#iseseisvuspäev

[estoniangirl94]

Happy Independence Day!!

[merilistudies]

Happy Independence Day!

[darinster]

Head iseseisvuspäeva!

Happy Independence Day!

[mariomesiphotography]

Happy independence day, Estonia! Head Iseseisvuspäeva, Eesti! #Independence #iseseisvuspäev #iseseisvus #republicofestonia99 #eestivabariik99 #eesti #estonia #tartu

[artflicker]

my followers don’t seem very thrilled with my independence-100 posts lol

idk I’m just genuinely very enthusiastic to be here to see my tiny but familiar country turn 100

what an event to live during

[estoniangirl94]

Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada...

[merlekari-blog]

#independenceday #pie #pirukas #iseseisvuspäev (at Tallinn, Estonia)

[kuhugionkadunudkuu]

Kümme asja Argentinast (ja palju muud).

Meil on juba august käes, pool aastat läbi ja troopilised õhud kohal (kuigi kalendri järgi on veel poolteist kuud talv...). Eile oli esimene päev üle pika aja, mil ärkasin ilma äratuskellata, päiksepaiste ja linnulaulu saatel. Täna on aga kõik pilvine, aga juba on sellist kevad-suvist niiskust ja lõhna õhus tunda.

Sel aastal tuli talv varakult ja kogu võimsusega. Juba mais pidi kolme teki all magama. Nende kolme kuu jooksul olen vist rohkem tasse teed joonud kui terve eelmise aasta peale kokku. Samuti nüüdse uue valitsusega otsustati ka gaasi ja elektrifirmasid mitte enam riigi rahaga toetada, millest tulenes mõndades kodudes ja ärides lausa 1200% hinnatõus. Siinmail nimelt kingiti sellist väga hinnalist resurssi nagu gaas (ja ka elektrit) peaaegu tasuta viimased 12 aastat. Nüüd aga, kus ekspresident, Cristina Kirchner on riigi praktiliselt pankrotti ajanud, ei ole enam võimalik niimoodi kunstlikult hindasid all hoida. Argentina, peale mitmete muude kriiside, on nüüd ka energiakriisis just taoliste pikaaegsete, kuid samas lühinägelike poliitikate tõttu. Kui varem olime regioonis ühed suurimad gaasi eksportijad, siis nüüd peame Boliivia ja Tšiili käest seda ostmas käima, loomulikult hingehinna eest. Pealegi otsustas nüüd Evo Morales, et meile enam midagi ei anta, sest prioriteediks on Brasiilia ja sealsed olümpiamängud. Sellele suurele segasumasuvila supile tuleb veel lisada siinne ülikõrge inflatsioon (heal juhul 30% aastas!!!) ning saamegi gaasiarved, mis läksid 150 peeso pealt 8700 peesole... Neid arveid on võimatu maksta, sest pea pool siinsest majandusest tehakse ümbrikupalga ja mustade tehingutega, mis tähendab, et 50% inimestest saab ainult 10 000 peesot palka, kui peaks tegelikult selle summa kahekordistama. Nüüd on sellese tariifide jamasse ka erinevad kohtunikud ja muud tegelased pugenud ning eilse seisuga on kõik hinnatõusud peatatud ja kui varem erinevad gaasi ja elektri tarnijad pidid välja saatma reaalse hinnaga arved, siis hiljem hoopis 400 protsenilise hinnatõusuga arved, siis nüüd peavad hoopiski vanade hindade järgi kõik ära arvestama. Üks pudru ja kapsad, või lausa mitu...

