Meel hea. Kojusõidud algavad.... kohe, kui lennuk otsustab terveks saada. Hetkel on lend Amsterdami edasilükkunud, sest masinal on mingisugused tehnilised viperused. Ah pole hullu, ma ostsin siiski endale kohvi, mul on kaks tundi tasuta internetti (aeh Edi lennujaam, get with the times, tasuta nett peab piiramatu olema!) ja alustasin lõpuks ometi oma elu esimese Sartre’i raamatu lugemist.
Edinburghi lennujaam polegi nii väike nagu ma arvasin...
Äraantav kohver kaalus kokku 19,4kg ja lubatud oli siiski 23kg, mitte 20kg. Seal sees on Helini ja minu riided. Helinilt ka paar raamatut ja minult ketsipaar. Selline pagas, et kui mujale lendab, pole minu jaoks hullu. Helini jaoks vist on, sest ta pidi seda ka tagasisõiduks kasutama... hull värk, sest sellel suurel kohvril on vaid üks ratas alles.
Kohvikus mängis ennist Coheni “So Long, Marianne” ja sel hetkel oli veidi härdas olla küll. Peale selle, et kohe on juuli läbi ja seega ka puhkamise suvi, on ju läbi mu praktika. Reis ja elamine välismaal.
Õppisin palju. Sain aru, et Erasmus pole minu jaoks. Mõistsin ka seda, et osade jaoks see programm siiski on. aga mitte minu. hehhee
Küll ma siia veel kirjutan.