Paljassaare trip / W4D5
Iga SBK nina teeb iga natukese aja tagant pikema rännaku kuskile. Meie esimene trip oli kuue kilomeetrine, killuvesti, rakmete, relva ning kiivriga Paljassaare poole kolm kilti ning tagasi sama palju loomulikult. Seal ma ei käinud, kuna andsin pool liitrit enda ülearust verd ära. Teine retk oli aga kümme kilomeetrit, Paljassaare kai tippu ning pataljoni tagasi. Seekord nendele neljale varustuselemendile veel surmraske lahingvarustuse kott ka takkatippu. Ilm oli selge, päike paistis lagi pähe, higi voolas kraanist. Esimene pool kilomeetrit oli kõige hullem - absoluutselt kõik kohad hõõrusid, õlad olid pooleks minemas ning jalad üldse ei allunud enam valutult tahtele. Õnneks läks see kiirelt üle ja algsihtpunkti rännates oli täitsa mõnus tunne. Kahes kolonnis vabasammu marsiga liikusime, nõrgemad ees, tugevamad taga. Miks nii pidi? Kui eespool keegi aeglasemalt kõndis ning pärast seda vahed kokku võeti, siis tagumised jooksid, kuid esimesed olid omal kohal. Paljassaare tipus, pildid allpool, oli mõnus istuda. Seismisel higi hakkas mõnusalt purskama. Tagasinaasemine oli ikka täielik põrgu. Jalad surnud, õlad ei kandnud, kaks-kolm kilomeetrit sirgelt esimeste tõttu ainult jooksime. Vesi oli otsas, keha ei jaksanud, kuid mõistus surus takka õnneks. Järgmisele rännakule võtan kindlasti rohkem vett kaasa. Võimalusel skeemitan oma relva ka kuidagi paremini rippuma, sest muidugi peab see kahe käe toel olema, rindkere vastas. Jaaaaaa öörahuks valmistumine.