Viimases postituses sai kirjutatud, et Argentina peab nii või naa nüüd selle Ameerika Meistrivõistluse finaali võitma, kuid juba kolmandat korda järjest kaotasime! Mis loomulikult oli kohalises uudistes esiteemaks kuskil nädalakese. Messi ja mitmed teised lahkusid suure pettumuse pärast rahvusmeeskonnast, siinne jalgpalliliit ehk AFA on samuti mässitud hiiglaslikesse korruptsiooniskandaalidesse ning keegi ei teinud tollase peatreeneriga koostööd, mille pärast Gerardo Martino samuti astus tagasi. Nüüd on meil uus peatreener, kes loomulikult läheb Messile ja teistele mett moka peale määrima, sest, mis siis, et Argentina koondis on üks maailma parimaid ning seal on kõik mängijad omaette superstaarid, aga tundub, et ilma Pulgata kukub kõik kokku. Samuti algasid juba Rio de Janeiro olümpiamängud, kus samuti vaadatakse ainult jalgpalli siinmail (kahjuks alla 23-aastaste koondis alustas kaotusega Portugali vastu...).

Meile jõudsid ka lõpuks Pokemonid, nii et nüüd kõik kõnnivad tänava peal nagu puuga pähe saanud telefoni vahtides ringi....

Samuti oli vahepeal Eesti siinses meedias tegijaks. Mitte Läänemere, kohalike kaunitaride või arenenud Euroopa riigina vaid nimelt abiellus siinse tuntud avaliku elu tegelase tütar Tallinnas eesti poisiga. Tüdruku isa on Argentinas kuulus kui endise valitsuse tulihingelise toetajana, päris tihti neonatslike avaldustega esinev, minu arvates vägagi ebameeldiv tegelane. Üsna irooniline on ka asjaolu, et Luis D´Elia ei vasta otseselt natside aarialaste kriteeriumitele, on tal heleda pea ja sinisilmade asemel hoopiski tõmmu ja tüske... Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et mul ei ole aboluutselt midagi tõmmude ja tüsedate inimeste vastu, kuid D´Elia oma väljaütlemiste, arvamuste ning tegudega (hiljuti osales ühel poliitilisel aktusel, mis kutsus avalikult riigipööret sooritama näiteks...) ülimalt vastuoluline ja silmakirjalik, aga see selleks.

Need, vägagi aktuaalsed teemad kõrvale jättes, oli möödunud juuli siin suur rahvuspidu. 6ndal juulil sai Cordoba linn 443. aastaseks ning 9ndal juulil möödus 200 aastat Argentina iseseisvusest. Selle auks korraldati Tucumani provintsis (koht, kus algselt iseseisvus välja kuulutati 1816) mitmepäevased pidustused ja aktused, samuti oli kahepäevane paraad Buenos Aireses.

Siin igal pool meedias avaldati ka erinevaid huvitavaid fakte Argentina ajaloost.

- Näiteks kuulutasid iseseisvuse välja 33 parlamendiliiget Buenos Airesest, Cordobast, praeguselt Peruu territooriumilt, Jujuyst, La Riojast, loomulikult Tucumanist ning teistest provintsidest. Neist 33st saadikust 18 olid advokaadid, 11 preestrid ning 4 sõjaväelased.

- 18 päeva kulus uudise jõudmiseks Tucumanist Buenos Airesesse. 27. juulil avaldati see uudis kohalikus ajalehes, kuid mitte esilehel nagu arvata võiks, vaid hoopis väikse nupukesena teisel leheküljel.

- Argentinal on 54 ekspresidenti, kellest 9 astusid ametist tagasi, 26 lõpetasid oma mandaadi aegselt, 2 ei lõpetanud, 3 surid enne ametiaja lõppu, 12 kukutati ning 2 olid “vahepealsed” presidendid (näiteks 24h ühe ja teise mandaadi vahel). Samuti on ka Argentina ilmselt ainus riik maailmas, kus on ühe nädala jooksul viis presidenti olnud. Kirjutasin sellest ühes eelmistest postitustest. Too kuulus nädal oli 2000ndete aastate alguses, kus Argentina oli suurde kriisi langenud.

- Kõige noorem president oli Nicolas Avellaneda. Ta oli võimule asudes 37. aastane ning täitis riigipea kohuseid 1874 kuni 1880.

- Kõige vanemaks presidendiks oli Juan Domingo Peron, olles 78. aastane võimule asudes. Valitses aastatel 1973-1974 (oli esimest korda president juba viiekümnendatel olnud).

