Kas nĂĽĂĽd on kunst? Tartu Kunstimuuseumis
"Kas me sellist muusemi tahtsimegi?" Tartu Kunstimuuseum 23.01 - 09.03.2013
Küsimus "Kas nüüd on kunst?" kuulub näituse "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" alla, tegelemata tänavakunsti või grafiti siseste kvaliteedikriteeriumide täitmisega. "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" on koha- ja kontekstispetsiifiline näitus, mõnes mõttes ka metanäitus, mille puhul kunstiteosed suunavad tähelepanu muuseumile, kus neid eksponeeritakse. Antud ruumi kontseptuaalne raamistik ja sealtkaudu ka selle visuaalne lahendus tuleneb konkreetselt muuseumi kui eksponeerimisplatvormi iseärasustest. Eksponeerides kõrgeimate standardite järgi tänavakunstnike või grafiti kirjutajate loomingut, oleks olnud allumine muuseumi vaikimisi etteseatud kvaliteedinõudele, mida ma ei tahtnud teha, lootes seeläbi säilitada ja edasi anda selle kunstinähtuse juhuslikkust ja kontrollimatust. Ruumis on esitletud kahte äärmust - ühes seinas lo-fi "sodi" ning teises seinas Edward von Lõnguse "Koidula/Tammsaare" lõuendil, mis on algselt pärit eelmainitud keskkonnast. Nendevahelist teravat vastuolu on rõhutatud sametpiirdega lõuendi ees, mis ironiseerib koos MinaJaLydia natüürmordiga kunsti "seaduspärasuse" ja muuseumi legitimeeriva toime üle. Kahjuks peab tõdema, et eesti tänavakunst ja grafiti on veel liiga habras säärasteks kontseptuaalseteks mängudeks - nagu ma olen Kaarel Susi sõnavõtust aru saanud, peab kunst muuseumis tekitama "ilusaid mõtteid" (vt näiteks "teoseid, milleta ei saa elada" samal näitusel) - nii ka väljenduslaad, mis on pärit tänavatelt.
Lisan ka teksti, mis on avaldatud näitust saatvas giid-kataloogis.
Kas nĂĽĂĽd on kunst?
Nii muuseumil kui ka selle külastajal on teatud ootused ja eelistused, millist kunsti peaks näitusesaalis eksponeerima. Justkui oleks muuseumil etikett, mida järgida nii vormistuslikus kui sisulises plaanis. Heade tavade rikkumine võib järjekordselt kunsti mainet kahjustada. Kas teatud kunsti saab pidada sobimatuks muuseumis esitlemiseks? Milliste näidete põhjal seda võib öelda? Milline võiks olla muuseumi positsioon peavoolu ja alternatiivsete, definitsioonidele allumatute kunstinähtuste suhtes – kumba peaks eelistama? Isegi kui tänavakunsti kohalolu on Tartu linnas silmnähtav, võiks küsida, kas muuseumil, kui kõrgkultuuri kandjal on sobilik esitleda allhoovuslikku kunstinähtust?
Küsimus “Kas nüüd on kunst?” on MinaJaLydia irooniline ninanips, millega ta juhib tähelepanu kunstiajaloo traditsioonilistele vormikategooriatele – justkui pälviks tänavakunstiteose vormistamine natüürmordina sellele automaatselt heakskiidu. “Signed, sealed, delivered – I’m Yours!”. Tänase päeva seisuga Tartu Kunstimuuseumi kogusse kuuluv Edward von Lõnguse taies “Koidula/Tammsaare” on kasvanud välja mitteametlikust visuaalkultuurist, mis on osale ühiskonnast tõelise ja tõsise kunstina endiselt vastuvõetamatu. Tänavakunstnik Müra2000 on otsustanud simuleerida oma allumatuses ja juhuslikkuses seda keskkonda, millest eelmainitud kunstiteos algupärasel kujul pärit on. Ometi tunnistab Müra2000 simulatsiooni ebaloomulikkust, konteksti tehislikkust ning lepib oma küündimatusega seda probleemi lahendada. Näiline mittekaduva ja kaduva kunsti vastandus sisuliselt ei toimi ja õige lahendus on endiselt kuskil ukse taga.














