IDĖOT

Disainikaemused Eestis ja üldse. Kavandamisest ja kujundamisest. var _gaq = _gaq || []; _gaq.push(['_setAccount', 'UA-11243430-3']); _gaq.push(['_trackPageview']); (function() { var ga = document.createElement('script'); ga.type = 'text/javascript'; ga.async = true; ga.src = ('https:' == document.location.protocol ? 'https://ssl' : 'http://www') + '.google-analytics.com/ga.js'; var s = document.getElementsByTagName('script')[0]; s.parentNode.insertBefore(ga, s); })();

[ideot]

Pseudoajaloolise maja ehitamine on veidi nagu endale valetamine ju...

[ideot]

Ühiskonna valupunktid

Televiisoris äsja üks noor kunstnik (jälle) ütles, et talle on oluline tegeleda ühiskonna valupunktidega. Ja nii enam-vähem iga kord kui kunstnik eetris sõna saab.

Ma mõtlen, et kui tahad ühiskonna valupunktidega tegeleda, siis esimesed 3 võimalust selleks on: 

a) hakka poliitikuks ja tegele

b) hakka sotsiaaltöötajaks ja tegele (nt supiköögis, süstlavahetuspunktis jne)

c) hakka politseiks ja tegele

Installatsioonide tegemine on üsna vähe-efektiivne viis ühiskonna valupunktide vallas midagi ära teha. St. installatsioonide tegemine on täiesti O.K. ja vajalik, aga palun ära ütle, et see on ühiskonna valupunktidega tegelemine. Sel juhul on see rohkem nagu visuaalne virin. Ja virisemine teatavasti ei lahenda midagi.

[ideot]

Tunnuslause otsinguil

Maalehte lugedes või Maahommikut vaadates on ikka silma jäänud, et ükskõik, millist kohalikku tõugu või sorti seal ei tutvustata, kordub üks mõte: “Ei noh, pole nõnda lopsakas kui välismaine, aga see-eest väga vastupidav ja vähenõudlik”. “Ega tal karv just läigi ja kiirelt ei jookse nagu siin mõni välismaine, aga see-eest on väga vastupidav ja vähenõudlik.” Või siis “Piima eriti ei anna, liha on vinske, aga oi kui vastupidav ja vähenõudlik!” 

See tuli nüüd meelde kui Eestis otsitakse taas uut märki ja tunnuslauset. Laias laastus iseloomustab see ka meie inimest ja riiki suurepäraselt: pole suurem asi, aga vastupidav ja vähenõudlik! Logoks pandagu mingi kuradi Kihnu lammas või karuohakas vms. 

[ideot]

It seems like the tempo of the innovation song changed to an up beat and design firms were left alone to sing off-beat.

Tenny Pinheiro  http://www.core77.com/posts/39867/

[ideot]

Võõrad suled

Mõned päevad tagasi oli Postimehes pilt Arvo Pärdiga pajakinnastest. Täna nägin, et mingil kodumaisel ehtebrändil Lummus on terve kollektsioon hõbeehteid koondnimega ‘Pühendusga Pärdile’.  Kahtlemata ei mõjuks üsna suvaline noodireamotiividega kaunistet lipsunõel poolti nii mõtestatult kui selle nimeks oleks ‘Muusika’, ‘Prelüüd’ või ‘Viis’. Et keegi on töö ja vaevaga oma loomingu inimeste südamesse kinnistanud ja siis ilmuvad välja mingid ahjualused, kes tahavad ühepoolset co-brändingut teha. Lihtsamalt väljendudes on see vist piraatluse piiril eneseupitamine. Eesti disain.

[ideot]

Tooteusk

Kuulasin Gurjanovat Vikerraadio Huvitajast, et on palju näiteid, kus disainerid tulevad suurtest firmadest ära, teevad oma firmad, et oleks rohkem paindlikkust ja protsessid oleks kiiremad. Tõi näiteks Aquatori (sest ta näited kipuvad 10 aasta tagusest ajast pärinema). Ja, et on üldine tendents mikrofirmadele ja suurfirmasid on järjest vähem, palgatöö muutub luksuseks vähestele väljavalituile. 

