Minu au ja uhkus neile inimestele, kes järjepidevalt midagi lugeda suudavad. Ühe raamatu järel teine jne. Olen vast varemgi maininud, et kooliajal tundsin, et raamatuid lugeda on raske, kuna kooli enda poolt oli juba niivõrd palju lugemist. Seega klammerdusin rohkem ajakirjade poole.
Õnneks on aga suvi (ja nüüd sügis) andnud mulle võimaluse raamatuid lugeda. Rahulikult ja täpselt nii nagu ma tahan - ilma segavate faktoriteta (loe: nt sisekommunikatsioonialaste teadusartikliteta). Seega ühel suvealgusepäeval skoorisin ma Apollost 6 euroga kolm raamatut, mis ma üksteisejärel ette võtsin.
Esimene neist oli ühe prantsuse kirjaniku armastusromaan “Armastajad”, mis nooooh...kirjeldas kirjeldusterohkelt ühe väsinud paari elust, õigemini nende viimasest pingutusest oma suhet päästa. Siinkohal ma isegi ütlen, et sisu sisuks, vaid mind hämmastas autoripoolne detailide kirjeldamise rohkus. Ja oskus. Ma isegi natuke võrdleksin seda “Jumalaema kirik Pariisis” raamatu kirjeldustega.
Edasi võtsin aga “masendavad” raamatud. Ma olen paar aastat tagasi lugenud “Kõrbelille” raamatut, mis räägib ühest Somaalia tüdrukust, kes otsustab sealt põgeneda. Mulle oli meelde jäänud, kuidas ma lugedes kaasa elasin tema õnnele ja valule (PS: tegemist on tõestisündinud looga). Seega - oma suureks positiivseks üllatuseks - avastasin, et raamatul on II osa ka ja asusin lugema.
Teine masendav raamat rääkis ühest Jeemeni tüdrukust, kes müüdi raha ees mehele, et nad abielluks. Tüdruk oli 10. Ent ometigi leidis tee kohtuni ja võitles end abielust vabaks.
Need kaks raamatut olid korralikult silmiavavad ja mõtlemapanevad. Me kõik teame, et tüdrukuid lõigatakse ümber ja sunnitakse abielluma jne, aga väga ei mõtle sellele. Nüüd lihtsalt pidi mõtlema. Raamatud küll väga meeldisid mulle, aga kolmandat sama sarja raamatut ma enam ette võtta ei suutnud. See räägib küll ühe neiu abiellumisest araablasega ning kuidas rahvas seda järjest pooldama hakkab, harjub. Seega positiivne lugu, aga siiski ei tahtnud.
Seega on minu viimastesse valikutesse kuulunud nn naistekad. Ma taasavastan seda rõõmu, mida lugemisest saab. Siinkohal ilmselt tuleb öelda aitäh ka D’le, kes oma “Troonide mängu” osasid loeb nii suure innuga, et mul pole lihtsalt endal muud ka teha, kui lugeda!
Mul endal ei jää muud üle kui loota (või lihtsalt otsustada?), et ma suudan jätkata ka kooliajal. Kuigi kooli toimub iseenesest vähe ja ka OLE ROHKEM jätab mulle vast võimaluse, siis peab leidma ka selle energia ja tahte. Imelik öelda, et tahte, kuna see ju väga meeldib mulle, siis samas ma tunnen, et lugemiseks peab olema ikkagi mingi moment. Selline, kus sa saad rahulikult ainult sellele keskenduda. Kui tuba on koristamata või kooli kodutööd tegemata vms päevaülesanded täitmata, siis ma ei saa. Lugemine on nagu magustoit.
