Esmaspäeval, kui Rdiosse ilmus TV on the Radio uus album Seeds (plaat käib parasjagu ka kirjutamise taustaks), oli Tallinnat väisamas muusikaline punt nimega tUnE-yArDs. (Loodetavasti kirjutasin ikka õige koguse suuri ja väikseid tähti õigetesse kohtadesse.) Pean kohe ausalt tunnistama, et ega ma palju nende muusikast teagi. Küll aga olin enne kontserti kõrva peale visanud bändi viimastele helidele. Muusika äratas minus huvi ning nii ma end siiski tol esmaspäeva õhtul Sinilinnust leidsin. Kreatiivmootori soojendus jäi mul küll kahjuks kuulamata, kuid õnneks mainis Merill Garbus kohaliku ekstsentrilise ansambli ka hea sõnaga ära. Vastutasuks sai ta teada, et Skype on Eesti värk ja et läti keeles tähendab midagi häälduselt aitähile sarnanevat lammast, vist. Kes neist lätlastest ikka aru saab...
Selline ühtne muusikaline loomelaad tõi kogu kontserdi ühtseks kokku, mistõttu kujunes vanas kinosaalis rõõmus ja lõbus tervik. Kõik see mõjus omamoodi värskendavalt. Siiski ei saa ma kindlalt öelda, et peale kontserdielamust tUnE-yArDs’i oma mängunimekirja lisan. Samas ei saa ma aga väita, et see võimatu oleks. tUnE-yArDs’i näol on tegemist ikkagi äärmiselt isikupärase lähenemisega muusikasse ja ainuüksi sellepärast on nad tunnustust väärt. Tähelepanu väärib ka Merilli vinge karakter, mis artistidele kohaselt ka pundi muusikasse üle kandus.
Tallinna esinduskontserdil olid nähtavasti kohale tulnud nii tulihingelisi fänne. Oli neid, kes silmad kinni kaasa laulsid, kes hoogsalt tantsu vehkisid ja kes hingematvalt kaasa huilgasid. Oli ka selliseid kuulajaid nagu mina – muusikafänne, kes bändiga on alles tutvumisjärgus, kuid siiski kontserdi lõpuks tUnE-yArDs’i st hästi-arvavalt meelestatud said. Kokkuvõttes, ei saa kurta - oli täitsa mõnus õhtupoolik.
