Hobukastan on kuni 30m kõrgune laiavõraline puu; kasvab parkides, elamute ümbruses, puiesteede ääres.
Ravimina kasutatakse peamiselt seemneid, aga vähemal määral ka lehti, õisi ja seemneid.
Kasutatakse veenide laienemise, hemorroidide, hemorraagia (verevalumi) puhul ja valgusevastastes kaitsesalvides. On põletikuvastane. Välispidiselt ja sissevõetuna ödeemide (tursete), hemorroidide, veenilaiendite ja neist tingitud haavandite puhul. Koort kasutatakse seedetegevuse erguramiseks, kroonilise kõhulahtisuse raviks, välispidiselt paisete korral. Õite teed kasutatakse kinnistina. Lisaks veel köhavastane vahend ja hemorroidaalsete verejooksude vastu.
Korjatakse olenevalt taime erinevatest osadest siis, kui need olemas on.
Kirjeldus
Kuni 30m kõrgune laiavõraline puu; kasvab parkides, elamute ümbruses, puiesteede ääres.
Lehepungad tumepruunid, pihkased, kleepuvad, enamasti vastakud. Lehed sõrmjad, enamasti 7 lehekesega; harva on lehekesi vähem; lehekesed 15-20cm pikad, tipus äraspidimunajad, alusel kiiljad, ebakorrapäraselt saagja servaga, keskmine leheke külgmistest suurem.
Õied peaaegu ebakorrapärased, pöörisjas õisikus; kroonlehti 4 või 5, valged või roosakad, alusel esiteks kollaka, hiljem punakaks muutuva täpiga; tolmukad ulatuvad kroonist välja. Vili ümardunud, viljakate noorelt roheline, kattunud ogadega, selle sees "kastan", paksu, valminult pruuni koorega, enamasti ühe, harva kahe seemnega.
Õitseb mais või juunis. Eesti NSV-s esineb kõikjal - istutatult või ka metsistunult.
Ravim
Mitmesuguste ravimpreparaatide valmistamiseks kasutatakse hobukastani seemneid - semen Hippocastani. Samaks otstarbeks, kuid vähemal määral on kasutatud ka koort, õisi je lehti.
Seemned sisaldavad kuni 13% saponiini, estsiini (saponiinide segu, aglükoonideks on angeelika- ja äädikhappega esterdatud protoestsigeniin ja barringtogenool C), 0,15% flavoonglükosiide (aglükoonid kempferool ja kvertsetiin), parkaineid (0,9%), rasvõli (6,5%), tärklist (50%).
Koor sisaldab lisaks ülalmainitud ainetele ka oksükumariinglükooside eskuliini ja fraksiini. Eskuliin tõstab veresoonte resistentsust ja vähendab nende läbilaskvust (P-vitamiini efekt). Eskuliini lahused on tugeva sinaka fluorestsentsiga, mille tingib ultraviolettkiirte neeldumine. Seetõttu kasutatakse eskuliini ka valgusevastastes kaitsesalvides.
Toimed
Kasutatakse veenide laienemise, hemorroidide, hemorraagia puhul ja valgusevastastes kaitsesalvides.
Estsiin on kardiotoonilise toimega, vähendab kapillaaride läbilaskvust, hoiab ära tursete tekkimist, inhibeerib oksüdatiivseid protsesse, on põletikuvastane.
Hobukastani seemneid kasutatakse mitmesuguste preparaatide, nagu eskusaan, venostasiin, vasokastaan, vasotoniin jne valmistamiseks. Neid kasutatakse välispidiselt ja sissevõetuna ödeemide, hemorroidide, veenilaiendite ja neist tingitud haavandite puhul. Samaks otstarbeks kasutatakse ka seemnetest valmistatud tinktuuri.
Koort on kasutatud seedetegevuse ergutamiseks ja kroonilise kõhulahtisuse raviks, koorest valmistatud keedist ka välispidiselt paisete korral. Õite teed on tarvitatud kinnistina. Seemneid kasutati samuti nagu koort, peale selle veel köhavastase vahendina. Praetuna kasutati seemneid hemorroidaalsete verejooksude vastu.
Koore ja vilja keedise valmistamisel võetakse ühekordseks annuseks 0,5-2 grammi droogi poole klaasi vee kohta, õite tee valmistamisel - ühekordseks annuseks 2-4 grammi droogi klaasi keeva vee kohta.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
Eesti taimede levikuatlas 2020
Kasutatakse veenide laienemise, hemorroidide, hemorraagia puhul ja valgusevastastes kaitsesalvides. On põletikuvastane. Välispidiselt ja sissevõetuna ödeemide, hemorroidide, veenilaiendite ja neist tingitud haavandite puhul. Koort kasutatakse seedetegevuse erguramiseks, kroonilise kõhulahtisuse raviks, välispidiselt paisete korral. Õite teed kasutatakse kinnistina. Lisaks veel köhavastane vahend ja hemorroidaalsete verejooksude vastu.
In the mid-1960s, when the first American troops arrived, the densely populated coastal plains of Quang Nam and Quang Ngai provinces were renowned for their rich rice lands. The rustic landscape featured meandering rivers and streams, thick stands of bamboo, and white sand beaches on the shore of the South China Sea. But in short order, the Americans turned this peaceful countryside into a land of endless carnage. A whole village could be completely wiped off the map in minutes by a single aircraft sortie or in a few hours by ground troops on a search-and-destroy mission. Few reporters were around to witness the annihilation, so what went on in Vietnam’s killing fields often stayed there. Tiny hamlets whose own inhabitants sometimes used just a numeric designation to differentiate them from their neighbors were battered in obscurity, their suffering largely unnoticed by the outside world. Still, the sheer volume of death and destruction has meant that some traces of the near-constant civilian suffering have made it into the historical record.
Until the My Lai revelations became front-page news, atrocity stories were routinely disregarded by American journalists or excised by stateside editors. The fate of civilians in rural South Vietnam did not merit much examination; even the articles that did mention the killing of noncombatants generally did so merely in passing, without any indication that the acts described might be war crimes. Vietnamese revolutionary sources, for their part, detailed hundreds of
massacres and large-scale operations that resulted in thousands of civilian deaths, but those reports were dismissed out of hand as communist
propaganda.And then, in a stunning reversal, almost immediately after the exposure of the My Lai massacre, war crime allegations became old hat — so commonplace as to be barely worth mentioning or looking into. In leaflets, pamphlets, small-press books, and ‘underground’ newspapers, the growing American antiwar movement repeatedly pointed out that U.S. troops were committing atrocities on
a regular basis. But what had been previously brushed aside as propaganda and leftist kookery suddenly started to be disregarded as yawn-worthy common knowledge, with little but the My Lai massacre in between.
Perhaps the purest expression of the effect of the rules of engagement I ever found was on the death certificate of Nguyen Mai, an unarmed Vietnamese man who died from a ‘penetrating wound’ to the face. The official military paperwork in the U.S. National Archives was written up by an American medical officer. Sparse in its details — Nguyen’s date of birth, marital status, religion, and next of kin are all missing — the certificate does, however, list the official ‘external cause[s]’ of death: ‘Running from U.S. forces.’
An important short piece by military-industrial complex expert Bill Hartung on Washington's ties to the regime in Bahrain (with a kind nod to my recent article on the subject). As with all of Hartung's work, it's not to be missed.
