Minu järjekordne rattaretk oli planeeritud Padakõrve matkarajale. Olin teinud eeltööd ning teadlik, et tegemist on 3,6 km pikkuse metsarajaga mille vahetus läheduses paiknevad sipelgate kaitsealused kolooniad. 17 kilomeetrine jalgrattaretk Padakõrvele ei tundunud ületamatu teekond, kuid oleks ma vaid teadnud... tee Padakõrveni oli inimtühi, kruusane, künklik. Teeolud olid sellised, et eriti kiiresti sõita ei saanud ning endalegi märkamatult mõistsin, et enne pimedat ma kindlasti vanaisa majja tagasi ei jõua. Alustasin sõitu umbes pool kaheksa õhtul, ning pimedaks läks poole kümne paiku. Olenemata hämaruse saabumisest olin ikkagi kindel, et kui juba sõiduga sai alustatud, siis tuleb Padakõrvel ära käia. Kui lõpuks kohale jõudsin, nägin suuri sipelgapesasid ja sipelgate eluolu tutvustavaid infotekste. Sõitsin matkaraja lõpuni ja mõtlesin, et kuna maps rakendus ütleb, et läheduses on Mustjärv, siis peab ju seal ka ära käima. Sõitsin siis poolteist kilomeetrit läbi mudamülka ja üle põllutee kuni avastasin, et järv asub keset kellegi põllumaad, millel on suur aed ümber ja kuhu naljalt ligi ei pääse. Järv nägemata ja ebamugav põllutee vaja jälle tagasi sõita. Ning kõigele lisaks oli päike juba loojunud. Tagasitee oli paras katsumus, sest jalgrattatulesid mul polnud, metsatee oli tühi, pime ja kõhe ning teeolud olid üpris rasked. Rattaga künkast üles, siis jälle alla. Aga kottpimeduses... Hirm, et äkki on mõni kivikamakas teel, millele otsa sõidan, ja siis käntsa käin, oli täitsa olemas. Hirm, et äkki mõni metsloom hüppab välja ja ehmatab, oli ka mõttes. Ainus, mis mulle valgust näitas oli mu telefon ja säravad tähed öötaevas. Lõpuks, umbes kella üheteistkümneks olin vanaisa juures tagasi, omal higimull otsa ees. Oli alles teekond. Seesugust enam ilma põhjalikult läbi mõtlemata ette ei võta.