Vaevalt, et suurfirmad kuskile kaovad, aga see on tõsi, et mõnusaid korporatiivtöökohti ei jätku kõigile. Ja on tõsi, et disainer on tihti rahutu looja, kes tunneb end in-house positsioonil kammitsetuna. Et vaat kui ma ise teeks ja otsustaks, siis tuleks hoopis parem...  Teame seda kõik:) Aga siin on veel üks aspekt. Kuulasin hiljuti ka teist raadiosaadet, see oli kaubamärgist Hem. Sealt jäi meelde kui nad oma ärimudelit kirjeldasid, et nad on jäägitult “toote usku”. See tähendab, et äri algab pakutava sisust. Ma arvan, et disainerid reeglina ongi kirglikult toote usku ja vaat see kipub olema põhjus, miks nad kellegi teise firmas töötades nihelema kipuvad. Sest firma koosneb paljust muust kui toodetest ja tihti on firma kõrgemal tasemel oma toote mõtestamine üldse tagaplaanil. Ja nii tekibki rahutul loovhingel kiusatus teha oma ettevõte, mille keskmes on toote sisu. Ja ringiga tagasi -- põhjus, miks enamik disainerifirmasid hääbuvad, peitub omakorda üle-eelmise lause esimeneses pooles :)

[ideot]

Kahju. Sest ülikonnad on ilusad.

Avastasin täna viigipükse jalga pannes (loe: koosolekuks maski ette tõmmates), et käesoleval sajandil on kõige ebausaldusväärsem mees ja kõige tõenäolisem sitapea ülikonnas mees.

Kui ma näen oma kolleegi, klienti või partnerit hästi- (või halvasti-)istuvas ülikonnas, siis ma usun poole vähem seda juttu mida ta suust välja ajab. Sest et ajal, mil nad enda ja teiste vastu kõige ausamad on, kannavad nad teksasid, pidžaamasid või dresse. Ülikond pannakse aga selga nendeks hetkedeks kui on vaja kedagi milleski veenda. Enamasti nendes ametites, kus on vaja oma autoriteeti kõigi vahenditega tõsta.

Võibolla eelmise sajandi alguses ei olnud see nii, sest viigipüks ja pintsak oli džentelmenil ka kodus seljas. Aga nüüd on see kuidagi fake. Kahju, sest ülikonnad on ju päris ilusad.

[ideot]

"I used to build complex systems that nobody used. I wanted to make simple things that everyone uses."

Kuulsin eile sellist mõtet. Mõtte ütles välja Rootsi "võimees" Patrik Johansson, kes eelmises elus oli IT-mees. Mees väljendas oma motivatsiooni elukutset vahetada, aga minu jaoks võttis see kokku ühe teise vestluse ühel teisel teemal, mida arendasime paar päeva tagasi vana hea sõbraga, kellest on sirgunud tubli ja pärjatud kunstnik.

Ma ei suutnud talle sel hetkel põhjendada, kuidas saab minu töö olla  loomingulist rahuldust pakkuv ja tähenduslik isegi kui seal on kordades vähem eneseväljenduslikku vabadust, (autori suunatavat) konsteptuaalset komponenti võrreldes iga teise loometööga. Ta leidis, et hoolimata tööstusdisaineri ponnistusest on tulemus 'tavainimese' silmis on niikuinii juba ette teada (sest haamer on haamer ja ämber on ämber) ning kui disainer neid teha ei võtaks siis need asjad sünniksid maailma kellegi teise esituses niikuinii ja kui ka ei sünniks, siis turg on juba ammu alternatiive täis. Kuna mu sõber on sõnaosav ja paindumatu ning temaga vaidlemine üldjuhul kuhugi ei vii, siis jäigi mind mõneks ajaks painama, kuidas (endalegi) öelda, et ma ei tegele oma aja ja ande raiskamisega. 

Tagasi ülaloleva lause juurde: see võtab hästi kokku minu ähmased tunded, miks nähtamatu, igava, pealtnäha tavalise ühiskondlikult kasutatava prügikasti projekteerimine võib pakkuda suuremat rahuldust kui kontseptuaalsusest pakatava kunstiteose tekitamine galeriiseinte vahele. Sellepärast see lihtne mõte eile raadios kõrva jäi.

[ideot]

Mõni mõte järjekordse Bruno disainikonkursi eel.

Vinguda vinguda vinguda ja viriseda. Seda ma teeks. Ja teen jälle.

Nimelt viskasin pilgu peale Eesti Disainiauhind Bruno žürii koosseisule. Guugeldasin neid ja osad on ikka ... noh... panevad kukalt kratsima. Tundub nagu oleks keegi EDL'i nina kuskil suvalisel messil suvalise välismaa disainiasjapulgaga napsu võtnud ja muu hulgas žüriisse kutsunud. Eesti vanema põlvkonna pehmode viga on see, et nad peavad välismaalasi automaatselt ekspertideks kui visiitkaardile on kirjutatud 'välismaa ekspert'. Nende tööd ja tooteportfellid räägivad küll midagi muud, aga noh, ikkagi välismaalane, ju ta teab. Eelžürii koosseis pole üldse teada...

