Suvised seiklused

Ilusad hetked Eestimaal

[suvineseikleja]

Sügis jõuab aina lähemale ja minu Tartumaa avastamine saab selleks korraks läbi. Jään kindlasti igatsema erkrohelist muru, helesinist taevast, lõputuid metsateid, mustikametsa, külastusi Peipsi ja üleüldiselt aega, mida sain veeta segamatult looduses.

Loodus on koht, kus hing rahuneb ja meel selgineb. Ning loodus oli ka põhjus, miks otsustasin, et selleks suveks saavad ööbimised Tartumaal vanaisa juures läbi. Sest loodus tuli tuppa - hiired krõbistasid seina sees ja üks õnnetu pääses ka tuppa, kes paraku lõksus oma lõpu leidis. Rahu tema hingele.

Kuni järgmise korrani!

[suvineseikleja]

Minu järjekordne rattaretk oli planeeritud Padakõrve matkarajale. Olin teinud eeltööd ning teadlik, et tegemist on 3,6 km pikkuse metsarajaga mille vahetus läheduses paiknevad sipelgate kaitsealused kolooniad. 17 kilomeetrine jalgrattaretk Padakõrvele ei tundunud ületamatu teekond, kuid oleks ma vaid teadnud... tee Padakõrveni oli inimtühi, kruusane, künklik. Teeolud olid sellised, et eriti kiiresti sõita ei saanud ning endalegi märkamatult mõistsin, et enne pimedat ma kindlasti vanaisa majja tagasi ei jõua. Alustasin sõitu umbes pool kaheksa õhtul, ning pimedaks läks poole kümne paiku. Olenemata hämaruse saabumisest olin ikkagi kindel, et kui juba sõiduga sai alustatud, siis tuleb Padakõrvel ära käia. Kui lõpuks kohale jõudsin, nägin suuri sipelgapesasid ja sipelgate eluolu tutvustavaid infotekste. Sõitsin matkaraja lõpuni ja mõtlesin, et kuna maps rakendus ütleb, et läheduses on Mustjärv, siis peab ju seal ka ära käima. Sõitsin siis poolteist kilomeetrit läbi mudamülka ja üle põllutee kuni avastasin, et järv asub keset kellegi põllumaad, millel on suur aed ümber ja kuhu naljalt ligi ei pääse. Järv nägemata ja ebamugav põllutee vaja jälle tagasi sõita. Ning kõigele lisaks oli päike juba loojunud. Tagasitee oli paras katsumus, sest jalgrattatulesid mul polnud, metsatee oli tühi, pime ja kõhe ning teeolud olid üpris rasked. Rattaga künkast üles, siis jälle alla. Aga kottpimeduses... Hirm, et äkki on mõni kivikamakas teel, millele otsa sõidan, ja siis käntsa käin, oli täitsa olemas. Hirm, et äkki mõni metsloom hüppab välja ja ehmatab, oli ka mõttes. Ainus, mis mulle valgust näitas oli mu telefon ja säravad tähed öötaevas. Lõpuks, umbes kella üheteistkümneks olin vanaisa juures tagasi, omal higimull otsa ees. Oli alles teekond. Seesugust enam ilma põhjalikult läbi mõtlemata ette ei võta.

[suvineseikleja]

Kiire kõrvalepõige Kallastel. Kallaste on samuti Peipsiäärne ala, kus ma kunagi varem peatunud ei olnud. Selline lugu, et olin vahepeal vanaisa juurest juba ära läinud ning järjekordne Tartumaale minek toimus Tallinn-Kallaste bussiliiniga. Sõitsin siis lõpp-peatus Kallastele, kus mul oli 10 minutit kuni järgmise bussini millega Alajõele sain. Aga see 10 minutit oli minu jaoks ideaalselt piisav, et näha ära enam vähem kõik, mida Kallaste kesklinn pakkuda suudab. Mis tegigi mulle natuke nalja, et küll on tore, et väikese linnaga tutvumiseks piisab täpselt kümnest minutist. Jalutasin siis keskväljakule, nägin hoonet, mis lubas Ajareisi Nõukogude Eestisse. Nägin tänaval pensionärist vanapapit. Nägin noort ema vankriga ja keskealist naist. Mingisugust venekeelsete tekstidega monumenti, millest ma midagi aru ei saanud. Ja imeilusat vaadet Peipsi järvele. Käidud, tehtud, nähtud! Oligi aeg järgmisele bussile minna ning Kallaste ekskursioon oli edukalt sooritatud.

[suvineseikleja]

Järgmise Kolkja külastuse ajal võtsin ette plaanitud käigu vanausuliste muuseumisse. Innukuse ja lugupidamisega hakkasin uurima välja pandud eksponaate ning lugema tekste vanausuliste ajaloost.