- Riigi eesotsas on ajaloo vältel olnud ka kaks naisterahvast - Maria Estela Martinez de Peron (tuntud ka Evita Peronina) ning Cristina Kirchner.

- 77,4% oli kirjaoskamatuse tase aastal 1986, kui viidi läbi esimene rahvaloendus siinmail. Aastal 2010 oli see 1,92%.

- 4 400 000 immigranti tuli Argentinasse 1857 kuni 1920, jõudes maksimumi ning kujutades endast 30% kogu argentina elanikkonnast. Kõige rohkem oli loomulikult itaallasi ning hispaanlasi.

- Argentina ajaloos on  20ndal sajandil toimunud lausa 6 riigipööret. Viimane neist oli üks kõige vägivaldsemaid aastatel 1976 kuni 1981 Evita Peroni vastu. Uueks diktaatoriks sai Rafael Videla. Tema käsul rööviti, piinati ning tapeti kümneid tuhandeid inimesi. Paljud neist visat helikopteritelt Atlandi ookeani ning nende kehi pole siiani leitud, mis mõnes mõttes ei lase juhtunut veel unustada. Samuti tekkis sel ajal inimõiguste eest võitlev organisatsioon - Madres de la Plaza de Mayo, need emad, kelle lapsed ja/või lapselapsed sõjaväelaste poolt rööviti. Tihti omandati vangistuses sündinud lapsed, kes hiljem adopteeriti sõjaväelaste perede poolt. Enamusel neist ei ole aimugi, et on terve elu võõras peres elanud...

- Argentinlased on võitnud ka 5 Nobeli preemiat: 1936 Carlos Saavedra Lamas, poliitik, diplomaat ja jurist, kes võitis Nobeli Rahupreemia; 1947 Bernardo Houssay - meedik, võitis Meditsiini Nobeli; 1970 Luis Leloir - meedik ja biokeemik, võitis Keemia Nobeli; 1980 Adolfo Perez Esquivel - inimõiguste aktivist, võitis Nobeli Rahupreemia viimase diktaduuri ajal; 1984 Cesar Milstein - keemik, võitis Meditsiini Nobeli.

- Võideti ka 2 jalgpalli maailmakarikat - 1978. aastal siinsamas Buenos Aireses ning Mehhikos 1986. aastal.

- Samuti on Argentinal 2 Oscarit, filmide “La Historia Oficial” ja “El Secreto de tus Ojos” eest.

Siit saab rohkem uurida: http://www.lanacion.com.ar/1915989-curiosidades-y-cifras-sorprendentes-detras-del-bicentenario-de-la-independencia. Samuti tehti Spotify-s argentina rahvusliku muusika list. Kes kuulata tahab: http://www.lanacion.com.ar/1916941-de-la-marcha-de-san-lorenzo-a-color-esperanza-la-lista-de-spotify-del-gobierno-por-el-bicentenario.

Mõni aeg tagasi olin välja mõelnud ühe nimekirja kümne asjaga, mida olen Argentinas teistmoodi tegema õppinud (või mis mind muutnud on).

1. Kõige erinevam on kindlasti siinne kultuur ja toidud. Näiteks on Eestis kõikide jaoks mate tee ja selle joomise mood väga imelik, kuid siin on see mul hoopis harjumuseks saanud. Samuti on see tervislik! Mis võib-olla pole nii hea tervisele on argentina köök ja nende suur armastus erinevate pitsade, saiakeste ja praetud toitude vastu.

2. Kindlasti olen õppinud olema avatum. Arvamus/stereotüüp, et Ladina-Ameerikas puistatakse võhivõõrastele tänaval südant on täiesti tõene! Alustasin hiljuti siin autojuhtimiskursust, et lõpuks ka see oluline asi selgeks saada ning juba esimeses teoreetilises tunnis sain teada, kus üks tüdruk töötab, et tal on sõbranna Uus-Meremaal ning mida ta kohalikust liikluskultuurist arvab. Teisel naisel on parajasti kohtuasi pooleli (pluss palju isiklike anektoote).

