ei keeeegi
ma kirjutan midagi endast ma ei ole ju ei keegi ja siis keeglis on ei heegli sinu naeratus… oih mis see? nüüd, kui vajusin… sel hetkel, kui ei tea, kui oli hetk unes.
olin keegi — ja seegi. seekli võlus ma usun unistusi täita paat, ei smiitte… see tarkus ja ka ei see suur iist… uuuhhh… ei, mitte seegi.
see üllas, kõikse keige hilguseaolla õrn, tunnetev, särav… mitte kunagi keegi lihtsalt nagu tinasöödusr, must tömp, ei millestki.
ei, kunagi, junagi, ei heegi — ja siiski õnne sära kiirgab aasal, kus iial kastepiisad ei kiirge.
siis siiski… endale mina, ise ju nüüd, nise endale. ma ei ole keegi, ei keegi, ei kunagi heegi.
ei. ei. ei ole. ei ma ei ole. ei tule sulle tere ütlema, ei tule…
aga ikka, parost, siis hetkes ma suren — ja pole vahet. head ööd. ei keegi. ka see eli valguses. set rõõm.
ah… ei kirjuta enam. ei keegi