Väike unine kärbes siin,
piniseb, kõrvale teeb piin.
Võtan kätte, toast välja ta viin,
kuid paigal püsida ta ei taha.
Vehin kätega, taban küünalt, lendab vaha.
Oh kurat, hommikul vara lõin kärbse maha.
Ei tunne, et olukord nüüd oleks justkui murevaba.
Nagu patusel koeral jalgevahel saba.
Higised on käelabad.
Mida nüüd laibaga teha?
Vedeleb maas vaibal elutu, surnud keha.
Mõtlen, et viskan läbi akna õue
ja patu salamisi peidan enda põue.
Et käbe käed puhtaks pesta saaks vaid et...
tegelikult ei saanud ükski kärbes täna hommikul haiget.
jaanuar2018









