Põlv põlve järel sünnib, kasvab üles, tapleb elu eest ja kõngeb, aga sõda ei sure, tema muudkui käib, lõppu pole näha ja algust ei mäleta enam keegi. Kogu aeg on sõda olnud ja muud elu ei teatagi. Nõnda võib sõnade tõeline tähenduski ununeda, „sõda“ ja „elu“ muutuda sünonüümideks.
— Aivo Võhmus 1988, „Alla orgu ja üle jõe“