3. Tunnen, et nüüd oskan rohkem oma ümbrust märgata ning erinevaid asju ja aastaaegu nautida. Cordobas on hästi niiske ning palav suvi. Tihti talv on aga jahe ja hall. See muudab kevade ja sügise oma värviliste puude ja mõnusate päikseliste päevadega vägagi meeldivateks aastaaegadeks. Selle asemel, et sügisel keskenduda talve tulekule ning selle üle viriseda nagu ma Eestis teinud oleks, siis nüüd pigem naudin lehtedest värvilist kõnniteed.

4. Argentina on suur ja lai riik. Samuti on siin kolossaalne lõhe rikaste ja vaeste vahel. Sama moodi on miljoneid eri arvamusi ja viise, kuidas käituda ning mida teha. Selliste asjadega päev-päevast kokku puutudes olen kindlasti muutunud natukene tolerantsemaks. Või seda vähemalt meeldiks mulle mõelda.

5. Eelmise punkti vastandina on mul nüüd ilmselt palju “kõvem” süda. Ma mäletan kui Victor 2012. aasta lõpus Cordobasse elama tuli oli tal alles väikelinna mõtteviis - jagas raha laiali kõikidele kerjustele ja muudele, kes palusid. Aga alati pole see võimalik. Samuti on tänavatel palju erinevaid koeri ringi käimas (ma viiks nad kõik endaga koju!). Need kaks korda, mil olen pidanud tänavakoerale nende kurbade silmade ees ukse kinni panema, ei unune vist kunagi. Mitmeid kordi päevas saadeti ka väikelapsi kohvikusse toitu paluma, tihti katkiste ja räpaste riietega või hoopiski paljajalu. Pidin lihtsalt õppima ei ütlema, isegi siis, kui vahest tahaks “jah” karjuda...

Vahepala “piinlevast” Panchast. Ta juba ise hüppab voodi peale, tõmbab käpakesega tülika teki eest ära ning toetab oma pisikese koerapeakese ja suured kõrvad padja peale...

6. Argentinas olen õppinud olema palju loomingulisem kui muidu - näiteks kui on vaja kuu lõpus ots otsaga kokku tulla või, näiteks, kui tahan mingit kodust toitu või muud kohalike koostisosadega teha, jne.

7. Olen õppinud ka vähem sõltuma materiaalsetest asjadest. Ütlus, “mida vähem, seda parem” oleks siinkohal teemaks. Vähem asju, vähem probleeme, rohkem ruumi ja lihtsam koristada. Igapäevaselt oleme tänapäeval nii tarbimisühiskonnas sees, ostame ilma mõtlemata ning tihedamini kui harvemini jäävad asjad niisama kappi ootama aega, mil need kellelegi teisele edasi anname. Ausalt öeldes on väga värskendav sellest kunstlikult loodud tarbimisvajadusest aru saada.

8. Kannatlikkus on voorus. Sada protsenti. Siis, kui pead supermarketis järjekorras ootama kui üheksast kassast ainult üks töötab või kui mõni vanatädi läheb niigi kitsaid vahekäike suure ostukorviga blokeerima ja sa ei saa kuidagi mööda. Või kui autod ei lase üle tee, sest kõikidel on ju kiire. Või kui on kuu algus ning ootad poolteist tundi pangaautomaadi kasutamiseks järjekorras ning hiljem, kui raha välja saad võetud lähed panka järjekorda, et arveid maksta. Või kui pead läbi kohaliku bürokraatiadžungli matkama, kas migratsiooniametis, postkontoris või koolis...

9. See punkt läheb ilmselt 4ndaga natuke ühte, kuid oskan nüüd, pärast pea viit aastat Argentinas elamist paremini teiste arvamust austada. Järjekordselt - 40 miljonit erinevat temperamentset latiinot. Muud pole vaja öeldagi.

10. Olen palju abivalmim! Nähes millistes tingimustes mõned inimesed siin elavad (ning nende ellusuhtumine) paneb mõtlema, et mida igaüks endast anda saab on tihti palju rohkem kui arvame.

Ja siia lõppu Argentina 200. iseseisvuspäeva parim selfie! Ratsaväelane oma hobusega.