Esimene septembeeeer
Ma isegi ei tea, miks ma enne lõikude kaupa ei kirjutanud. Üritan nüüd siis siia mingid lõigud tekitada. 😃
Ühesõnaga, täna on esimene september ja ilusat kooliaastat kõigile! Ma ei tee väga pikka postitust, aga räägin midagi, mida uut ma täna enda kohta jälle õppisin. Sest me õpime midagi uut iga päev. See on kohati selline story või nii.
Põhimõtteliselt valiti siis mind üheksanda klassi õpilasena esimest koolikella helistama. Minu jaoks on isegi sellised väiksemad asjad suuremad vastutused ning lisaks ma tean, et ma ei ole lavale loodud. Nüüdseks olen ma harjunud kõikide äparduste ja piinlike olukordadega, mis minuga ALATI juhtuvad. Võib vist öelda, et ERANDITULT ALATI. Aga mis ma teha saan?! Niisiis, ma läksin seda koolikella helistama ning see helises väga vaikselt. Samas ma ei tea ka. Mu enda kõrvas kumises see küll päris pikka aega, kuid kuna inimesed plaksutasid selle AJAL, siis seda polnud eriti kuulda. Kohal oli ka fotograaf. Ning mõne aja pärast mõistsin ühte asja.
Nimelt ma ei karda isegi niivõrd seda situatsiooni ennast, kuivõrd seda, mis pärast meediasse lastakse. Mõtlen selle all neid fotosid või videoid. Reaalselt, ma olen hakanud meediat KARTMA. Mulle lihtsalt ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis ning mida ma üle kõige kardan, ongi see, et mind hakatakse pärast sellepärast narrima. Kohutav! Aga samas, kuna ma olen kooli üks parimaid õpilasi, on see tähelepanu ikka päris suur. Hetkel kardan ma seda, et need pildid, mida ma pärast facebookist näen on kohutavad, kuigi ma üritan seda mõtet endast eemal hoida.
Mis aga veel tänasesse puutub, siis me lähme peale lõunat mingi aeg ilmselt vanaema juurde ning võib-olla käime linnast ka läbi, kuigi ma kahtlen selles. Kuid ma pole vanaema terve suve (!) näinud, nii et jah. Seda peab kindlasti tegema. Nüüd ma siis masetsen siin edasi ning eks vaatame.
