elus olemine on nii möttetu.
hängid ja rabeled ja toimetad kyll. on isegi okei, on isegi tore. aga nii kui korraks maha istud ja enda ymber ringi vaatad, siis löppeb see konstantne enese mötete körvale juhtimine ära. ja sa saad aru, et tegelikult ongi see köik yks möttetu oravratas.
su töö on 11 tundi istumist. ei mingit “esteetilist rahuldust” vöi “ilu loomist” vöi yhtegi neist asjadest, mida sa inimestele kokku valetad, et kasvöi yritada ise oma eluga leppida. sa lihtsalt kraamid ja toimetad ja lood korda tehislikus universumis. lood objekte, mis hävinevad vaid möne tunni möödudes kellegi kinkepaberit rebiva käe all.
sa kolid tuppa, mis on enam-vähem ylekasvanud riidekapi suurune. ja hakkad selle eest yyri maksma ja sul pole aimugi, miline su majanduslik seis hakkab välja nägema.
sa hakkad elama linnas, mis on nii suur, et see pärsib sotsialiseerumist. kus sa tegelikult eriti kedagi ei tea. kus nii paljud kohad ja bussid ja tänavanurgad meenutavad sulle järjekordseid läbikukkumisi. toredaid hetki, millel sa lasid lihtsalt minna, ilma vöitluseta. töenäoliselt ei oska sa siiani vöidelda. lamad maas kägaras ka siis, kui yhtki hoopi ei tule.
oled kogu aeg nii väsinud, et isegi vabadel päevadel ei jaksa sa inimene olla. ei jaksa kodust väljuda ka mitte heade asjade puhul, rääkimata halbadest.
sa lihtsalt lebad voodis ja mötled, kuidas isegi väikesed röömud elus sulle pettumust valmistavad. löppude-löpuks.
vein! vein päästab päeva, eksole? sa avad suure pudeli veini, lootuses, et möni lonks sellest teeb su hingele piisavalt pai, et sa suudaksid töusta ja minna ja elada. vein osutub räigeks peediks.
köigil su söpradel on kas elud vöi hobid vöi tähelepanuväärsed teised pooled vöi hariduspyyd vöi paremad töökohad. sina lihtsalt jätad särava ja hakkama saava mulje, kui sa ykskord päriselt kodust välja jöuad, sest oled tunde planeerinud oma riietust.
löplikult ei ole sul vöimalik kellegagi oma maailma jagada. mitte kauem kui hetkeks.
seks on ka möttetu. vöid seda oma peas yle haipida, aga löpuks on see ikka mingi röve lihahimu, räpasus millest sa ei oska ennast puhtaks pesta vöi paar pyydlikku aga ebarahuldavat tonksu, mis panevad sind oma antiklimaatilisusega mötlema, et kuidas me inimkonnana ikka veel pole leiutanud pädevamat paljunemisvahendit. pealegi on selle kolme möttetu puusanöksu taga nii palju potentsiaalseid ohte ja ma ei räägi siinkohal isegi mitte sotsiaalsetest stigmadest, kui sul on tunne, et sa oled vist köigiga maganud, sest sa mingi hetk korraks tundsid teie vahel lähedust ja lootsid seda ilma riieteta kinni püüda.
niisiis sa istud voodis. pea täies riides välja minema. sa pidid liikuma hakkama viis tundi tagasi. kaheksa tundi tagasi. selle asemel sa lebad. ja jood sedasama sitta veini, iga lonksuga proovides selle maitset unustada. lebad ja ei lähe sotsialiseeruma, ei lähe perega kohtuma, ei lähe poodi toitu ostma. ei tee ühtegi neist potentsiaalselt kasulikest asjadest, mis sind vöibolla sellest august välja tiriksid. sest sa tead, et niipea, kui sa uuesti maha istud ja mötlema hakkad, on kogu see eksistentsiaalne kriis tagasi.
ja kuigi sa tead, et paarisuhe on alati rohkem probleem kui lahendus nendele, vähemalt pikemas perspektiivis, siis sa ikkagi istud ja igatsed.
vaatad oma lemmiksarja, mida oled aastate jooksul mitmete oma lemmikinimestega koos vaadanud ja naudid selle uusi osasid iga ihurakuga. sest nii hea on. ja iga kord on valus, sest tahaks seda headust kellegagi koos nautida, kellegagi jagada, kellegagi arutada köiki neid mötteid ja teooriaid, mis sulle pähe tulevad, jagada oma imestust süžeepöörete yle. aga vahid oma sarja ikka üksi ja jood sitta veini ja peas jookseb, temaatiliselt, nagu ikka “wubba lubba dub dub”