300 aastat tagasi hakati Venemaa aladel taga kiusama õigeuslikke, kes keeldusid vastu võtmast usureforme ning kes soovisid jätkata oma usutalitlusi harjumuspäraselt. Neil tuli kodumaalt põgeneda ning osad tagakiusatud leidsid enda uue kodu Peipsi Eesti poolsetel aladel. Peipsi kallastel hakkasid nad elatuma eelkõige sibulakasvatusest ja kalapüügist. Praegugi võib näha inimesi istumas kodude ees tee ääres suurte sibula kobaratega, lootuses, et hea möödamineja sibulat kaasa ostab. Ka usk on neil endiselt hingelähedane, sest ainuüksi Kolkjal ja Varnjal ringi liikudes saab näha mitmeid vanausuliste pühakodasid.

Muuseumis oli välja pandud religioossete talitlustega seotud esemeid, rõivaid, käsitööd, maale ja fotosid vanausulistest, tööriistu, kalastustarbeid, samovare, tarbeesemeid ja palju muud. Peipsiäärsed vanausulised ehk staroveeretsid on eriline inimgrupp, kelle kultuuri, ajalugu ja eluolu tundma õppimine suurendab silmaringi ja rikastab maailmatunnetust. 

[suvineseikleja]

Järgnevad seiklused viisid mind Peipsimaale. Täpsemalt öeldes Varnja ja Kolkja asulatesse. Ei hakka üldse saladust tegema, et vanaisa juures veedetud aja jooksul käisin Peipsis korduvalt. Esimene kord jalgrattaga, mis oli päris põnev sõit, kuid mille tagajärjel sain päikse poolt põletatud õlad. Edaspidi lahutas mind ja Peipsit lühike bussisõit.

Rattaga Peipsi poole sõites oli minu esimene sihtkoht Varnja küla. Varnja on Peipsi kõige lõunapoolsem vene küla või siis vanausuliste asula. Olin varem vanausulistest üht-teist kuulnud, aga eksperdiks end kindlasti ei pidanud. Mööda Varnjat jalgrattaga sõites nägin omanäolisi järveäärseid majakesi. Mõned olid harjumuspärased majad, aga mõned olid erksavärvilisemad, rohkem Vene hinge peegeldavad elamud. Nägin palju kirevaid, lilledega täidetud aiakesi. Ühe maja ees oli pererahvas teinud mänguasjade välinäituse. Ma ei tea kust neil selline idee tuli, aga nägin niisugust vaatepilti vist esmakordselt.

Edasi viis mind rattasõit läbi Kasepää Kolkja asulasse. Seal nägin Kala- ja Sibularestorani (mul sinna asja ei olnud, sest ei söö ei kala ega sibulat). Käisin ära Kolkja vaatetornis, kust nägin imeilusat vaadet Peipsi järvele. Veetsin aega supluskohas, käisin järves sulistamas, külastasin Peipsimaa külastuskeskuse Tädi Šura kohvikut.

Oli suviselt palav päev ja elamusi oli ühte päeva kuhjunud piisavalt. Vanausuliste asulates ringi liikudes oli lahe tajuda, et neil on oma kultuur ning elulaad, millega mul varem kokkupuudet pole olnud. Vanatädikesi omavahel rääkimas kuuldes kuulsin isegi mina, vene keelt mitte kõnelev inimene, et nende vene keel kõlab teistmoodi, pehmemalt, kui võib-olla Ida-Virumaa või Tallinna venelastel. Peale selle, et neil on oma kultuur, võib mõnes mõttes ju öelda, et neil on ka oma keel. Et vanausuliste kultuurist ja taustast rohkem teada olin otsustanud, et järgmise külastuskorra ajal käin ära kindlasti Kolkja vanausuliste muuseumis. Ja nii ma tegingi.

[suvineseikleja]

Vanaisa juurest paari kilomeetri kaugusele jääb salapärane Pollikivi. Mis temas niiväga salapärast on? Ainuüksi seegi, et ta on raskesti ligipääsetavas kohas, mistõttu on ta valdava osa ajast inimtühi. Pidin mõnda aega mööda võsa ekslema enne kuni jõudsin metsatukas olevale lagendikule, mille keskel ilutses 29 meetrise läbimõõduga kivimassiiv. Tegemist on piirkonna suurima rändrahnuga, millel pikkust 13,7 meetrit, kõrgust 4,3 meetrit ja kaalu 252 tonni. Muistendi järgi peetakse rändrahnu Kalevipoja lingukiviks.

Esmalt imetlesin kivi eemalt, tegin mõned klõpsud telefoni kaameraga, seejärel otsustasin, et mis seal ikka. Peab nüüd kuidagi kivi otsa saama. Natuke turnisin, ja kivi otsas olingi. Nagu üks õige Kivikuninganna ikka. Istusin seal paarkümmend minutit, nautisin inimtühjust ja rohutirtsude sirinat, kes kivi läheduses eriti valjuhäälsed tundusid olema. Kivil istudes mõtlesin, et küll on ikka äge, et olen jälle leidnud sellise idüllilise paiga keset loodust.

