Kahju. Sest ülikonnad on ilusad.
Avastasin täna viigipükse jalga pannes (loe: koosolekuks maski ette tõmmates), et käesoleval sajandil on kõige ebausaldusväärsem mees ja kõige tõenäolisem sitapea ülikonnas mees.
Kui ma näen oma kolleegi, klienti või partnerit hästi- (või halvasti-)istuvas ülikonnas, siis ma usun poole vähem seda juttu mida ta suust välja ajab. Sest et ajal, mil nad enda ja teiste vastu kõige ausamad on, kannavad nad teksasid, pidžaamasid või dresse. Ülikond pannakse aga selga nendeks hetkedeks kui on vaja kedagi milleski veenda. Enamasti nendes ametites, kus on vaja oma autoriteeti kõigi vahenditega tõsta.
Võibolla eelmise sajandi alguses ei olnud see nii, sest viigipüks ja pintsak oli džentelmenil ka kodus seljas. Aga nüüd on see kuidagi fake. Kahju, sest ülikonnad on ju päris ilusad.