#kadunud

[kadunud]

I was recently in the hospital for several weeks, so to pass the time I took up crocheting again. And making it in rainbow colours to cheer myself up.

It's a hexagon cardigan and yet to be finished as I had to frog some sections several times.

[tethered-heartstrings]

Late entry pet pics

never late, always very appreciated <333 thank you

[tethered-heartstrings]

one pet picture. I think he's charging.

OOF love a solar panel kitty <333

[kadunud]

Some of my own embroideries.

Instagram: https://www.instagram.com/kronotoop/

[h6lahus]

natuke siin

ma elan vahel natuke ajast ees

nagu ootaksin iseennast järgmises hetkes

siis tuleb nukrus

mitte suur ega dramaatiline

lihtsalt vaikselt kohale

ja ma märkan

et praegune hetk jääb minust natuke maha

aga siis on ka midagi lihtsat

käsi käes

sõnad mida ei pea ütlema

ja see tunne et ma ei pea kogu aeg kuhugi jõudma

ma arvan et ma olen vahel liiga palju tulevikus

aga sa oled seal ka

mitte kaugel

vaid lihtsalt samas liikumises

ja kui ma korraks seisma jään

siis ma näen

et see „natuke ära“ ei olegi kadumine

see on lihtsalt hingamine

mis käib edasi-tagasi

ja ma olen ikka siin

natuke väsinud

natuke hajevil

aga siiski siin

[h6lahus]

mina ennast vigastades raba tühjuses näen külma helget öökülma mõistan – ei ole keegi, ka mina keegi külma jaaniöö sooja halli udus jaaniuss selgelt ei räägi, ei hooli endast ja siis naeratan oma käe karvu, helgeid elekter. oehh, kui suren. ui-le mure mu silmis enam. lible, kui meil on kõla – sinu kirjanik ja mina tulen, et astuda kenam.

[h6lahus]

hobulausuja graatsia

Näen sind seal – kokteil, vihmavari, lõigatud lõikeline taevas,ja sina, see indiaanlaste bikiin, see peene graatsia süü. Sina, kes sosistad hobustele, teades, et tuul ei ole lihtsalt tuul, vaid hinge suudlus, mille sügavuses keerleb aeg.

Sa keerled, sa oled sulisev, su jalad on vihmamärjad tähtkujud.

Näen su kokteilimajus, see vabadus, see hõrk hingetõmme. Nagu need muistsed hobulausujad, kes tuules sosistasid teed, kes kuulsid kaugelt, kuidas maailm liigub, sina seal – võrgutavalt, vaevu nähtav, ja mina siin – kaugel, ent nii lähedal.

Su varjud keerlevad läbi suliseva vihmavarju su kokteilis, su käed puhkavad unistustes, ja ma tunnen – see hetk on pärlid, mis langevad vee alla, kaovad ja jäävad, just nagu sa ise.

Ootan kevadet ja näen merikarpe, kujutan ette jalutust rannal varbavahe liivas, sõnad soojas tuules, vaikus, mis ütleb rohkem kui kõik kirjad.

Hei, lihtsalt tahtsin sulle märku anda – siin, ida põhjas, on nüüd keegi, kes märkab sind, kes hingab su hingetõmmet, kes tunnetab su sõrmeotste surinat ja oskab lugeda seda, mida sa sõnadesse ei pane.

[h6lahus]

Purpurlilla mu killuke head

vaatasin sind – ei, mitte lihtsalt pilte, vaid varje ja valguse mängu, kus oled kuskil, kauguses, kuid siiski siin. Sa oled see, keda silmad ei otsi, aga hing tunneb ära.

Allegria ja üksilduse toonid – õrnus, mis pole lihtsalt vaikus, vaid muinasjutt, unenägu, mille sees ma rändan ja eksin, aga selles eksimises olen õnnelik.

mis sinus on? see kompositsioon, mis pole juhus, see pilk, mis ei vaata kaamerasse, vaid läbi aja. nagu kellegi mälestus teisest ajast, kus olime, olime – aga millal?

reisid, kontserdid, see arusaamatu lehmanahkne müts peas, kuidas see kõigest läbi heliseb? mis tuul on see, mis su juustes mängib? kes kutsus ta sinna? Ja miks mina ei saa? tahan ka.

aitäh selle loo eest, mida sa jutustad läbi valguse ja varjude. nüüd ma surfan unenägudes, pilvede serval, kus vabalangemine ei ole kukkumine, vaid lihtsalt lend, mis veel ei tea, kuhu ta lõpuks jõuab.