Mul on lihtsalt nii piinlik!
Kogu pagulasteema on mind jätnud mõnes mõttes külmaks. Mul ei ole otseselt midagi selle vastu, et nad tulevad, ent samas ega ma kahe käega vastu ka ei võta.
Alles hiljuti kirjutas Mallukas oma blogis, et tal on häbi näha gruppe “märgatud pagulast” (vms) ja sealseid postitusi. A la mustanahaline inimene bussipeatuses ja kiri juures, et ilmselt käis vargil. Tere hommikust. Ma nägin samuti neid gruppe ja tundsin piinlikkust ja samas üritasin asjast üle olla. Seega teisisõnu ega midagi ette ka ei võtnud. Internetis vaidlemine on nagu paraolümpia...
Tänahommikune uudis pagulasküla põlengust pani mind vist esimest korda blogisse kirjutama ja päriselt...mõtlema. Mul on olnud kogu selle perioodi ajal piinlik ja paha tunne sees. Olgugi, et pagulased; olgugi, et me juba naerame ainuüksi selle sõna peale, on nad ju siiski inimesed. Inimesed, kellel on lihtsalt elus väga halvasti läinud. Ja miks neid nii koheldakse...ma ei tea.
Mida tunneb see inimene, kes pagulaskülas elas ja ärkas öösel tulekahju peale? Vastik.
Kõige rohkem ajab mind naerma see, et me suhtume neisse nii halvasti, aga samas oleme ebakindlad oma riigi osas. Me oleme hetkel rõõmsad ja roosad, et meil on oma vaba riik, aga samas on see võimalik niivõrd kergelt värisema ajada, kui härra Putin kummalisi samme teiselpool piiri astub. Ometigi ei mõtle, et äkki oleme meie ühel päeval need pagulased, kelle maja põlema pannakse ja kelle üle naerdakse.
