle arvustuse kirjutasin algselt hoopis Vikerkaarde, kuid kui teksti toimetajale saatsin, otsustas ta ka ise raamatu läbi lugeda ning ei nõustunud peale raamatu läbilugemist mu arvustuse põhiteesidega, mistõttu sääl see avaldamata jäi.
Nii Müürilehes kui mujal ilmunud arvustused suhtuvad teksti mingi uskumatu leebuse ja soojusega, mis minu jaoks peale raamatu mitmekordet läbikammimist, analüüsimist, tsitaatide väljakirjutamist jms täiesti mõistetamatu oli. Piret, kes mind esiteks arvustuse kirjutamiseks soovitas ning teiseks ise ka raamatut veidi lugenud oli ning kolmandaks autoriga tuttav (või tuttava tuttav?) on, samuti mu kriitikaga nõus ei olnud. Ja siis loomulikult Vikerkaare toimetaja, kes mulle lõpliku ei-sõna saatis.
Arvustuse avaldamine paneb ohkama veel seetõttu, et teksti autor on Eesti maastikul tuntud feministlik aktivist ning mu suur sisemine soov oleks olnud kirjutada väga toetav arvustus, mis aga võimalik ei olnud.
Puhtalt numbreid vaadates tundub väga ebatõenäoline, et kõik nemad eksivad ja minul on oma hinnangutes õigus. Jah, nüüd eelmist lauset uuesti lugedes võib küsida, et mida see õigus üldse tähendaks. Võib-olla seda, et kellel on tugevamad argumendid? Kelle argumendid või ideed õõnestavad ebaõiglast status quo-d?
Tekst ise on nõrk, selles pole kahtlustki.
Peamine küsimus on hoopis selles, et kuidas keerulisi teemasid käsitlema peaks? Konstanteerides? Arutledes? Tagajärgedele viidates? Võttes arvesse, milline on lugeja kogemus seda lugedes? Kas üks vastus on õigem kui teine?