[suvineseikleja]

Kaua ma ei oodanud, ning juba hakkasin rattaga vanaisa lähiümbrust avastama. Vanaisa kodu lähedusest kulgeb Selgise rattarada, mis viib mind Välgi looduskaitsealale, mööda mitmekesiseid metsateid. Esmalt jõuan Alajõeni, kus alati hetkeks peatun ning võtan aega, et selle veekogu ilu nautida. Seejärel kulgen mööda rattateed ja näen mitmekesist metsa - kased, männid, kuused. Jõuan Kukemetsa metsaonnini, mis on üks äge koht! Seal on RMK poolt haldatav grillimise, chillimise ja telkimise paik. Seekord jäi Kukemetsas ööbimine proovimata, aga vähemalt on tuleviku sumedateks suveöödeks idee olemas. Kukemetsa metsaonn: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1641

Välgi looduskaitsealal ringi liikudes kohtusin ka karuga, kes oli minust mõnesaja meetri kaugusel, ning kes minust suurt välja ei teinud ja ei teinud ka mina temast välja. Läksime mõlemad rahulikult oma teed. Välgi looduskaitsealale jäävad vanad loodusmetsad, siirdesoo- ja rabametsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad, rohunditerikkad kuusikud ning kaitsealused linnu- ja taimeliigid. Kaitsealused linnuliigid on Välgil metsis ja must-toonekurg. Võin öelda, et Välgi looguskaitsealal ringi liikudes tundsin suurt rahu. Võisin sõita jalgrattaga kilomeetreid, ning ainus mida nägin olid paksud metsad ja ainus mida kuulsin, oli linnulaul ja rohutirtsude sirin. Vahepeal peatusin marjametsas, et noppida pohli ja mustikaid. Metsateed hargnesid pidevalt mitmeks ning valikuid näis olema palju - mööda millist metsateed ma nüüd lähen? Kuna olen muidu ka suur rattasõidu sõber, siis vahemaid ma üldse ei kartnudki, ära eksimist ka mitte. Vähemalt seni, kuni telefonil akut jätkub ja mobiilne internet töötab, saan kaardilt ilusti järgi vaadata millisel metsarajal ma parajasti olen. Võin niiviisi hulkuda tunde ja tunde, väsimust ei tule, sest looduses käimine on parim teraapia. Nägin mitmesuguseid taimeliike, seeni, samblikke, linde. Isegi muru tundus seal rohelisem kui mujal. Välgi looduskaitsealal ringi liikumine oli meeldiv ja hingerahu pakkuv kogemus. Kindlasti lähen sinna ka edaspidi.

[suvineseikleja]

Jaanipäev oli möödunud. Suvepäike oli minus äratanud seikleja, kes tahaks muudkui näha ja kogeda. Põhja eestlane mõtles veidi, ja siis tuli ideele vallutada Lõuna-Eesti. Kahetsusväärselt ei olnud ma senimaani vanaisa ümbrust Peipsiääre vallas kuigi palju näha saanud. Mustveelt ja Alatskivilt olen palju kordi mööda sõitnud, kuid et peatuks ja vaataks mida see piirkond endast tegelikult kujutab, selleni polnud ma jõudnud. Kuni selle vea parandasin. Tere Tartumaa!

Pakkisin oma koti riiete ja söögiga ning panime jalgratta autole järelkärusse. Olin otsustanud, et lähen vanaisa juurde, ilma mugavusteta majja. Mugavuseks võin pidada, et põrand, katus ja seinad olid majal olemas. Õnneks ka elekter. Aga vett ja kanalisatsiooni mitte. Mis pani mind mitu korda mõtlema, et kas ikka olen selliseks ellujäämise õppetunniks valmis, aga samas seikleja ju ei löö millelegi risti ette. Eks! Või noh, peaaegu… aga sellest kunagi hiljem.

Jõudes vanaisa juurde, võttis mind vastu naeratav vanataat ning tolmune ja igasugust kola täis tagatuba millest sai minu elupaik seal veedetud ajaks. See tuba oleks olnud justkui ajakapslisse pandud ajast, mil vanaema veel elus oli. Ja sellest on möödas üle 20 aasta. Aga koritasin ja sai päris hubaseks see väike toake.

Pesus käimine oli omaette komöödia ja traagika. Õnneks olid ilmad enamalt jaolt soojad ja ilusad, niisiis polnud hullu midagi ja sain õues murul koos veekausiga pesus ära käidud. Õppisin kanalisatsiooni hindama enam kui kunagi varem ning minu suhtumine tänapäevastesse pesemisvõimalustesse muutus lugupidavamaks kui iial enne.

Lihtsatest tingimustest hoolimata hakkas mulle vanaisa juures üha rohkem meeldima. Seal on nii rahulik ja ilus loodus. Ma polnud senimaani seal kandis väga palju aega veetnud, aga nüüd sain kõike uue pilgu läbi näha. Vanaisa elab Alajõe vahetus läheduses, olles Välgi looduskaitsealale samuti väga lähedal. Peipsi järvele ja Tartu linna on enam-vähem samasugune vahemaa, mis jääb 20 kilomeetri ringi. Olles linnast tegelikult mitte meeletult kaugel, sain kogeda kõiki maaelu võlusid, mida vähegi ette kujutada suutsin.