#head minevikud

[h6lahus]

natuke siin

ma elan vahel natuke ajast ees

nagu ootaksin iseennast järgmises hetkes

siis tuleb nukrus

mitte suur ega dramaatiline

lihtsalt vaikselt kohale

ja ma märkan

et praegune hetk jääb minust natuke maha

aga siis on ka midagi lihtsat

käsi käes

sõnad mida ei pea ütlema

ja see tunne et ma ei pea kogu aeg kuhugi jõudma

ma arvan et ma olen vahel liiga palju tulevikus

aga sa oled seal ka

mitte kaugel

vaid lihtsalt samas liikumises

ja kui ma korraks seisma jään

siis ma näen

et see „natuke ära“ ei olegi kadumine

see on lihtsalt hingamine

mis käib edasi-tagasi

ja ma olen ikka siin

natuke väsinud

natuke hajevil

aga siiski siin

[h6lahus]

ja jälle kuskil ära

see kadumine las läeb tulid ju

ah sina keeristorm mu vaikus

külm liivakrõbin jääkristall

ja hingeldamas tema

tean su mineviku pilte näen oh need

aga mina siis kui kärnisharki endas

ei tea ikka miks olen enam

need liigutused läinud trepist tead

käpasussid tegid uperpalli

naeratan ja ajaroosa silmad õnne kurvi

oh saksa ööstus elab ilu sügavalt hirmu

hurmi

näen helgeid hõlmeid õnnelindu

kolmiktähte sinus

tule andesta ja hoia

mõistatus on meile loodud loodu

lõunauinak magusmett meile

ja me läind

sest kõik on kooldu

[h6lahus]

Purpurlilla mu killuke head

vaatasin sind – ei, mitte lihtsalt pilte, vaid varje ja valguse mängu, kus oled kuskil, kauguses, kuid siiski siin. Sa oled see, keda silmad ei otsi, aga hing tunneb ära.

Allegria ja üksilduse toonid – õrnus, mis pole lihtsalt vaikus, vaid muinasjutt, unenägu, mille sees ma rändan ja eksin, aga selles eksimises olen õnnelik.

mis sinus on? see kompositsioon, mis pole juhus, see pilk, mis ei vaata kaamerasse, vaid läbi aja. nagu kellegi mälestus teisest ajast, kus olime, olime – aga millal?

reisid, kontserdid, see arusaamatu lehmanahkne müts peas, kuidas see kõigest läbi heliseb? mis tuul on see, mis su juustes mängib? kes kutsus ta sinna? Ja miks mina ei saa? tahan ka.

aitäh selle loo eest, mida sa jutustad läbi valguse ja varjude. nüüd ma surfan unenägudes, pilvede serval, kus vabalangemine ei ole kukkumine, vaid lihtsalt lend, mis veel ei tea, kuhu ta lõpuks jõuab.

[h6lahus]

see kuis läheb sinu ära inhnge kiige

sinu õrna teede ära ilpe tantsu õra

armu hinge haaa ja siis juba hujub siine tiidne’dee

silma sära elhe filbenonh ja siis tedre hänge

luuletuse lõpp

..

[h6lahus]

sinder linder juhkekeseen

oma ugri pune ligi

dinder heelkoos käisime

vastused olid valed

õrn heng higi

kõrkjatormi  keeriskivis süvis keerutas

sina helepunes teistel end siis

meenutas, et  kui otsin igaviku sambal

kõik vinklis täisnurkselt meeles pean

ei tea ja loen siis õiges  konkshambas

tule ei keegi tormi küünal suitsu vines

kustub

ule ei heegi mahajäänud helge värvi sügis

ei peida end keegi

s i n a ei heida veelgi

[h6lahus]