Aga see selleks. Mitte sellest ei tahtnud rääkida. Tekkis hoopis kahtlus, et kui mõttekas on üldse eesti tootekultuuri edasiviimisel jagada ühte kuldset trofeed? Kui nominentideks sattuvad näiteks tiibklaver, prügikast, mootorratas, ID-kaardi lugeja, kas siis on võimalik öelda, et vaid üks neist väärib kuldamist ja teised on seeläbi kuidagi kehvemad asjad? Võibolla ei olegi palju sarjatud Red Dot süsteem (mis väljastab punaseid täpikesi peaaegu kõigele, mis kandideerib) nii halb? Võibolla vajaks Eesti tooted sarnast kvaliteedimärki nagu Eesti toiduainetele jagatav 'tunnustatud eesti maitse'? Märk – nimetagem teda hetkel Siniseks Täpiks – omistataks tootele, mis vastab kindlatele kriteeriumitele. Mõõdikud peaksid olema nii selged, et iga loll saaks nende kontrollimisega hakkama ning subjektiivsed esteetilised hinnangud jätaks üldse kõrvale. Täpi väljastamisega tegeleks pädevad inimesed, mis ei oleks kindlasti rotten EDL (mis on täna siiski peamiselt vanema põlvkonna töötuid tarbekunstnikke ühendav katus). Mulle tunduks see hea mõte. Disainiauhindu võiks kord kahe aasta jooksul edasi toimuda, Bruno Tombergi mälestuse säilitamiseks. PS – Ma pole kindel kas näiteks Brunoga pärjatud efektne aga mittetöötav fun fun rattahoidja saaks Sinise Täpi. Sest 'töötavus' oleks mõõdik #1. Sest asju, mis ei tööta maailm ei vaja.

Jälle vingumiseni!

[ideot]

Turismi optimeerimine.

Kuna vanalinn on kitsaks jäänud, kohalik inimene nende paksukeste ja merevaigulettide vahelt enam läbi ei mahu ning vanalinna makaroni osta ei jõua, teen ettepaneku ehitada kuskile Paldiski poolsaarele vahtpolüstüreenist vanalinna täpse koopia (laiemate tänavate ja/või konveierlintidega). Kruiisiturist saaks silduda otse nevski katedraali koopia peaportaali ja liikuda mööda lühikese jala koopiat saiakangi koopia makaronirestorani... 

[ideot]

Delfis kirjutas, et Savisaar andis välja raamatu 'Tõde Eestist' teise osa. Kas esimene osa oli siis ainult pool tõde!? Või tuleb neid veel ja sel juhul on hetkel avaldatud vaid näiteks kaheksandik tõde? Tänan ei –nii rikas ma ei ole, et murdosa tõe eest €20 välja käia. Parem ostan Maalehe horoskoobi, törtsu jäätist ja lotopileti.

[ideot]

One lame way to try and obtain power is jargon. It’s an attempt to change the playing field of language, which only people with less power tend to do. I’m convinced the people who use the most jargon have the least confidence in their ideas.

Scott Berkun disaineri-žargoonist, loovtöötaja autoriteeti upitamisest.

[ideot]

Tuomas Toivonen laulis nii Soome ministritele Helsinki Design Lab 2010 üritusel alapealkirjaga 'Government meets design', kus kõne all oli muude ühiskondliku elukorralduse ja disaini puutepunktide hulgas ka (linna) planeerimine. Võibolla tuleks ka siin pool lahte alustada disaini kui strateegilise tööriista võimekuse selgitamisel kõige kõrgemalt.

[ideot]

Kui üle tee, Kaubamajast, saab iga kell osta 10 korda vingema tassi kui kunstiakadeemia keraamikute laadal iial nähtud, siis mis kuradi disainiteaduskonnast me siin üldse räägime?!?

parafraseerides Aleksander Jakovlevi

[ideot]

Disain kuulub rahvale. Not.

Euro tulek on käega katsutav. Ilma euro-artiklita ei ole sel aastal möödunud Eesti meedias vist enam päevagi. Asi, millest üldise eufooria kõrval ei taheta või ei julgeta enam rääkida on Eesti euromündi kujundus. See väheoluline valik tehti 2004 aastal kiiruga ja ebapädevalt ära: Eesti pank korraldas komisjoni poolt välja sõelutud kümne parima mündikavandi paremusjärjestusse seadmiseks telefonihääletuse. 

