Elust ja olust / W5D3
Täna saime oma nimesildid ka lõpuks kätte. Väga nõme tunne oli selle teibimajandusega nussida. Tõmbasid lahingvarustuse selga ning järgmine moment oli selle teibijublakaga jälle aidaa - leidsid hiljem selle kas end talla alt või kurja näoga seersanti näppude vahelt. Vanemad olijad, need kes jaanuaris (vist) tulid, on veits kettis sellepärast. Nemad pidid SBK lõpuni ootama, et neid kätte saada ja peale õmmelda, kuid me saime need erilise vaevata kätte. Üleüldse meie elu on suht mugav siin. Juunikuu lend on esimene, kes sai alustada täiesti uues kasarmuhoones. Võrreldes Rahumäe hoonega see siin on luksuslik elamine. Enamus, kui mitte kõik, on uus. Meil on isegi konditsioneer sees. See küll töötab defektidega, kuid olemas on. Uued olmeruumid, saun, kuivatusruum, mahukamad jaotoad jne. Mõningate asjade kallal tahaks, või noh, saaks, küll vinguda päris palju, kuid eelkõige tuleb õnnelik olla sellega, mis meil siin on. Passimist ja niisam vahtimist on jube palju. Elu kipub ju e rutiinseks juba. Hommikul ärkad samal ajal, teed hommikuvõimlemise, kiire hügieen, hommikusöök, põhjalikum hügieen, hommikurivistamine, mõni klassitund, füüsiline või niisama marssimine sinna vahele ja siis jälle see sama igaõhtune rivistus, AK, hügieen, koristamine ja öörahu. Õnneks saab järgmine nädal metsalaagrisse, juttude järgi Männikule. Magame esimest korda suures telgis, ise eelistaks telkmantlit, kuid mingi põhjuse pärast peame ahjuvalvet jne õppima. Just täpselt, ahjuvalve. Keset suve peame telgis ahju kütma, nii loll kui see ka ei tundu. Soovituseks järgmistele tulijatele - treenige jooksmist nii palju kui vähegi saate. Pumbata ja kõhulihaseid suudab siin suruda mis hirmus, kuid pärast kümmet kilomeetrit, või nii, on jube laip tunne puujalgade peal joosta. ÜFTi ma õnneks teeks juba ära, vastupidiselt esimesele korrale, kui ma roomasin finishisse. Söök on täis enam-vähem, pigem vähem. Sellegs harjub ära, kuna tühja kõhu peale annab pista mida iganes.