areneva sotsiofoobi pihtimused
vastupidiselt mõningatele arvamustele, ka minu enda omadele, olen ma tegelikult, nagu välja tuleb, ikkagi väga sotsiaalne inimene. mul on vaja enda lähedale või ümbrusesse inimesi. mul on vaja kellegagi rääkida. niisama ja sügavuti. mul on vaja kellegagi aega veeta ning seda pigem regulaarselt kui erandlikult. aga elu on toonud mind kohta, kus see vajadus ei ole rahuldatud.
kõik hakkas allamäge minema siis, kui ma ühikasse kolisin. (mis iseenesest ja teistel põhjustel oli ainuõige ja hea samm.) kuna ma jätkuvalt arvan, et ma ilmselt ei suudaks püsivalt elada kellegi teisega koos 17-l ruutmeetril, siis üürin ma tervet tuba. seega elan ma oma toas üksi. mööda koridori kõnnivad inimesed, sammud lähevad mu uksest mööda nii päeval kui öösel. anonüümsed sammud. inimesed, keda ma küll võin, aga ei pruugi tunda. vahel harva ka mõne äratuntavama tuttava hääled. ja mina istun, üksi, kuulan muusikat või vaatan sarja. üksi.
kodust välja kolimisega tuleb aga kaasa ka see, et su ümber ei sebi koguaeg väikevend, ei toimeta ema. mis ühest küljest on hea, sest noor inimene vajab privaatsust, aga samas... kui sa oled 20 aastat niimoodi elanud, et keegi sellises läheduses ikkagi elab, siis on imelik küll. ja natuke veel üksikum.
kolmas aspekt on muidugi suhtest lahku minek samal ajal üksi kolimisega. ning kuigi ma olen erinevaid väikeseid teemasid vahepeal teinud ja kogenud, siis miski neist pole ühel või teisel põhjusel püsima jäänud. ikka lähen ma üksi magama ja ärkan üksi ja “kannatan ma üksi sinu uhiuued ehad / kui ka hing ei andesta andestavad kehad”. voodis meritähte teha on muidugi vaimustav ja suvel ei hakka palav ja talvel saab kõik tekid enda peale võtta ja mul on umbes 9 patja mis kõik paljunevad tõenäoliselt, seega need saab ka kõik endale pillowfortiks ümber ja kaissu ehitada, aga. aga. see pole see.
seega peamiselt viimasest tingituna, aga ka korrelatsioonis mitme muu asjaga, on mul välja kujunenud eepilisi mõõtmeid omandanud lähedusevajadus. üks neist mõjutavatest teguritest on näiteks see, et mul hetkel aktiivselt puudub parim sõbranna. on need, kellega ma räägin üht või teist. kui kokku juhtub, siis jutustab natuke. vahepeal feissbuugeldab. aga keegi, kellele ma võin pooletunnise etteteatamisega sisse sadada või kellele helistada keset ööd, kui mul on tunne, et ma ei saa enam hingata, või kes viitsiks kuulata kõiki mu paranoiasid ja ettekujutlusi ja muud pläma, mida mu suust tuleb ikka suhteliselt suurtes kogustes, või kes vahel minuga linnas veini jooks ja itsitaks või või või... (tegelt olen ma ajaloolistel põhjustel sõbrannanduses suhteliselt kogenematu, seega äkki ma olen kogu kontseptist valesti aru saanud) või kedagi, kes oleks kogu aeg seal. vaimselt. isegi kui füüsiliselt ei ole. kelle peale ma tean, et ma saan toetuda. ja selle puudumise töttu on ühtlasi välja kujunenud ka vaimne lähedusvajadus. vanasti ma kuidagi sain hästi hakkama üksi, kuressaare-aegadel. aga ma olen ennast vist selle sotsiaalne olemisega ära rikkunud ja nüüd on võõrutusnähud. sest mul on tunne, et kui ma kellegagi rääkida ei saa, järjepidevalt, siis ma ei saa maailmast aru. või kui saan, siis usun, et valesti või moondunult. et mu reaalsustaju vajab kedagi, kes kinnitaks või lükkaks ümber. paranoia.
aga lisaks vaimsele on muidugi ka füüsiline lähedusvajadus. need kaks muidugi komplementeerivad üksteist ja muudavad üksteist tugevamaks, nagu nõiaring. et tahaks tegelt ainult selliseid lihtsaid asju. nagu vahepeal kellegi kaisus magada. et keegi natuke silitaks ja teeks pai. tunda, et keegi on seal. kallistada ja kõrvuti istuda. inimlik puudutus, noh. mis pole absoluutselt seotud lihalike himudega.
(sealjuures on mul tunne, et ma hakkan taasneitsistuma, sest mingid seksi ja kogemustega seotud teemad tekitavad mus üha enam tunde, et ma olen selles valdkonnas totaalselt ebapädev ja ei tohiks üldse sõna võtta. ja tekivad mõtted, et miks üldse inimesed seda teevad. nii tüütu. ja natuke nagu bleh ka. paneb õlgu väristama. et hakkab tagasi kasvama see printsessikoorik, igikeltsakiht mu füüsilise läheduse jagamise temaatika ümber. seesama, millest ma aastaid ja aastaid välja rabelesin, enne kui lõpuks asja sai. sellest jääminekust olin ma nii röömus. ja nüüd mul on tunne, et on jälle hallad maas.)
rääkida ma veel inimestega kohati suudan, aga mitte kõigiga. sest valus on. ja pettumus on. aga vähemalt - suudan rääkida. küll keskmisest pealiskaudsemalt, aga siiski. füüsilise lähedusega nii hästi pole. ma olen märganud, et viimaste nädalate jooksul olen ma hakanud vältima näiteks kallistusi, sest need põhjustavad mulle ebamugavust. eriti, kui inimene on hea kallistaja. eriti, kui on mingid tunded või nende alged. ma pigem ei ja tõmbun ära ja... derp. sest mul on tunne, et ma pole neid ära teeninud. ning et ma ei tohi ei tohi nendesse sisse vajuda, sest ma ei pruugi seda inimest enam tahta lahti lasta. ja kuna mul enamasti ei ole neid kallistusvõimalusi, siis ma pigem väldin neid väheseidki, et maitset suhu ei tekiks, mis hilisema puudumise valguses valutama võiks hakata.
nõnda need lood ongi. ma olen kaotanud oma normaalsetest elufunktsioonidest nii paljud. ma olen kaotanud nii palju inimesi oma ümbert. ma olen kaotanud nii palju tükk endast, mis on jäänud erinevate inimeste sisse. kadunud sõpradesse, luhtunud teemadesse, ära nullitud inimestesse... ma üldse ei tunne oma elu ära enam. vaid mõni üksik, üksik konstant. ja ükski neist ei ole see kalju, mille najale toetuda või mis võiks kaugusest terendada.
seega ma tunnengi ennast hästi üksikuna. saades aru, et inimesi võib mu ümber küll olla, aga mitte piisavalt. et noh, keegi ei ole piisavalt lähedal. et ma suudaks või tahaks ennast avada. või julgeks. istun üksi oma peas, kannikesesinisel melanhooliamäel, ja mõtlen, et miks peakski keegi siia tulla tahtma. miks peaks siia ronima? mida mul ometi võib vastu pakkuda olla... ja vastust ei ole.