Miks kuradi pärast arvatakse, et disain ja kujundus on need leebed ja väheolulised teemad, mida võib rahvale kommiks hambu anda, et näete kui demokraatlikud me oleme? 

Antud mündikujundus on tulevikus Eesti riigi suurima ringlusega miniatuurne reklaamflaier. Väike saadik, kes jõuab kõigile öelda olulisima kui soovite. Ta satub muu hulgas selliste inimeste taskutesse, kes ei ole Eestist midagi kuulnud ega jõua iial ühegi kalli raha eest tehtud Eestit tutvustava turismisaidini. Mündile ei mahu küll palju, aga paar-kolm sõnumit annab häda pärast edastada ikka. Näiteks Soome murakad räägivad põhjamaisest eksootikast, puhtast loodusest, kogu riigi ja rahva looduslähedusest ja lihtsusest. Neli sõnumit. Prantsusmaa põlistab oma vabariikluse moto vabadusest, võrdsusest, vendlusest ning säilitab osa endise frangi motiive. Euroopa monarhiad on mündile verminud oma kroonitud päid – midagi neile ainuomast. Kõigil on idee ja sõnum.

Eesti mündi konkursil oli päris mitmeid mõtte ja sõnumiga kavandeid. Välja valiti neist sõna otseses mõttes mõttetuim kavand ja kogu mõttevaesuse tipuks oli sama kujundus kõigil vääringutel, kuigi need saanuks olla erinevad st. edastada mitut sõnumit. Ainsaks sõnumiks on see, et Eesti riigil on kontuurid. Kontuur on aga teatavasti igal maalapil ja sellega ei ole mõtet hüppama minna. 99 protsendile eurooplastest ütleb meie riigi kontuur sama palju kui Moldova kontuur meile (sorry moldaavlased, aga ma tõesti ei tea paugust, milline teie maa kontuur on). Suvaline värviplekk. Samal ajal laseb meedia mantrat Eesti kuvandist ja rahvas imestab, et maailm Eestist midagi ei tea.

Kavandi autor on kogenud ja tunnustatud graafik, lugematute postmarkide ja ex-libriste autor. Teda on nimetatud Eesti parimaks gravüürimeistriks. Siinkirjutaja ei seagi kahtluse alla tema võimeid käsitöölasena. Aga ilmselgelt ei pingutanud ta sedakorda ajusid, sest olgem ausad – mündikonkursile Eesti kontuurkaarti, pääsukesi, rukkililli või vapilõvisid esitada taipab ka lasteaialaps. 

Rahvahääletused on toredad. Suure osa inimeste jaoks on rahvahääletus demokraatia sünonüüm. See ei tähenda, et nad oleks head ka otsustusmeetodina. Põhjapanevate, ettevõtte/institustsiooni identiteeti sügavalt puudutavate (disaini)otsuste juures on mõnikord targem rahvalt arvamust mitte küsida. Mitte sellepärast, et "rahvas" tingimata rumal oleks, vaid sellepärast, et otsust tehes ei mõtesta ega argumenteeri nad seda, ettevõtte/institutsiooni jaoks strateegilist valikut, viimase poolt soovitud alustel. Teiseks on rahvahääletused juba printsiibilt erisusi ja omapärasid vältiv kontseptsioon, kus harilikult jääb sõelale turvalisem, pinnapealsem, tihti iseloomutum. Kui konkursi mõte oli leida identiteeti ja eristumist loov disain, siis antud meetod töötab eesmärgile risti vastu. 

Kuuldavasti oli isegi mündikomisjonis osalenud kadunud president Meri pärast otsuse selgumist öelnud midagi a la ‘Ei... Ei see ei lähe küll mitte’. Nutikas mees oli.

[ideot]

When I am working on a problem, I never think about beauty. I only think about how to solve the problem. But when I have finished, if the solution isn’t beautiful, I know it is wrong.

— Richard Buckminster Fuller

[ideot]

Disainist. Kavandamisest ja kujundamisest.

Mitte selleks ei ole vaja veel ühte disainiblogi, et disainist internetiavarustes veel vähe räägitaks. Tegelikult pole üldse vaja, aga võib, sest meie keeles on disaini, disainiteooriat ja -kultuuri siiski mõõdukalt lahatud. Seni kuni keskmine kodanik ei tea, mis on disain — sama hästi kui ta aimab, mis on matemaatika — seni võib rahulikult edasi vahutada.

Disaini kergesti laialivalguvat mõistet see ajaveeb defineerima ei kiirusta. Naudime parem väikeseid mõtteid ja tähelepanekuid. Kavandamisest ja kujundamisest. Kiidame head ja ilgume kräpi kallal.